Teisiti ei ole võimalik There is no other way Dave Benton Dave Bendon (kodanikunimega Efren Eugene Benita on sündinud 31. Jaanuaril 1951 Arubal.) Dave on väga hea muusik. Aastal 2001. aasta esitas ta koos Tanel Padariga Eurovisiooni lauluvõistlusel laulu "Everybody", millega nad võitsid võistluse. Alates 1997 aastast tegutseb ja elab Dave koos oma naise Marisega Eestis. Dave Bendon Dave koos oma naise Marisega Valisin oma elulooraamatuks Dave Bentoni sellepärast, et Dave on väga hea muusik ja väga sümpaatne inimene. Raamat räägib sellest, et Dave uskus imedesse ja sellesse, et kõrgusi vallutab ja eesmärgini jõuab vaid see, kes USUB. Dave Benton räägib raamatus sellest, et ta naisele ei meeldinud, et Dave laulis ja naise perekonnale ei meeldinud ka Dave sellepärast, et perekond arvas, et Dave pole naisele sobilik kaaslane. Dave nägi väga palju vaeva, et perele ...
Rahutus ning pinged lavastuses ,,Hedda Gabler" Essee Essees on analüüsitud Mehis Pihla lavastatud etendust ,,Hedda Gabler". Tegemist on suhteliselt raskesti mõistetava lavastusega, kus alles tegelaste siseelude, kehakeele ning visuaalsete ja auditiivsete märkide analüüsimise kaudu saab paremini aru, mis on nende tegelaste käitumise tagamaad. Kuna lavastus lõppeb surmaga ning tegemist on üleüldiselt suhteliselt masendavates ning kurbades toonides lavastusega, siis keskendun ka antud essees rahutuse ning pingete tekitamisele nii vaatajais kui laval olevates tegelastes. Käesolevas
*NO99 asub Tallinnas Sakala 3 *See teater asustati aastal 2005 *Teatri nimes peituv number väheneb iga lavastusega ühe võrra nulli poole. Etendusel mängib 10 inimest. *Teater on hetkeseisuga teinud 61 lavastust ja tal on jäänud teha veel 38 etendust enne kui see sulgeb. * Teater on osalenud arvukatel välisfestivalidel Austrias, Saksamaal, Venemaal, Leedus, Hollandis, Soomes, Ungaris, Prantsusmaal, Slovakkias, Sveitsis ja Poolas. Välisfestivalidel on esinetud lavastustega "Nafta!", "Totu kuul", "GEP", "Onu Tomi onnike" ja "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Lavastused
Selle lõpp ei pidanud olema õnnetu. Komöödia Lõbusa sisuga draamateos, mis arenes välja tragöödiast (komöödias pilgatakse ühiskondlikke või inimlikke pahesid), sai alguse pilkelauludest, mida laulsid dionüüsiate ajal lõbusad meestesalgad Saatürdraama Lõbusa sisuga vanakreeka draamateos (komöödia`??) saatürite (soku pea ja sabaga/hobuselaadse inimese) kooriga Tragöödiavõistlused Autor Koreeg jõukas linnakodanik, kandsid lavastusega seotud kulusid (nende kohustuseks oli see) Protagonist - esinäitleja Koor Riietus ohverdamine/ votiiv katarsis hingepuhastuselamus anakronism
arvamuse. Sai tuua väga palju paralleele enda eluga. Osad paralleelid olid nii imestama panevad, et alguses ei suutnud uskudagi. Lavastus oli väga hea. Saalis istudes oli tunne, et see ei võikski läbi saada, sest tekkis hasart üha rohkem näha ja teada saada. Jan Uuspõld mängis enda rolli hästi välja ja see lavastus on just tema karakterile. Lavale võiks tuua rohkem esemeid, millega saaks paremini esiletuua olukordi. Lavastusega jäin vägagi rahule, kuna kõik sujus ja ei olnud igavaid kohti. See lavastus on siiani olnud parim mida olen näinud ja arvan, et see jääb nii veel pikaks ajaks.
uurida, kes olid seotud tolle aja maffiaga ja need likvideerida. Jõudes Inglismaale, sai Ben teada, et maffia oli saatnud tema ja ta sõbra Vandaali Londonisse surema. Olles kodutu Londonis, sai Ben ühelt Inglismaa kodanikult peksa. Kui Ben hakkab kohanema, olles paar korda muutnud kõike, elustiili ja isegi nime, näeb ta lehes teda peksnud mehe pilti. Selgub, et mees oli enda meelest peksnud poolakat, kes sõitis tema silme all surnuks tema poja... Tegemist oli huvitava ja meeldejääva lavastusega. Vaadates etendust, tundus toimunu mulle niivõrd reaalne, nagu oleks ise sündmuste keskpunktis olnud. Etenduse teema puudutab, sest on aktuaalne ka tänases Eestis.
