Giacomo Puccini (0)

PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS
MAJUTUSTEENINDUS
Maria Laur
MT-09A
Giacomo Antonio Domenico Michele Secondo Maria Puccini
Referaat muusikaajaloost
Pärnu 2010
SISUKORD
Sissejuhatus....................................................................................................................3
Lapsepõlv ja noorus.........................................................................................................4
Esimene edu.....................................................................................................................5
Kriis.................................................................................................................................6
Triptühhon ja lõpetamata Turandot .................................................................................6
Stiilist...............................................................................................................................7
Ooperid ............................................................................................................................7
Puccini ja autod...............................................................................................................8
Kokkuvõte......................................................................................................................9
Kasutatud kirjandus....................................................................................................10
SISSEJUHATUS
Selles referaadis kirjutan Giacomo Puccinist.Valisin selle helilooja , kuna ta nimi tundus väga huvitav.
Giacomo Puccini (22. detsember 1858 Lucca – 29. november 1924 Brüssel) oli itaalia helilooja. Teda tuntakse peamiselt ooperiheliloojana, kuid ta on kirjutanud ka orkestrimuusikat, kammermuusikat ja laule.

Lapsepõlv ja noorus

Puccini sündis muusikute perekonnas ja jäi varakult orvuks. Sugulased arvasid, et temast saab isa, Lucca kiriku organisti ja koorijuhi mantlipärija, kuid poiss oli laisk ja muusikutee teda eriti ei huvitanud. Umbes 17-aastaselt kui ta kohalikus kirikus jumalateenistustel mängis, hakati teda süüdistama, selles et tahab muusika asemel teatri kirikusse tuua.
Puccini tutvus väga hilja Giuseppe Verdi teostega, esimene ooper mida ta kuulis oli Giuseppe Verdi "Aida" 1876 aastal Pisas, olles juba 18-aastane. "Aida" avaldas noormehele nii suurt mõju, et otsustas oma kodulinna jätta ja minna Milano konservatooriumisse kompositsiooni õppima. Kuid selleks, et oma plaan teostada kulus neli pikka aastat mille käigus ta kirjutas orkestri- ja vaimulikku muusikat. Ka konservatooriumi vastuvõtukatseteks kirjutatud Messa di Gloria kuulub sellesse perioodi.
Elu Milanos oli tulevasele heliloojale huvitav ja arendav. Tema õpetajate hulgas oli ka itaalia helilooja Amilcare Ponchielli. Üks kaasõpilastest ja toakaaslastest oli hilisem rivaal Pietro Mascagni. 1883 lõpetas Puccini Milano konservatooriumi, lõputööks komponeeris ta "Sümfoonilise capriccio" ("Capriccio sinfonico"), millel oli suur edu. Oma õpetaja Ponchielli soovitusel osales ka esimesel muusikirjastaja Sonzogno poolt korraldatud konkursil, kuid tema esimene ooper "Le villi" jäi seal täiesti tähelepanuta. Tänu oma mitmete mõjukate sõprade abile lavastati "Le villi" Milanos Dal Verme teatris 1884 aastal, selle lavastusega äratas Puccini Giulio Ricordi, Itaalia suurima muusikakirjastaja huvi.
Samal perioodil sai Puccini tuttavaks oma tulevase abikaasa Elvira Bonturiga, kes oli abielus ühega tema õpingukaaslastest. Kooselu naisega vääriks Puccini eluloos omaette peatükki, sest kuigi see ühendus kestis kogu elu, ei olnud kodune õhkkond kaugeltki rahulik. Puccini abiellus nooruses imekauni tütarlapsega pärast tema esimese abikaasa Gemignani surma 1904 aastal. Kohe pärast abiellumist sündis neil poeg Tonio . Elvira lakkas enda eest hoolt kandmast, seda tänu sellele et ta oli koduste töödega koormatud ja ka vägivalla tõttu mida Puccini tema vastu kasutas. Nende suhted muutusid veelgi keerukamaks kui 1908. aastal üks teenijatest, kellega armukadeda Elvira arvates oli Puccinil salasuhe, end nende majas ära tappis. Abikaasad sattusid tüdruku sugulaste tõttu kohtu alla ja olid oma abielu lahutamas, kuid vaatamata kõigele jäid nad siiski kokku kuni surmani, hoolimata vastastikkusest vägivallast ja petmistest.

Esimene edu

"Le Villi" ebaedust lööduna, ei loonud Puccini neli aastat ühtki teost, need olid rasked aastad ka majanduslikult. Alles 1889 aastal tuli Milano La Scalas Giulio Ricordi tellimisel lavale "Edgar", tema teine ooper, kuid ka see ei meeldinud publikule. Edu saavutamiseks tuli Puccinil ära oodata " Manon Lescaut'" esietendus 1893. aastal Torinos. Nii publik kui kriitika olid üksmeelselt kiitvad. "Manon Lescaut" viis Puccini kiiresti rahvusvahelistele ooperilavadele. Tähelepanu väärib ka, et alates sellest teosest algas Puccini pikaajaline koostöö libretistide Luigi Illica ja Giuseppe Giacosaga.
1896. aastal Torinos esietendunud "Boheemil" oli küll mõningane publikuedu, kuid kriitikud ei võtnud ooperit kuigi soosivalt vastu. Seda peeti ebateatraalseks ja hukkumisele määratud teoseks. Ajalugu on aga näidanud, et just see ooper on Puccini üks enimmängitud teoseid.
1900. aastal tuli Roomas lavale " Tosca ". See ooper sai kriitikute poolt hävitava hinnangu, kuid publik võttis selle ülimalt hästi vastu. Selles ooperis tõi Puccini muusikasse hulgaliselt uusi elemente, eriti teises vaatuses võib märgata impressionismi algeid. Kiiresti võeti ooper repertuaari terves Itaalias ja ka mujal Euroopas.
1904. aastal kirjutas Puccini Milano La Scala tellimusel jaapani-ainelise "Madame Butterfly ", mis kukkus esietendusel pidulikult läbi. Puccini tegi teose pisut ümber ja see tuli uuesti lavale Brescia teatris ja see võeti seekord menuga vastu. Teos levis kiiresti eriti Prantsusmaa ja Inglismaa teatritesse.
Kriis
1903. aastal oli Puccinil, kes oli suur autohuviline, raske autoõnnetus. Hädavaevu suutis ta tähtajaks lõpetada "Madame Butterfly". Pärast seda algasid probleemid abikaasa Elviraga, kohtuprotsess noore teenijatüdruku enestapu pärast. Samuti oli Puccinile tohutu löök tema ühe libretisti Giuseppe Giacosa surm 1906. aastal. Helilooja ei suutnud leida enam materjali uute teoste loomiseks. 1910 . aastal tuli New Yorgis lavale "Tütarlaps kuldsest läänest", mis oli küll edukas, kuid see ei peletanud ta loomekriisi. 1912 a. tabas Puccinit uus raske kaotus - suri Luigi Illica, keda ta pidas oma vaimseks isaks. Neil raskeil aastail tuli lavale "Pääsuke", kus Puccini, otsides uusi väljendusvõimalusi, katsetas operetižanrit, kuid teos jäi hübriidseks ooperi-opereti vahepealseks muusikateoseks ja dramaturgiliselt nõrgaks. Sel perioodil iseloomustab helilooja elu tohutu suur hulk uusi projekte ja eskiise, mis kõik lõpetamata jäid.

Triptühhon ja lõpetamata Turandot

1918 aastal leidis Puccini pärast pikki aastaid otsinguid uue loomejõu ja kirjutas "Triptühhoni", kolmest ühevaatuselisest ooperist (traagiline " Mantel ", melanhoolne "Õde Angelica" ja koomiline " Gianni Schicchi") koosneva teose. "Triptühhon" tuli lavale New Yorgis ja sai publiku suurepärase vastuvõtu osaliseks . Kolmest ooperist sai väga populaarseks koomiline "Gianni Schicci", kuigi Puccini pidas kõige õnnestunumaks "Őde Angelicat". Puccini elu viimastel aastatel vaevas teda raske haigus, kuid oma tööst ta ei loobunud , otsides pidevalt uut materjali. Lõpuks langes valik Carlo Gozzi muinasjutule "Turandot". Hoolimata mitte kõige paremast tervisest, töötas Puccini innukalt uue ooperi kallal, kuid ta ei jõudnud ooperi lõpetamiseni. Puccini suri 1924 aastal Brüsselis, kõrivähi tekitatud komplikatsioonide tõttu. Ta on maetud oma villa kabelisse Torre del Lagos. "Turandoti" viimased kaks stseeni kirjutas helilooja eskiiside järgi Franco Alfano. Esietendusel La Scalas, 25 aprillil 1926, katkestas Arturo Toscanini etenduse täpselt seal kus Puccini oli pooleli jäänud, alles alates teisest etendusest kuni tänapäevani esitatakse ooperit Alfano lõpuga.
Stiilist
On huvitav jälgida, et alates "Manon Lescaut'st" lõi Puccini omamoodi sünteesi Verdi ja Wagneri stiilidest, mis jäi kogu tema loomingu põhiiseärasuseks. See väljendub mitmel moel – esiteks Puccini kasutas läbikomponeeritust oma teostes ( kadusid ära eraldi soolonumbrid ja ansamblid ), mille alustajaks oli Wagner . Samuti kasutas Puccini tihti Wagneri juhtmotiivi ideed. Verdilt võttis Puccini üle häälekäsitluse (orkester on eelkäige häälte saatja , mitte niivõrd tegelaste hingeelu kandja) ja meloodia lihtsuse. " Boheem " toob ooperikunsti uue lähenemise sisulise poole pealt: Puccini ei kartnud lavale tuua tavaelu lihtsaid probleeme. Muusikalise poole pealt on oluline ka orkestrivärvide värskus, koomiliste ja traagiliste elementide koos kasutamine.

