"Hind" - teatrietenduse retsensioon (4)

Retsensioon
Heiti Pakk „Hind“
Käisin pühapäeval, 3.oktoobril Kuressaare Linnateatris vaatamas Arthur Milleri draama „Hind“ põhjal lavastatud etendust. Näidendi lavastajaks oli Heiti Pakk. Varem on „Hinda“ Eestis lavastatud
Vanemuises 1987. aastal ning Rakveres 2005. aastal.
Etenduse põhimoto on, et ei ole võimalik teada, millist hinda me otsuste eest tulevikus maksta võime. Lugu keskendub eelkõige kahele vennale – Victorile ja Walterile, kelle mõlema elu on nende otsuste tõttu erinevat rada pidi kulgenud. Meeste isa, kes oli omal ajal suurärimees, laostus nagu paljud teisedki, suure, 1929. aasta majanduskrahhi ajal. Üks vendadest, Victor , liitus isa eest hoolitsemiseks politseiga, et toitu ikka laual püsiks. Walter aga läks teostama oma õpinguid ülikooli, misjärel temast sai mainekas arst. Vennad saavad kokku alles pärast 16-t lahus oldud aastat, kui maja, milles nad vanasti elasid, lammutamisele minekul oli ning mööbel oli vaja ära müüa. Vendade omavahelisest vestlusest kerkivad esile nii mõningad saladused, mis õigel ajal räägituna, oleks võinud nende elukäike muuta. Ilmnes, et vendade isal oli pärast laostumist siiski alles veel 4000 dollarit, mida ta oleks võinud anda Victorile õpingute teostamiseks. Seda teadis ka Walter, kuid otsustas sellest mitte Victorile rääkida. Viimane küsis laenu ka oma nooremalt vennalt, kuid alates kui too keeldus, on Victor ta üle vimma pidanud. Walter otsis lepitust, kuid politseiniku ametit pidav vennaraas keeldus sellest. Etendusele andsid veel vürtsi kaks omamoodi tegelast: Victori naine ning 89-aastane, kuid ikka nooruslik juudist antiigikaupmees Solomon .
Näidendi lavakujunduse seadis Rein Nettan, kellele oli see esimene etenduse kunstilise poole kujundamine. Varem on ta restaureerinud ja otsinud rekvisiite filmistseenidesse kuna tal on head teadmised antiikmööbli kasutamise kohta. Teadsin juba enne etendust oodata suurepärast lavakujundust ja ma ei pidanudki pettuma. Lava kaunistasid imepäraste ornamentidega kapid, lauad, postamendid ja riiulid. Lisaks oli laval massiivne vaip , mille kõrval oli kolmekohaline väga elegantne diivan , millel näitlejad terve etenduse jooksul istet võtsid ; gigantne harf, mida aeg-ajalt käsitleti ; grammofon koos plaatidega, millest ühele oli salvestatud vaid naeru ; suur mahagoonia värvi söögilaud koos toolidega. Peaegu kõik esemed, mis olid lavale asetatud, leidsid ka kasutust , nii et kunstniku töö kokkuvõtteks võib öelda, et ta oskas luua suursuguse õhkkonna ning kõik oli praktiline.
Lavastaja Heidi Pakk on õppinud ülikoolis psüholoogia alal ning antud etenduses avaldus tal väga hea võimalus inimeste hingesid ja nende mõttemaailma laiemalt avada. Kuigi Eestis on seda etendust ka varem lavastatud, on siiski parim aeg selle etendamiseks praegu, sest varem ei oskanud inimesed näidendis toimuvat elu enda omaga samastada, nüüd aga küll. Nimelt Ameerikas toimus 20. sajandi alguses suur majanduslik õitseng ja kui neid järsku 1929. aastal majanduskriis tabas, valdas inimesi suur paanika. Nüüd võib Eestit samasse olukorda asetada, sest Eestil täitus peaaegu et 20 aastat heaolu ja rikkuse kasvu kuni meid majanduskriis enda rüppe tõmbas. Lavastaja ei saanud teha originaalteksti palju muudatusi, kuid tuleb lavastajat kiita, et ta õigel ajal lavastusega välja oskas tulla.
Näitlejad edastasid oma teksti väga tundeküllaselt ja veenvalt. Etenduses oli 4 näitlejat: Guido Kangur Eesti Draamateatrist, Riho Kütsar „Vanemuisest“, Elina Reinold, Kuressaare Linnateatri direktori asetäitja Aarne Mägi. Etlejad suudsid viia publiku tagasi 20. sajandi Ameerikasse ja tuua välja draama olemuse. Guido Kangurile oli see esimene kord Kuressaare Linnateatris näidelda, kuid see ei mõjutanud tema meisterlikku näitlejaoskusid. Vahel tundus, et Guido Kangur mängib komöödias, kui teised mängivad draamas , sest tema tegelasel oli 100 erinevat tahku, millega ta üllatada võis. Tema kehastatud 89-aastane juudist antiigikaupmees Solomon oli nooruslik kui ka kaval, veider , sõbralik, kuid samas ka kergesti solvuv. Kanguri näitlejatöö oli minu jaoks äärmiselt nauditav ja huvitav. „Vanemuise“ näitleja Riho Kütsar kehastas oma viiekümnendatele eluaastatele lähenevat politseinikut Victorit. Victor elast tavainimese elu, kuid tema elust ei puudunud ka üksikud rõõmsad seigad . Siiski vaevas teda hinges kahetsus oma elus tehtud otsuste üle ja fakt, millist hinda ta nende eest maksma pidanud on. Minu arvates sobis Riho Kütsar sellese rolli kui valatult. Oli näha, et ta oli ka ise politseinikuga täielikult samastunud ning oma rolli väga sisse elanud. Elina Reinold, kes mängis Victori naist sai etenduses kõige vähem teksti, kuid ta tuli sellega, mis talle anti väga hästi toime. Mõndadel hetkedel pidi ta näägutama ja virisema, teistel hetkedel täiest kõrist karjuma – küll see roll võis küll raske olla. Boonuspunktideks võib vist lisada fakti, et tänu sellele rollile elas ta arvatavasti kõik oma pinged välja. Ta suhtus rolli väga kirglikult ning see sobis. Aarne Mägi esitada jäi Walteri roll. Ta pidi kehastama meest, kes otsis oma venna käest lepitust ja soovis mineviku selja taha jätta. Tema näitlejatöö meeldis mulle samuti ning ma ei oskakski ettekujutada, kuidas seda paremini oleks võinud teha.
See lavastus oli mulle väga meeltmööda, sest ma oskasin ajastu ja ühiskonna sidemid etendusega seostada ja teema on ka tänapäeval aktuaalne. Võrreldes „Varesega“, eelmise etendusega, mida ma vaatamas käisin, meeldis „Hind“ mulle rohkem. Lavastaja töö oli tippklassist, kunstnik oskas luua suursuguse ning ajastupõhise keskkonna ja näitlejad viisid publiku inimhingede sügavikku.