Ooper ''Boheem'' *kuupäev* toimus Estonia Rahvusooperis Giacomo Puccini ooper neljas vaatuses, mille puhul on tegu on igati mõnusa lavastusega, milles on nii klassikalisele ooperilavastusele omaseid elemente kui modernsust. Ooper on koostatud Luigi Illica ja Giuseppe Giacosa libreto Henri Murgeri romaani ,,Scènes de la vie de bohème" ainetel. Maailma esietendus toimus sel ooperil 1. veebruaril 1896 Teatro Regios, Torinos, esietendus Eestis toimus aga 29. oktoobril, 2010. Muusikaline juht ja dirigent on Arvo Volmer, lavakujunduse on teinud Ran Arthur Braun ja Riccardo Gallino Itaaliast
Lavastuse analüüs Mina jäin lavastusega väga rahule. Arvasin algul, et viimane on mingisugune tüüpiline kohustuslik kooli õppeetendus, kuid ei. Mulle meeldis väga. Varasematest nähtud lavastusest erineb see eelkõige kohavaliku tõttu, olles ise ka rehealuses, tekkis tunne olles ise justkui osa lavastusest. Teatritüki sidus tervikuks peategelane Juhan, kes üritas hakkama saada ning peret toita. Laval kujutati eluruume ning lavakujundus oli lihtne, kuid lõi realistliku atmosfääri just
inimesed. Tundus, et publikus olid ülekaalus naised. Riietus oli inimestel pidulik, kuid mõned inimesed olid tulnud kohale väga tavalise rõivastusega, isegi dressides. Enamiku inimeste käitumisstiil oli viisakas, etenduse ajal jälgiti huviga. Etenduse jälgimist segas vahepeal noorema publiku omavaheline rääkimine ja mobiiil- telefonide vaatamine, millest tulev valgus häiris. Kavaleht annab lavastuse kohta mitmesugust informatsiooni. See annab ülevaate inimestest , kes on lavastusega seotud, koreograafist,kunstnikutest,dirigendist jne. Samuti tutuvustab ka tantsijaid. Kavaleht aitas mõista lavastust. Vaatuste kirjeldus aitas aru saada, mis toimus ja kelle vahel. Kasulikud olid ka näitlejate pildid ja nimed, sest nii sai teada kes keda kehastab. Näitlejad kehastasid tegelasi hästi. Lenski sõber Onegin oli külm seltskonnalõvi, tüdinud linna elust. Tatjana oli noor ja naiivne ning armunud Oneginisse.Lenski oli noor ja naiivne poeet, Olga kosija
Solistidest jäi mulle kõige rohkem meelde juutide koondlaagrisse saatmise ohvitser, kes näitles tõeliselt hästi. Ta iseloomustas seda kurja tegelast perfektselt ning laulis samuti hästi. Peategelasteks olid põhiliselt mehed, kuid see ei tähendanud et selles ooperis ei saanud naissoliste kuulata. Mulle meeldis see ooper, kuna see mõjus mulle sokeerivalt. Ma arvasin, et lähen vaatama klassikalist ooperit, kuid selle asemel nägin modernse lavastusega kaasahaaravat ning humoorset lahendust. See andis mulle uue arusaama sellest, et ooperid pole kõik ühesugused, vaid võivad olla sootuks erinevad.
Retsensioon Külastasin 13. novembril Tallinna Linnahallis muusikali ,,Nii on meil moes" . Selle lavastusega tähistas Muusikaliteater oma 10. sünnipäeva. Muusikal ise räägib imeliselt lõbusast meelest ja ülimalt positiivsest ellusuhtumisest ning muusikali tegelaste jaoks pole ühtki olukorda, millest nad väljapääsu ei leia. Lühidalt öeldes on muusikal armastusest ja oma armastatu leidmisest. Peategelane Billy Croker on oma armastatu pärast koguni nii hull, et jätab oma töö mandril ning astub ilma piletita kruiisilaevale. Laeval aga saab ta ühe
Tema oli seal n.ö. kuri tegelaskuju, kelle lavaline olek läks mulle rohkem korda. Ta oli väga ennast kehtestav ning meeldejääv tegelaskuju suurepärase rollitäitjaga. Ka teiste osatäitjate nagu Jassi Zahharov, kes kehastas Saksa ohvitseri ning Wallenberg II, keda kehastas Mati Turi, jätsid mulle väga sügava mulje. Lava peal toimuv võttis mu juba esimestel minutitel tummaks. Tegemist on Dmitri Bertmani (Moskva Helikon Opera), ja Ene-Liis Semperi (NO 99) lavastusega, mis lummab ja põnevil hoiab. Nimelt oli alguses tegemist kooriga, kes moodustas laval ühtlase massi, hoides pimedal laval ,,küünlaid" ning mille lauljad võimsal häälel lauldes kogu mu tähelepanu püüdsid. Laval oli palju muutusi: kord oli laval suur pikk laul, kohal rippumas massivsed valged põnevad lambid, järgmisel hetkel oli laval puur, siis juba vagunid, siis vanglaseinad jne. Teises vaatuses võis näha ka inimsuuruseid Miki Hiirt ja
kolmnurka lisandus ka neljas osa pool Anna ( naabri tüdruk ), kes oli olnud armunud juba aastaid Fredi. Kõigest sellest tekkib suur tüli, mille käigus Fred mitu korda lubab, et lahutab Anettist. Kuid näidend lõppeb siiski rõõmsalt, Manfred hakkab käima Annaga ja Anetti ning Fredi abueluga on kõik hästi, sest tegelikkues oli tegu vaid ühe põneva seigaga , et oma elu huvitavamaks teha. Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli ühe mõnusa ja kaasaegse lavastusega, mida oli hea ja lihtne jäglida ning mille jooksul sai palju naerda. Soovitan soojalt kõigil, kellel võimalus on seda vaatama minna , isegi kui ei ole tegu teatri inimesega, sest see ei ole igav ja kuiv näidend.