Ooperid

• "Vilid" ("Le Villi"; esietendus Milanos 1884)
  
• "Edgar" (Milano, 1889)
  
• "Manon Lescaut" ( Torino , 1893)
  
• "Boheem" ("La bohème"; Torino, 1896)
  
• "Tosca" ( Rooma , 1900)
  
• "Madame Butterfly" ("Madama Butterfly"; Milano, 1904)
  
• "Tütarlaps kuldsest läänest" ("La fanciulla del West "; New York , 1910)
  
• "Pääsuke" ("La rondine"; Monte Carlo, 1917)
  
• "Triptühhon: Mantel, Õde Angelica, Gianni Schicchi" ("Il trittico: Il tabarro, Suor Angelica, Gianni Schicchi"; New York, 1918)
  
• "Turandot" (Milano, 1926)
  

Teisi teoseid

• Messa di Gloria tenorile, baritonile koorile ja orkestrile (1880)
  
• Capriccio sinfonico orkestrile (1883)
  
• "Krüsanteemid" keelpillikvartetile ("Crisantemi" 1890)
  
• Soololaule häälele ja kalverile
  

Puccini ja autod

Vähesed teavad, et tänu Puccinile ehitati Itaalias esimene maastikuauto. Maestro oli parandamatu autode armastaja , 1901. aastal ostis ta oma esimese auto Milano maailmanäitusel nähtud De Dion -Bouton'i, et see juba 1903 välja vahetada Clement Bayardi vastu. Selle autoga sõitis Puccini Torre del Lago ja Viareggio vahet. Tõenäoliselt liiga suure kiiruse tõttu sõitis Puccini 1903 aastal koos oma perega teelt välja, õnneks jäid teised terveks, kuid Puccini sai raskelt viga. Sellest seigast hoolimata jätkas helilooja autode kollektsioneerimist ning vahetas neid väga tihti. Kõik need autod olid linnas ja maanteel sõitmiseks sobivad, kuid ei kõlvanud jahi pidamiseks. Selle tõttu pöördus Puccini 1919 aastal itaalia autotootja Vincenzo Lancia poole, et see talle rasketes maastikutingimustes sõitmiseks ühe auto ehitaks. Paari kuu möödudes saigi uus "maastikuauto" peadpööritava hinna eest (35000 liiri ) valmis, maestro oli sellest nii vaimustatud et ostis neid veel kaks. Selle autoga organiseeris Puccini 1922. aastal sõpradega suure Euroopa reisi, mille marsruut oli järgmine: Cutigliano, Verona , Trento, Bolzano , Innsbruck, München, Ingolstadt, Nürnberg, Frankfurt, Bonn, Köln, Amsterdam, Haag ja siis tagasi Itaaliasse.
1922. aastal ostetud Lambda oli viimane Puccini auto, sellega sõitis ta 1924 aastal Pisa rongijaama, et sealt rongiga Brüsselisse saatuslikule operatsioonile sõita.
KOKKUVÕTE
Giacomo Puccini (22. detsember 1858 Lucca – 29. november 1924 Brüssel) oli itaalia helilooja. Teda tuntakse peamiselt ooperiheliloojana, kuid ta on kirjutanud ka orkestrimuusikat, kammermuusikat ja laule. Puccini sündis muusikute perekonnas ja jäi varakult orvuks. Puccini oli autodest huvitatud. 1922. aastal ostetud Lambda oli viimane Puccini auto, sellega sõitis ta 1924 aastal Pisa rongijaama, et sealt rongiga Brüsselisse saatuslikule operatsioonile sõita.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Giacomo_Puccin i
10