Kas eestlastel oli keskajal parem elada maal või linnas? (1)

Kas eestlastel oli keskajal parem elada maal või linnas?
Kahtlemata oli nii maa- kui ka linnaelul oma positiivseid ja negatiivseid külgi. Mina arvan, et linnas oli inimestel parem elu, sind kaitsesid seadused ja maksud olid väiksemad kui maal. Linnakodanik oli vaba, samuti õppis linnaelanik ära saksa keele.
Linna kõige suuremaks plussiks võib pidada asjaolu, et inimesed olid vabad, nad ei kuulunud kellelgi. Linnakodanikuks sai inimene peale seda, kui oli tasunud kodanikumaksu ja elanud teatud aja linnas. Maal kuulus talu, kus talupoeg elas ja ta ise maahärrale, kes võis teda müüja ja tema üle kohut mõista nagu heaks arvas . Linnakodanikul oli oma maja või toake. Elamispinna eest pidi renti maksma aga see väljaminek ei olnud nii suur. Samuti olid linnaelanikul isiklikud asjad ainult tema omad ja mitte kellegi teise.
Linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus, mille tuumaks oli linnakodaniku isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse. Samuti sai linnakodaniku üle kohut mõista ainult linna kohtus. Maal seevastu talupoegade õiguslik olukord halvenes, maapäeval sõlmiti lepe, et põgenenud talupojad, kes kätte saadakse tuleb tingimusteta välja anda, ainult linnad ei liitunud selle leppega. Näiteks on teada, et Tallinnas hukati üks maahärra, kes sai oma talupoja linnas kätte ja tappis ta. Linnakohus langetas oma otsuse lähtudes asjaolust, et talupoeg oli linnakodanik.
Maal olid elanikel suuremad koormised ja kohustused oma maahärra ees. Linnaelanikel polnud nii suuri makse ja kohustusi nagu talupoegadel. Talupoeg pidi andma kindla protsendi või osa oma saagist mõisale, lisaks pidi ta veel tasuma erinevaid makse nagu kirikumaks ja käima avalikel töödel. Samuti oli talupojal teokohustus see tähendas, et ta pidi käima kindla arvu päevi nädalas mõisa põldudel tööl. Linnaelaniku kohustused seevastu olid väiksemad, ta pidi osalema avalikel töödel, maksma makse (mis olid väiksemad), käima vahel linnamüüridel ja tornides vahti pidamas, sõja korra pidi ta linna kaitsma aga sõdu toimus väga harva. Linnakodanik oli vabastatud tollimaksust.
Eesti keeles on palju laensõnu ja mõisteid alamsaksa keelest. Kindlasti on üheks põhjuseks see, et linnades oli ärikeeleks alamsaksa keel ning ajapikku linnarahvas saksastus. See toimus küllalt kiirelt, äsja linnakodanikuks saanud isik teenis oma igapäevast leiba lihtsa töögaaga tema järeltulija võis sotsiaalsel redelil aga ülespoole ronida, näiteks käsitööliseks, sellega kaasnes ajaolu, et ta puutus rohkem kokku sakslastega ning saksastus rutem . See aitas kaasa eesti keele arengule. Samuti juurdusid linnas kiiremini uued kombed, kui maal.
Kuna linnarahvas oskas saksa keelt, saadi paremini aru ka jutlustest ning Piibli sisust. Maal asendasid inimesed oma kõrgemad jumalad kristliku jumalaga ja pühakutega, pookides neile külge omadusi, mis olid muinasusundi jumalatel. Samuti austati maal salaja edasi vanu pühapaiku. Uued kombed juurdusid väga visalt maarahva seas. Kuna maarahvas ei saandu saksa keelst aru taheti luua kõrgem kool, kus saaksid õppida linnakodanike ja maarahva lapsed, kes levitaksid eesti keeleset jumalasõna, kahjuks jäi see mõte katki.
Elu linnas oli kergem kui maal, selle poolt kõneleb ka asjaolu, et talupojad põgenesid maalt linna, kuna lootsid saada paremale elujärjele. Maaelanikud olid pärisorjad ning kuulusid oma maahärrale. Linnas olid inimeste huvid kaitstud seadustega ning maksud olid väiksemad. Linnas oskasid inimesed ka saksa keelt ning said paremini aru ristiusu sisust.