ülepakutud emotsioonid, pantomiin ning pisut naiivseid käitumised, aga kõik see moodustas ühtse terviku, mis mõjus üllatavalt elavalt ja värskelt. Alguses näidataud filmilõigule järgnenud hetk, kus näitlejad laval näiliselt segaduses ringi käisid, tekitas küll natuke arusaamatust, kuid pikemas perspektiivis oli see täiesti sobilik ning lõpus väiksese filmikatkendi näitamine tõmbas kogu teatritüki ilusasti kokku. Mina jäin igatahes selle lavastusega väga rahule ning sain teada, et kõik, mis esmapilgul halb paistab, võib tegelikkuses hoopis erakordselt hea olla.
10. Basso continuo = generaalbass. Barokile iseloomulik harmooniasaade. 2 pilli- 1 meloodiaks, teine saateharmooniaks. Soolopillid Bassipillid Lauto, klavessiin tsello, bagott 11. Renessans Kirikus, pere ringis, jumalateenistustel. Barokk Meelelahutuseks nt balletidel. Muusika oli teatraalne, tekkis kantaat. 12. Oratoorium tekkis umbes 1600.aastal Roomas. Kui ooperis edastatakse sisu vaatajani muusika ja lavastusega, siis oratooriumis antakse teatraalne sisu edasi vaid muusikaliste vahenditega. Autorid: Händel, Bach, kiriklik oratoorium- Shütz 13. Ooper- lavateos, milles on ühendatud vokaal- ja instrumentaalmuusika, kirjandus, näite- ja kujutav kunst. Tekkis 1600.aastal. Ooperi idee sündis Firenze Camatras, vanakreeka kultuurist huvitatud haritlaste ringis. ,,Euredyke", ,,Daphne" Jacopo Peri. ,,Orpheus" Monteverdi. 14
sellele, mida näeb selle kohta näide Raimo Poomilt Vanemuise balleti "Cassanova" kohta Kramplikult ettevaatlik köielkõnd Tsehhoviga Rein Veidemann, TLÜ professor PM 17.09.2008 Ugala avas hooaja kõrge latiseadega. Maailmaklassikasse kuuluv Tsehhovi «Kolm õde» peab tõestama kutselise teatri meistriklassi, näidendi peategelaste rollisooritustest on kujunenud nii mõnegi näitleja karjääri tipp. Nii oli see kahtlemata Eesti teatrilukku läinud Adolf Sapiro lavastusega 1973 Mari Lille, Meeli Söödi ja Ita Everiga õdede rollis, krooniks Mikk Mikiveri Versinin. Tsehhovi ettemäng Teatriteadlane Lea Tormis on tunnistanud, et just Mikiver «pakkus teatris harva esinevat naudingut: tunnet, et paljud mõttekäigud sünnivad tal tõesti kohapeal, lausa meie silma all». Ja et MikiveriVersinini ning EveriMasa armuloos oli just nimelt seda «inimestevahelise leidmise Volta kaart, mis õhku elektriseerib».
inimesed näidendis toimuvat elu enda omaga samastada, nüüd aga küll. Nimelt Ameerikas toimus 20. sajandi alguses suur majanduslik õitseng ja kui neid järsku 1929. aastal majanduskriis tabas, valdas inimesi suur paanika. Nüüd võib Eestit samasse olukorda asetada, sest Eestil täitus peaaegu et 20 aastat heaolu ja rikkuse kasvu kuni meid majanduskriis enda rüppe tõmbas. Lavastaja ei saanud teha originaalteksti palju muudatusi, kuid tuleb lavastajat kiita, et ta õigel ajal lavastusega välja oskas tulla. Näitlejad edastasid oma teksti väga tundeküllaselt ja veenvalt. Etenduses oli 4 näitlejat: Guido Kangur Eesti Draamateatrist, Riho Kütsar ,,Vanemuisest", Elina Reinold, Kuressaare Linnateatri direktori asetäitja Aarne Mägi. Etlejad suudsid viia publiku tagasi 20. sajandi Ameerikasse ja tuua välja draama olemuse. Guido Kangurile oli see esimene kord Kuressaare Linnateatris näidelda, kuid see ei mõjutanud tema meisterlikku näitlejaoskusid
ning näitlemise töö poolest lisas operetile ka punkte. Seda oli põhjustanud Froschi lavale tulek, mis pani publiku naerma ning uskuma ka seda, et mees on tõesti purjus. Arvan, et ilma selle meheta oleks operett olnud vähese huumoriga ning igavavõitu. Seetõttu teen ka järelduse: ilma Froschita oleks operett jätnud liiga halva mulje! Lugesin internetis ka paar arvamust operett "Nahkhiir"e kohta ning leidsin, et arvamusi oli väga erinevaid. Osad arvasid, et operett oli suurepärase lavastusega, kui ebaõnnestunud näitlejatega, teised seda, et opretis oli liialdatud huumoriga (mis ei tundunud üldsegi naljakas), kolmandad aga seda, et operett oli täielikult ebaõnnetunud ning, et publik jäi magama. Ei tea, kas see just nii oli, aga võin seda ütleda, et igavavõitu oli ta tõesti. Nõustun ka sellega, et näitlejad mängisid vägagi ebaproffesionaalselt ning, et lavastaja oli näinud operetti liialt omapärastelt.
