50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 8 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-01-27
Kuupäev, millal dokument üles laeti
43 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
AnnaAbi
Õppematerjali autor
turule. Film linastus ka Jaapani rahvustelevisioonis. ,,Nimed marmotahvli" näitamise õiguse on endale ostnud ka Hiina, Iisrael ja Ungari televisioon. ,,Nimed marmortahvlil" läks kokku maksma 21 miljonit krooni. Filmis kostub Margi Kõlari muusika. Seda on erinevat laadi: olustiku muusika ( marsilaulud, rahvalikud laulud), on atmosfääri loovad sonoristlikud taustad. Tegemist on sõjafilmiga- see tähendab pinget, kurbust, ohutunnet ja hirmu. ( Evi Arujärv, Kuidas kaunistada altarit? Teater.Muusika.Kino, 2002, 12, lk 87-90) Filmist on tehtud kommenteeritud versiooniga DVD, kus antakse ülevaade filmi tegemisest ja põhjendatakse, miks üks või teine asi jäeti stsenaariumist välja või mis leidis tee sinna. Nüganen võttis seda väga tõsiselt. Teda toetasid linateose kommenteerimisel noored näitlejad: Hele Kõre, Priit Võigemast ja Argo Aadli. Nüganen kommenteerib, kuidas ta pani poisid
See protsess oli põnev, aga... (Vridolin, Tarvo 2006: 208). Enne proovi räägib Noormets näitlejatega, et häälestada näitlejaid prooviks. Samuti laseb ta palju näitlejatel endal leida õige viis mingi koha mängimiseks. Lavastajal on üldjoontes peas tegelaskujude olemus, kuid ta jätab näitlejatele üsna palju mänguruumi. Ta tahab, et näitlejad jõuaksid ise oma tõeni ja tunnetaksid ise oma tegelaskuju. Tavaliselt ei ütle lavastaja näitlejale kindlat viisi, kuidas näitleja oma osa mängima peab või kuidas miski olema peab. Pärast proovi teeb lavastaja näitlejatele kommentaare sõltuvalt olukorrast - kogu trupile korraga või igale näitlejale eraldi. 3 Koostöö kunstnikega Lavastaja Andres Noormets peab väga oluliseks koostööd kunstnikega. Tema jaoks on oluline, et kunstnik teostaks lavastaja ideid ning aitaks lavastajal kunstilist tervikut luua
Tühjas lavaruumis domineeris 3 suurt detaili: suur aurukatel, naeltest kõrrepõld ja horisondil hiiglaslik punutud Peko. Rohmakust ja talupoeglikkust lisasid kostüümid, mis olid tehtud kaltsuvaipadest ja vildist. Tegelased, kes olid nimeta, näota ja individualiseerimata karakteriga, kandsid maske. Naid hakkasid kandma ka sõttaläinud ja seeläbi justkui oma nime ja näo kaotanud tegelased, kes muutusid selles lootusetus heitluses tapalammasteks. 7. Kuidas toimus ja milles seisnes murrang teatris aastal 1969? 60-date teisel poolel oli teatris valitsev olmerealism noorema teatrirahva jaoks oma köitvuse kaotanud. Seni uuenduslikuna tundunud Panso teatrilaad hakkas vaikselt kanoniseeruma, tekitades vajaduse uue väljenduslaadi jaoks. Uuendus ei toimuhud üleöö, tal olid omad eelkäijad (Antonin Artaud). Keskuseks sai Tartu Vanemuine ning eestvedajateks Hermaküla ja Tooming. Otsiti uut
Igaüks kartis, et tema peale kaevatakse, kogu aeg oldi hirmu all. Venestamise ilmingud: umbkeelne venelane Poljakov Vanemuise peanäitejuhina. Ta tegi proove tõlgi abil. Külastatavuse vähenemise jätk. Repertuaar ei olnud selline, mis publikut tõmbaks. Selle tagajärjel ka tulud vähenevad. 1950 üldine korraldus, et ilma autori loata ei tohi näidendi tekstides kärpeid teha. Pikad ideoloogilised näidendid tuli täpselt ette kanda. Nt A. Jakobson, kes armastas pikki näidendeid kirjutada. Tavaliselt 5 vaatust. See peletas ka publikut eemale. Meetoditeks väideti sotsialistlikku realismi (kuigi sellest oli asi kaugel ! ). Väideti, et N teater tugineb Stanislavski meetodile. Olulisemad lavastused: · A. Särevi dramatiseering ,,Tõe ja õiguse" IV osa järgi ,,Pankrot" 1950 Draamateatris. · Särevi dramatiseering Hindi ,,Tuulisest rannast" 1951 Draamateater · Vilde ,,Tabamata ime" 1952 Vanemuises (lav Epp Kaidu)
