Retsensioon " Palju �nne argip�evaks ! " (0)

Retsensioon
5.Mail 2013 aastal käisin Pärnus, Endla teatris vaatamas etendust „Palju õnne argipäevaks !“ Tegu on Jaan Tätte näidendiga mis valmis 2001 aasta kevadeks. Näidendi žanrik on komöödia. Mulle isiklikult väga meeldis, kuna peaosades olid minu lemmik näitlejad ja etendus oli väga kaasa haarav ning huvitav.
Laval oli kujutatud magamistuba , lastetuba , elutuba ning esikut. Ruumid olid moodustatud vaheseinu ja erinevat mööblit kasutades mis kokkuvõttes mõjus väga realistlikult. Tubade usteks olid valged, musta värvi lilledega kaardinad mis tõmmati olenevalt olukorrale ette. Elutoa seinad olid kaetud musta tapeediga, millel olid peal valged lilled. Keset tuba oli diivan , puidust laud, lahtikäiv tugitool vaip ning raamatu riiulid. Diivanipadjad olid sinised valgete mummudega, mis jäi kohe silma. Enamus lavast moodustas elutoa. Mainimata ei saa jätta ka suurt ümmargust akvaariumit, kus sees elas kuldkala . See asetses lava ees paremas nurgas. Tiba väiksemana oli kujutatud magamistuba. Sellest kõik ei paistnud välja publikuni. Oli vaid näha valgeid seinu, millele peegeldus punakat valgust ning mummuline, punase kupliga põranda lamp. Lastetoast aga paistsid ainult sinakat tooni seinad . Koridoris oli trepp mille kohal oli välisuks. Lava kujundus oli hästi tehtud, mingeid suuri muutusi etenduse ajal ei toimunud vaid laval oli olemas kõik vajalik. Lava vaadates tekkis hinge soe tunne, kuna kõik tundus hubane ja kodune ning see tegi lavastuse vaatamise lihtsamaks.
Laval ei olnud eriti palju valgustust . Põlesid küll prožektorid, kuid need tekitasid tavalise toa valguse efekti. Lisaks sellele põles laval olev põranda lamp. Õhtuses stseenis oli aga hämaram valgus, mis omakorda tekitas ka õhtuse tunde. Mulle meeldis see, et valgus ei hakanud silmadele. Tihtipeale teatrit külastades on mul olnud probleeme jälgimisega, sest valgus on teinud silmadele liiga. Hea on tõdeda, et selle näidendi puhul silmade kipitust ega väsimust ei tekkinud.
Enamus tegevusest käis elutoas laua taga. Söögi ajaks kaeti laud ära kollase täpilise linikuga, millele asetati veini pokaalid , pudel punast veini ning selle kõrvale juustuvaagen millele oli lisatud ka viinamarju. Kõik asjad lisati juurde käigupealt nagu ka päriselt on, kui külalised külla tulevad siis elutoas on olemas enamjaolt kõik, laualinad, nõud, küünlad jne.
Tegelastel oli seljas igapäevased ja ametlikud riided. Õhtu osas pandi selga ööriided. Etenduse ajal vahetati riideid vaid 1 korra. ( Päeva riided ööriiete vastu ).
Osades mängisid: Carmen Mikiver ( Anett ), Ireen Kennik ( Anna), Ago Anderson ( Fred) ja Indrek Taalmaa ( Manfred) . Näitlejad olid väga heal tasemel, mängisid usutavalt ja põnevalt ning nende diktsioon oli terve lavastuse vältel väga hea. Minu lemmik oli neist aga Ago Anderson, kes oli oma rolli nii pühendunult sisse elanud ja tema välimus oli juba selline pereisa tüüpi. Suur ja karvane .
Tegelased liikusid enam jaolt 2 meetri ulatuses, kuid nende liikumine oli hea. Selle vähese liikumise juures anti edasi väga hästi emotsioone ja tundeid . Mulle meeldis eriti üks koht kus Carmen Mikiver ( Anett) hüppas Indrek Taalmaale ( Manfred) õnnest selga.
Lavastuses ei kasutatud peale ukse kella heliefekte. Sammuti ei lastud taustaks ka muusikat.
Lavastus rääkis abielu paarist, kes olid olnud koos 17 aastat. Nende elus oli kõik väga hästi, ei minegid tülisid ega erimeelsusi. Kuid kui Anett oma tööreisilt naases, teatas ta oma mehele Fredile, et on armunud kuid mitte temasse vaid reisil tutvunud Manfredi, kes samal ajal seisis ukse taga ning plaanis mõneks ajaks Anetti ja Fredi juurde kolida . Fred oli šokeeritud, kuid armu kolmnurka lisandus ka neljas osa pool Anna ( naabri tüdruk ), kes oli olnud armunud juba aastaid Fredi. Kõigest sellest tekkib suur tüli, mille käigus Fred mitu korda lubab, et lahutab Anettist. Kuid näidend lõppeb siiski rõõmsalt, Manfred hakkab käima Annaga ja Anetti ning Fredi abueluga on kõik hästi, sest tegelikkues oli tegu vaid ühe põneva seigaga , et oma elu huvitavamaks teha.
Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli ühe mõnusa ja kaasaegse lavastusega, mida oli hea ja lihtne jäglida ning mille jooksul sai palju naerda. Soovitan soojalt kõigil, kellel võimalus on seda vaatama minna , isegi kui ei ole tegu teatri inimesega, sest see ei ole igav ja kuiv näidend.