nagu on öelnud Tiit Palu artiklis “Teatrisemiootika”, siis inimene elab “tähenduste maailmas”. Ehk inimesele ongi loomuomane mõtestada lahti kõik see, mida ta tajub ning võttes omaks alateadlikult kultuuris ringlevad koodid tema enda lähedasest elust ja ümbritsevast, siis ongi üsna tõenäoliseks koodide tõlgendamiste tulemuseks etenduse seostamine ühiskonnas valitsevate sündmustega, oludega (kui on tegemist lavastusega, mis sisaldab rohkelt sümboleid, peidetud sõnumeid jms). Ka Juri Lotman ütleb oma lavasemiootika käsitluses, et väljaspool lava kulgeb elu, mis on teatrimaailma aineseks. Ta lisab, et see ei ole veel teatrimaailma aluseks, juures peab olema kunsti puudutus. Oma arutluse käigus olen jõudnud pigem arusaamale, et teatri ja ühiskonna suhe on üsna ühesuunaline, mitte otseselt toetav vastastiksuhe. Kultuurikeskonnas
English Drama) ning toob algatuseks välja kaks laiemat kriitikasuunda, mis on mõjutanud repertuaariuuringuid. Esimene on seotud Dulwichi ülikooli arhiivist leitud Philip Henslowe materjalidega. Knutson arutleb, et mitmed uurijad, alustades nt F. G. Fleay'st on Henslowe' paberite olulisust püüdnud selgitada teatriajaloolastele. Fleay järeldab, et Henslowe palkas palju kirjutajaid, et igal õhtul saaks välja tulla uue lavastusega. Selle tarbeks kirjutati uusi ja taastati vanu näidendeid. Lord Chamberlaini mehed aga tootsid vähem näidendeid ja hoidsid palgal vähem dramaturge, aga maksid neile rohkem palka (Knutson mis aasta? Rutter, 2008: 337 kaudu). Rutter toob välja, et üks keskne joon, mida mitmes erinevas teoses mainitakse on oletus, et näidendid, mis toodi 15.-16. sajandil lavale, ei ole ainult dramaturgide geniaalsus, vaid erinevate teatrite ja mitmete autorite ühistoodang (Rutter 2008: 337).
rivaal Pietro Mascagni. 1883 lõpetas Puccini Milano konservatooriumi, lõputööks komponeeris ta "Sümfoonilise capriccio" ("Capriccio sinfonico"), millel oli suur edu. Oma õpetaja Ponchielli soovitusel osales ka esimesel muusikirjastaja Sonzogno poolt korraldatud konkursil, kuid tema esimene ooper "Le villi" jäi seal täiesti tähelepanuta. Tänu oma mitmete mõjukate sõprade abile lavastati "Le villi" Milanos Dal Verme teatris 1884 aastal, selle lavastusega äratas Puccini Giulio Ricordi, Itaalia suurima muusikakirjastaja huvi. Samal perioodil sai Puccini tuttavaks oma tulevase abikaasa Elvira Bonturiga, kes oli abielus ühega tema õpingukaaslastest. Kooselu naisega vääriks Puccini eluloos omaette peatükki, sest kuigi see ühendus kestis kogu elu, ei olnud kodune õhkkond kaugeltki rahulik. Puccini abiellus nooruses imekauni tütarlapsega pärast tema esimese abikaasa Gemignani surma 1904 aastal. Kohe pärast abiellumist sündis neil poeg
Poeedi kohus on töötada rahva heaks, kanda tõde, kasvatada rahvast. Näidendi vormi mõttes ei näidanud Hugo mingit uuenduslikkust. Seevastu nende ideoloogilised konfliktid olid kõige otsesemalt seotud ühiskondlikke sündmustega. Hugo näidendid tähistasid prantsuse teatris klassitsismi lõplikku allajäämist. ,,Marion de Lorme" (1829), selles näidendid tegi Hugo kangelannaks õukonna ja ametliku seltskonna vaatepunktist madalale kuuluva tegelase. Oma lavastusega suurimat kõmu tekitanud näidendis ,,Hernani"(1830) vastandas Hugo kõrgemale seltskonnale ülla ,,röövli" - see oli Hispaania kuningakojas põlu alla sattunud ja seejärel röövliks hakanud aadlik Hernani. Hugo ajalooainelisi näidendeid võiks nimetada ka pseudoajaloolisteks_ Hugo ei pööranud mingitki tähelepanu ajaloolise fakti korrektsusele, pigem nimme käsitles ajalugu suurte vabadustega, tehes sellest värvika tausta konfliktidega, mis tegelikult erutasid just tema enda kaasaega.
Endlas jõudis ta mängida üle 40 rolli. Esile võib tuua Tammsaare Indreku rolli lavastustes "Täielises Eesti Vabariigis" (1992, lavastas Merle Karusoo) ja "Armastuse võimalikkusest Vargamäel" (1993, lavastas Raivo Adlas), ning rolli Selma Lagerlöfina "Gösta Berlingi saagas" (1994, lavastas Kaarel Kilvet). Lisaks näitlejatööle lavastas Aare Laanemets Endlas 11 teost, nendest viis lastele. Siiani meenutatakse tema Maeterlincki "Sinilindu" (1986) ning oma viimase lavastusega Hodgsoni "Salaaia" põhjal (1999) pälvis ta Teatriliidult aasta lasteteatri preemia.(Sirp 03.11;2000) 3.4. Laanemets teatriõpetajana 1984. aastal asutas Laanemets koos Elmar Tringiga Kool-Teatri, mida juhendas oma surmani 2000. aastal. Seal õpetas välja palju tänaseid tuntud näitlejaid. Nagu Marko Matvere, Tiit Ojasoo, Ago Anderson, Liisa Aibel, Piret Laurimaa ja Külli Teetamm. Õpilased on palju rääkinud Laanemetsast kui heast pedagoogist, kes ei tõmmanud enda ja õpilaste
Seda lavastust mäletatakse kui uus, täiesti ootamatu lavamaailm Ugalalt. Palju oli kasutatud moodsat tehnikat: arvutimängud, rollimängud jms. Vahtre on olnud nii mõnegi teise Noormetsa lavastuse kunstnikuks. Ka 1999. aastal populaarseks saanud vabaõhulavastuse "Juuditi" kujundus oli tema loodud. Silver Vahtre on öelnud, et talle meeldivad kujundused, mis ei suru peale, ei karju, on iseenesestmõistetavad. Lavastaja teab, mida ta tahab lavastusega vaatajale öelda. Kunstnik lähtub lavastaja ideoloogiast ja tekstiraamatust. Lavastaja ja kunstniku koostöö sünnib siis, kui nad mõtlevad ühtemoodi (Vahtre, Silver 2007). Noormets on töötanud ka teiste kunstnikega. Näiteks Anu Rauaga (,,Tõde ja Õigus I", 1997) ja Andrus Jõhvikuga (,,Ristumine peateega", 1998). Mõlemad lavastused said väga populaarseteks. Andres Noormets on ka ise oma lavastuste kunstnikuks olnud. 1995. oli ta oma lavastuse "Kroonu onu" kunstnik ning 1997
Siis mitut rauda tules hoidev teismeline tütarlaps (Sandra Uusberg), siis kaks tibi (provintsitüdruk ja pealinnabeib), kellest ühel sureb isa ära ja teisel murdub konts. Lõpuks jäävad söögikoha juhataja, igavene üliõpilane ja vana mees (Priit Võigemast) kolmekesi laua taha istuma, igaühe ees üks pisike valge E-tabletike. Lugesin kusagilt kellegi arvamust, et Võigemast tõi selle lavastusega teatrisse sakraalsuse. Kui see tõepoolest nii oli, siis oli see sakraalsus väga korralikult ketšupi-majoneesikastmega üle valatud, peale selle veel igasuguseid muid maitseaineid lisatud. Kokkuvõttes on võimatu öelda, mis see täpselt oli, mida söögiks pakuti. "OPis" ütles näidendi autor Paavo Piik, et selle näidendiga tahetakse inimestele korralikult vastu hambaid laksata. No ei laksanud. Kuigi ..
maakonna ning nii tuntud kui vähemtuntud inimesi. Aastatega vahelduvad ka etenduse lavastajad. Esmakordselt lavastas legendi Paul Kilgas, mis võitis kohe vaatajate südamed. Näitemäng etendakse aga ikkagi "Randlase" poolt. Siiani on lavastatuid kolmkümend kaks hooaega ja kümne käsikirja järgi. Etendus kantakse ette kolmel päeval ning enamasti üks või üks ja pool tundi enne südaööd, sest just siis ilmub lossiaknale "ehtne" valge naise kuju. Iga uue lavastusega kaasnevad uued keerdkäigud ja mõtted. Kõige tähtsam on aga see, et Valge Daami lugu on ikka seesma- armunud paar, ümberrõivastumine, tegevus vaheldumisi lossis ja külas ning ja seejärel traagiline finaal. Legend ei ole tähtis mitte ainult Haapsalule, vaid ka kogu Eestile. Kunstilisest küljest on tegemist sündmusega Läänemaa kultuurielust. Igaastastel suvelõpu täiskuuetendusel Haapsalu lossipargis algab kõik juba päeval, mil kõik teed toovad väikelinna
Eesti Kunstiselts 1913 kirjanduslik koguteos 1909 asutatakse korp. "Sakala" "Moment Esimene" (H.Visnapuu, R.Roht jt) 1910 ilmub ajakirja "Noor-Eesti" I vihik (kokku 6 vihikut, 19101911) 1913 24. august avatakse uus "Estonia" teatrimaja Tallinnas 1910 VII üldlaulupidu Tallinnas ("Hamleti" lavastusega) 1914 kirjanduslik koguteos "Roheline Moment" (H.Visnapuu, R.Roht jt) 1914 jaanuar "Noor-Eesti" 1916 mai tähistatakse Eestimaa kirjastusel hakkab ilmuma pärisorjusest vabastamise 100. ühiskondlik poliitiline kuukiri aastapäeva "Vaba Sõna" (19141916) 1916 Tallinnas alustab tegevust