võidukäigu periood. Võib rääkida teatud tasakaalust, kuid see oli väga pingelises võitluses saavutatud ning alatasa paigalt nihkuda ähvardav tasakaal. Kolmekümnendail, eriti vaikiva oleku tingimustes muutus teater rohkem naerutajaks. Osaliselt oli ta selleks sunnitud, sest alternatiiv olnuks veel nõmedam -- Vabadussõda kajastavad naiivsed sangarilood. Eerik Laidsaar tabab ajastu ohumärki üsna hästi, kirjutades (Teater 89/1935): ...kõik muu on allpool igasugust arvustust, mille hulgas ei moodusta mingit erandit ka need naiivsed koolilugemiku- faabulaga lavatükid, milliseid viimasel ajal nii agarasti on küpsetama hakatud ja mis on paksult-paksult üle valatud patriotismi-soustiga, et asja teha suupärasemaks. Et kui ei ole vormi ja sisu, siis olgu vähemasti isamaalist vaimu! 1940-ndad olid samuti väga komöödiasõbralikud. Vaimselt kurnatud rahvas vajas süngetel aegadel meelelahutust nagu
asja iseennast. Romaan ,,Lõks" oli palju kaalukam ja värvikam, lavale kandes kaotas see midagi oma sisukusest. Lõpuks selgus, et näidendid olid lisaks uuele ja ootamatule ka kõik see vana, millega melodraamade publik oli väga harjunud. Oli tegevuse pingeline arendus, efektsed situatsioonid, oli melodramaatiline pahategija. Tingimata lurjus jälitab oma ohvrit, kes oli puhtuse ja headuse kehastus. Romaanis lahti seletatud kuidas see mõjutab inimese saatust, kui toodi lavale, siis muutus melodramaatilisteks motiivideks. Siin ei olnud enam keskkonna mõju, inimese saatus kujuneb õnnetuks, kuna keegi kuri inimene tahab temaga arveid õiendada kurja inimese tahe. Kõik need naturalistlikud kaklusstseenid olid tegelikud trikid, atraktsioonid. Niisiis võetakse romaan ja melodramaatiline käsitlus. Teatri soov imeb endasse naturalistliku romaani.
teha? Teatri uurimise sotsiaalne ja kultuuriline perspektiiv teater on alati ühiskonna sees, sest ilma selleta ei saa teatrit teha. Uuritakse teatri suhteid ühiskonnaga ja kultuuriga laiemalt. Kus teatrihoone asetseb? Kesklinnas asetsevad linnaplaneerimise mõttes tähtsaimad hooned, kus käivad sotsiaalselt paremad külastajad. Kas teater on meelelahutusliku otstarbega või sõnumite edastamiseks? Draamauuringud kuidas draamatekste kirjutada? Tegeletakse enamasti teksti kirjutamise ja nende ajalooga. Teatriteadus hõlmab ajalugu, teooriaid, draamatükke, samas ka muud stiili teatrid (nt tants). Etendusuuringud väljakasvanud teatrist, aga seotud sotsiaalteaduste ja antropoloogiaga. Ei keskendu sõnateatrile. Teatriteaduse ajalugu teatri üle on teoretiseeritud antiikajast, nt Aristoteles. Teatriajalugu on kirjutatud 2000a. Akadeemiliseks teaduseks sai see 20.saj algul, kui keskenduti teatriloole ja Shakespeare'i uurimisele
tegemisest ja eluga maadlemisest. Lavastus räägib laste kasvatamisest, sõprusest, perekonnasisestest suhetest ja inimeste õigustest. See on lavastus, kus loo kõrval tõusevad väga tugevalt esile ka mängu võtted. Etendused on rõhutatult naiivsed, mängulised ja neis leiab palju tinglikku. Kuna tegu on lastega, on lavastuses palju mänge, mis nõuavad rollivahetust ning seetõttu on tõsisemate juhtude puhul näha, kuidas lapsed mängivad rolle, millega nad tegelikult seotud ei peaks olema (näiteks lintsijat). Vanemuise Sadamateatri black-box'is istet võttes näeb vaataja üsna tagasihoidlikult kujundatud kahetasandilist ruumi, mille esimese korruse tagumises seinas on kulunud muljega kartoteegikapp. Teise korruse tagumisse seina on tõmmatud suur paber. Lava kummaski ääres on trepp ning lava keskmises osas kaks redelit, mida mööda kahe tasandi vahel liigutakse
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid