Retsensioon ooperist "Wallenberg" (0)

Ooper "Wallenberg"
retsensioon
Käisin vaatamas ooperit „Wallenberg“ Rahvusooper Estonias.
„Wallenberg“ on maailmas laialt tuntud eesti helilooja Erkki-Sven Tüüri antifašistlik ooper, mis valmis 2001. aastal Dortmundi Teatri tellimusel. Ooper räägib loo rootsi diplomaadist Raoul Wallenbergist, kes päästis teise Maailmasõja lõpul saksa koonduslaagritest 100 000 juuti. Ooper oli esitatud Saksa keeles, kuid see ei seganud sugugi vaatamist, kuna olid olemas nii eesti keelsed, kui ka Inglise keelsed subtiirid. Samuti sai kavast lugeda nii mõndagi sellest, mis süžees ees ootas. See tegi ooperisse süvenemise lihtsmaks ning arusaamise kergemaks.
„Wallenberg“ on maailmatasemel lavastaja Dmitri Bertmani ja julgeid lahendusi pakkuva kunstniku Ene-Liis Semperi fantastilises nägemuses lavastatud poliitiline nüüdisooper.
Dmitri Bertmani kõmulised lavastused on tekitanud kõikjal maailmas elavat vastukaja. 2007. aastal sai ta „Wallenbergi“ lavastamise eest Eesti teatri muusikalavastuse aastaauhinna. Samal aastal pälvis „Wallenbergi“ kunstiline meeskond silmapaistva töö eest Eesti Vabariigi kultuuripreemia. 2008. aastal andis Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves Dmitri Bertmanile Maarjamaa Risti IV klassi ordeni .
Dirigentideks on Arvo Volmer ja Risto Joost, kes aitasid kaasa heale muusikaelamusele.
Lavastajateks on Dmitri Bertman ja Neeme Kuningas. Tänu nende heale koostööle valmis ka suurepärane ooper
Nimiosas oli Rauno Elp, kes on minu meelest keskpärane näitleja, kuid hiilgav solist.
Libreto kirjutas Lutz Hübner.
Kostüümid olid väga vaimukad, ning aitasid kaasa arusaamisele tegelaste iseloomust. Näiteks oli tegelaste seas pop- staari väljanägemisega vale-Wallenberg, kes oli riietatud Elviseks selleks, et näidata teda rahvakangelasena kes on kõigi lemmik. Tegelikkuses aga polnud ta õige Wallenberg ning ei olnud üldsegi entusiastlik juutide päästja, vaid tahtis lihtsalt poolehoidu, ja kuulsust saavutada. Tõenäoliselt ta tahtis endale ka fänne ning ka seda, et teda ülistataks.
Samuti olid ka naljakad kostüüümid ja soengud mõndadel naistel, kelle rinnad olid eriti silmatorkavalt esile toodud. See oli väga humoorne ning tekitas vaheldust mõnest teisest ooperis, sest selliseid kostüüme ooperietendusel tihti ei näe.
Humoorsete ja šokeerivate kostüümide kõrval oli ka vähem šokeerivaid ning soliidsemaid kostüüme, mis sobisid teema ja tegelastega väga hästi kokku.
Kõige rohkem jäi mulle meelde selle ooperi hea lavastus ning koloriidsed kostüümid, mis tegid selle ooperi väga ainulaadseks. Samuti võib nimetada seda ka kaasaegseks ooperiks, kuna see erines väga palju klassikalisest ooperist, tuues väga palju uusi lahendusi. Solistidest jäi mulle kõige rohkem meelde juutide koondlaagrisse saatmise ohvitser, kes näitles tõeliselt hästi. Ta iseloomustas seda kurja tegelast perfektselt ning laulis samuti hästi. Peategelasteks olid põhiliselt mehed, kuid see ei tähendanud et selles ooperis ei saanud naissoliste kuulata.
Mulle meeldis see ooper, kuna see mõjus mulle šokeerivalt. Ma arvasin, et lähen vaatama klassikalist ooperit, kuid selle asemel nägin modernse lavastusega kaasahaaravat ning humoorset lahendust. See andis mulle uue arusaama sellest, et ooperid pole kõik ühesugused, vaid võivad olla sootuks erinevad.