rahva elust välja lõigatud, õpetuseks ja rõõmustuseks, siis ka rahvas tahab etendusi väga hea meelega vaadata. Veel leiti, et näitemängud on ka näitused, mis nähes palju rohkem kui lugedes ja seletades õpetavad. Kõneldes ümbritsevast elus ja kutsudes selle üle mõtlema, õiglus ülekohtust eraldama, lähtus Koidula seejuures teadlikult teatri kasvatuslikust funktsioonist. Koidula teatrialane tegevus piirdub eelpool nimetatud kolme lavastusega. Arvuliselt ja ajaliselt pole seda kuigi palju, kuid sisuline maht on märksa suurem. Ühteaeg habras ja mehine isamaalaulik süütas oma töö, vaimu ning sõnaga teatritule, Koidula oli teatrialgataja. Ta rajas oma kolme lavastusega kindla eesmärgi, laadi ja sõnaga teatri. Õigustatult nimetame seda Koidula teatriks, mille jõud pole niivõrd süütamises, kuivõrd sellest, et tuli jäi ilusti põlema. K. Kast ,,Teatritegijad, algatajad" lk 35-45
rahva elust välja lõigatud, õpetuseks ja rõõmustuseks, siis ka rahvas tahab etendusi väga hea meelega vaadata. Veel leiti, et näitemängud on ka näitused, mis nähes palju rohkem kui lugedes ja seletades õpetavad. Kõneldes ümbritsevast elus ja kutsudes selle üle mõtlema, õiglus ülekohtust eraldama, lähtus Koidula seejuures teadlikult teatri kasvatuslikust funktsioonist. Koidula teatrialane tegevus piirdub eelpool nimetatud kolme lavastusega. Arvuliselt ja ajaliselt pole seda kuigi palju, kuid sisuline maht on märksa suurem. Ühteaeg habras ja mehine isamaalaulik süütas oma töö, vaimu ning sõnaga teatritule, Koidula oli teatrialgataja. Ta rajas oma kolme lavastusega kindla eesmärgi, laadi ja sõnaga teatri. Õigustatult nimetame seda Koidula teatriks, mille jõud 13 pole niivõrd süütamises, kuivõrd sellest, et tuli jäi ilusti põlema. 1) K
Sama ettepaneku tegi NSVL ka Soomele. Vastastikune abi sooviti sõjaväebaaside jaoks territooriumi ning piiride korrigeerimist. ÕPIK LK 99 kaart Soomes kui dem riigis, läks kogu arutelu parlamendi tasandile ning NSVL ettepanek lükati tagasi. See tõi kaasa Soome ja NSVL vahelise sõja nov '39 märts '40, tuntakse talvesõja nime all. Sõja alustamise ettekäände andis Mainila intsident, kus Soome poolt tulistati väidetavalt NSVL piirivalvureid. Tegelikult aga oli tegemist lavastusega, kus NSVL ise piiri äärest oma piirivalvureid tulistati. Karjala kannasele oli rajatud Soome kaitseliin, tuntud Mannerheimi liinina. Jõud olid sõjas ebavõrdsed (sõdurite arv, tehnika). Esialgu pani Soome tugevalt vastu ning ilmastikuolud tulid Soomele kasuks (talv oli lumerohke ning külm, sommid harjunud sellega, NSVL tehnika ei töötanud selles kliimas kõige paremini ning sõjaväelased ei olnud piisavalt hästi varustatud talvetingimustes sõdimiseks)
Lindgreni ,,Röövlitütar Ronjas." (Kalju Orro, Vastab Elmo Nüganen, Teater.Muusika.Kino, 2002, 8/9, lk 33-35) Alates 1992. Aastast on Elmo Linnateatri peanäitejuht. Sinna tuli ta esialgu kolmeks aastaks. Oma lepingut pikendab ta rangelt aastakaupa. 1.6 Elmo Nüganeni Linnateatri lavastused 1992: William Shakespeare'i "Romeo ja Julia" Indrek Sammul ja Katariina Lauk mängisid Romeot ja Juliat. Tõuke selleks, et teha ,,Romeot ja Juliat" andis Kalju Orro. Linnateater on käinud selle lavastusega ka mitmel välisreisil: Poolas, Inglismaal Edinburghis. 1993: Tadeusz Róewicz'i "Valge abielu" 1994: Hans Christian Anderseni "Nukkude akadeemia" Elmo esimene töö õppejõuna oli Ingo Normeti 16. lennuga. Lavastus, mille aluseks ei olnud näidend, ega dramatiseering. Esimene sõna öeldi etenduses 35. minutil. Etendus räägib nukust lastetoas, kes tahab öösel elustuda ning saada inimesetaoliseks. 1995: Alexandre Dumas "Kolm musketäri"
Näitlejatetruppi tuumiku moodustasid: Ants Simm, Hans Rebane, Amalie Konsa, Leopold Hansen, Olly Västrik. Estonias pani kindlama aluse näitemängule Andres Pert 1890. aastate keskel. 1894. aastal valiti Estonia seltsile uus juhatus ja üüriti maja Väike-Tartu maanteel (nn vana Estonia). Järgnevatel aastatel tuleb truppi uusi jõude: Betty Jõggis (Kuuskemaa), Paul Pinna, Theodor Altermann, Netty Adler (Pinna). Veel amatöörteatrina teenis Estonia trupp tunnustust Gorki "Põhjas" lavastusega nii Eestis kui välismaal. Sealt kujunes välja tuumik, mis muutusiki 1906. aastal kutseliseks. Kutselise Estonia avalavastuseks oli Mait Metsanurga "Päikese tõusul". 1913. aasta augustis avati uus hoone Tallinnas. 10. Karl Menning lavastaja ja Vanemuise teatri juhina. Kuigi alguses õppis Menning ülikoolis filoloogiat ja teoloogiat, kuid teater huvitas teada alati ning ta tegutses ka arvustajana. 1904. aastal suundus ta Vanemuise seltsi toel
see oli teatri moraalinõuetega vastuolus. Kujutas ka inimese siseelu, jõulisi dramaatilisi konflikte. Realistlik ja naturalistlik teater lavastaja muutus vajalikuks. Uus näitekirjandus otsiti elulist tõde, lahati inimhinge ning kujutati inimese siseelu. Laval pidi olema reaalsuse tõetruu peegeldus. Lavastajateatris tekkis ka teatrikunstniku amet nüüdisaegses tähenduses. Tekkis uus lavakujundus. Stanslavski tegeles kaua ühe lavastusega. Uued tekstid nõudsid uusi teatripraktikaid. Varem ampluaateater, nüüd keskenduti ansamblimängule. Stanslavski süsteemile on omased kunstiline ühtsus, ansamblimäng, psühholoogiline lähenemine näitlemisele (alateadvus) ja realism (usutavus), maagiline ,,kui" (peaksime uskuma, mida näeme) ning läbiv tegevus (süsteem põhines tegevuslikul analüüsil; mis on näitleja mängitav sündmus ja kuidas ta seda mängib?), pealisülesanne (tegelaskuju põhiidee), vaataja kui kaasaelaja roll
) See näidend on armastus- ja ideedraama. Armastuskolmnurk kaks meest, Soosaare talu sulane Jaan ja naabertalu peremees Kaarel, võistlevad Soosaare Leena pärast. Sotsiaalne vastuolu tekib sellest, et Jaan teenib sulasena oma endises isatalus ning usub, et temal on sellele talule õigus. Näidend on psühholoogiliselt keerukas ja tegelasi võib tõlgendada mitmeti. Kitzbergi loomingu tipuks on tragöödia "Libahunt" (1911/1912). Näidendi aluseks on Kitzbergi varasem jutustus. "Libahundi" lavastusega avati 1911 Pärnus Endla teatri hoone. See näidend on üks enam lavastatud teos eestis näitekirjandusest, sellest on tehtud ballett ja film. "Libahundi" tegevus toimub pärisorjuse ajal, kuid mõis jääb siiski taustaks. Konflikt hargneb külas, talurahva keskel. Peategelane Tiina, hukatud "nõia" tütar, ei suuda omaks võtta kasupere alandlikku, tundevaest ja rõõmutut meelelaadi. Tekib jällegi armastuskolmnurk perepoja ja kahe kasutütre vahel.
tuleb igasugust suhtlemist publikuga. Reinhardt aga vajas kontakti vaatajatega. Deutsches Theater'is kujunes opositsiooniline rong, mis otsis Brahmi suunale kunstilist alternatiivi. Nii hakkas Reinhardt näitlejatöö kõrvalt ka lavastama. Noorte näitlejatega sõitis ta suvel turneele, kus anti iseseisvaid etendusi. Ta on loonud mitmeid väiketeatreid ja ka teatrite haldusfirma. Loomisega alustas 1901 (1901 1905) Väike Teater (Kleines Theater). Läbimurre trupiga 1903 Gorki ,,Põhjas" lavastusega. Selle sündmusega lahkus Reinhardt lõplikult Brahmi trupist. Tema teatrikontseptsioon tähendas liikumist uue stiili juurde uusromantism. Teatriga tahtis ta valmistada inimestele rõõmu ning viia nad välja hallist argipäevast. Naturalismist distantseerus ta eelkõige temaatiliselt. Ta vabastas end programmilistest doktriinidest. Väikeses Teatris sai Reinhardtist lavastaja. Esimesed tööd olid Maeterlincki ,,Pelleas ja Melisande" ja Hoffmannstahli ,,Elektra". 1905 sai aasta
See on prestiizi küsimus. 5. Defineerige mõisted mõisted näidend, etendus, lavastus. Näidend on teatris esitamiseks mõeldud kirjalik tekst (nt William Shakespeare'i ,,Hamlet") Lavastus on lavateos, mis on loodud lavastaja, näitlejate, kunstniku jt poolt; sageli on lavastuse aluseks näidend (nt Lembit Petersoni lavastus ,,Hamlet" teatris Thetrum, aastal 2003) Etendus on lavastuse üks esituskord (nt ,,Hamleti" etendus kindlal kuupäeval). Lavastusega antakse teatud hulk etendusi, mille seast eristub esietendus esmakordne esitus publikule. 6. Teatrikunsti definitsioonid (Bentley, Book) 1) Eric Bentley: ,,Teater on see, kui A esitab B-d, kuna C vaatab." Omal moel on see minimaalskeem olemas olnud läbi kogu teatriajaloo, viidates publikule (C), näitlejale (A) ja sellele, et laval nähtav tegelane (B) on jäljenduslik, mänguline, keegi teine kui näitleja (A) tavaelus.
Kopenhaagenis pühendub kirjanik taas loomingulisele tööle (Ameerikas see mõneks ajaks soikus). Ta asub teostama oma kauaaegset unistust näidendit kirjutama. 1912. aastal oli esimene näidend ,,Tabamata ime" valmis. Näidendi soe vastuvõtt Eestis kannustab teda uut näidendit kirjutama. 1913. aastal hakkab ta looma näidendit ,,Pisuhänd", mis valmib aasta ja 17 kaheks kuu pärast. ,,Tabamata imet" peeti isegi nii heaks, et selle lavastusega taheti teater ,,Estonia" avada, ent Vilde rivaalide vastuseisu tõttu otsustati Shakespeare`i ,,Hamleti" kasuks. Vilde kirjaniku-sulg ei libisenud enam paberil nii nobedasti kui varem. Paari aasta jooksul (1914-1915) kirjutas ta ainult üksikud lühemad artikklid. Uus suurem teos, mida Vilde 1914. aastal kirjutama hakkab, on romaan ,,Mäeküla piimamees". Pidurdavalt mõjus ,,Mäeküla piimamehe" valmimisele 1915. aasta märg ja külm suvi, mil kirjanik sattus oma vana haiguse
aafrika filmitegijaks) Rouch tegi pärast veel ühe filmi elevandiruurannikul: „Inimpüramiid“ 1959, see oli tema reaktsioon, süüdistustele, et ta filmib alati eluheidikuid. Film on kooliõpilastest üks grupp on valgenahalised ja teine mustanahalised, filmi eesmärk on uurida seda, kui nii erineva taustaga noored inimesed kokku saavad, rassismiteema eksisteeris juba, kuid oli uus teema, sest sellest ei räägitud väga. Tegemist ei olnud lavastusega, vaid sotsiaalse eksperimendiga. Rouch tegi asju nii, mida vähesed tol ajal tegid ja mida pajud ei aktsepteerinud, ta eksperimenteeris ka mõtteviisidega, eesmärgiks ikka välja selgitada, kes see inimene ikka on, kuidas käitub ja sellest teha siis mingid järeldused/tulemused, mida näidata laiemale auditooriumile ja panna seeläbi ka publikult mõtlema nendele teemadele. Selgitatakse, et kõik kultuurid on võrdsed, kuigi nad on erinevad, tuleb suurendada hoopis tolerantsust.
Dokumentaalsus ja draamakirjandus: Merle Karusoo ,,HIV" (2002), Tõnu Õnnepalu ,,Vennas" (2014), Mari-Liis Lill koos Paavo Piigiga ,,Varesele valu, harakale haigus.." (2014) ja koos Maria Lee Liivakuga ,,Väljast väiksem kui seest" (2017). Postdramaatiline teater ja teatritekst: Ivar Põllu ,,Endspiel" (2008) Kõivu ja Vahingu romaaniga seotud. Salongiteemad. ,,Ird. K" (2010) Kaarel Irdist, Vanemuise teatriuuenduse peegeldamine. Leidis uue rütmi ja lahenduse kahe viimase lavastusega: ,,Praktiline eesti ajalugu" (2017) ja ,,BB ilmub öösel" (2017) taustal Undi viimane romaan ,,Brecht ilmu öösel". Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo (Eero Epner jt) ,,The Rise and Fall of Estonia" (2011). Eero Epneri, Tarmo Jüristo ja Aare Pilve ooperlikus võtmes ,,Savisaar" (2015). 14. Mille poolest erinevad 21. sajandi eesti luule põhijooned 1990. aastate luulest? Kivisildniku skandaal (1996) toimus kirjandusmuutuste uute kehtestamise aeg (internet).
Tekitab vastakaid tundeid. Kõige tragikoomilisem tegelane on Cyranode Bergerac: pika ninaga mees, kes kirjutas ilusaid armastusluuletusi. Don Quijote. Ka Tsehhovi ja Ibseni näidendid. S. Becketi Godot'd oodates. Grotesk on üks tragikomöödia vahend. 52 4. Kõne draamas ja teatris. Dialoog ja monoloog Kõne teatris ja draamas. Näidendit seob lavastusega kõne (tegelaste kõne ja remarktekst). See kõne on sisutihedam, komplitseeritum ja korrastatum. Kõne on allutatud ühele teemale, sellega luuakse fiktsionaalne maailm. R. Jakobson: kommunikatsiooniprotsessi kuus funktsiooni: · referentsiaalne konteksti tutvustus vaatajale. Renessanssteatris on kõnes palju vihjeid kontekstile, millega luuakse fiktsionaalne maailm; · ekspressiivne saatjaga enesetunne, mõtlemine ja suhtumine, tegelane peab ennast avama;
Jugholz ja H. Kompus), Draamateatri ja Töölisteatriga. Lavale toodi operette, oopereid ja ballette. Draamateater pühendas erilist tähelepanu eesti algupärandi lavastamisele ja statsionaaride puudumisele kuni 1939a. Tuntus näitlejad olid L. Reiman, A.Teetsov, R. Tarmo, M. Mölder. Tallinna Töölisteater loodi 1926 ja repertuaar koosnes lihtsakoelistest rahvuslikest tükkidest, lavastusega tegeles P. Põldroos. Tartu „Vanemuine“ ei saanud jalgu alla ja kutselised teatrid Narvas, Pärnus ja Viljandis olid täbaras olukorras. Asjaarmastajate grupid aga tegutsesid just provintsides ja neid toetas Eesti Haridsliit, mis saatis kohtadele oma instruktoerid ja dekoraatoerid, laenutas rekvisiite ja andis välja näitekirjandust. Arenes ka filmikunst, loodud mõnikümmend mängufilmi jäi kunstiväärtuse poolest tagasihoidlikuks kuid
annaabi.ee 
