Aare Toikka „Faust“ (0)

Teatrietenduse retsensioon
Aare Toikka „ Faust “
Käisin 11. novembril Kuressaare Linnateatris vaatamas VAT Teatri etendust „Faust“. Teatrimäng oli tehtud Friedrich Wilhelm Murnau tummfilmi ning Johann Wolfgang Gothe ja Christopher Marlowe samanimeliste teoste ainetel. Goethe on ise „Fausti“ kohta kirjutanud järgmiselt: „ Mis on su tuum, maailm ja elu, aeg ja ruum?“ ning just selle küsimuse lahendamisele oli õpetlane Faust terve oma elu pühendanud. Kuigi eakas doktor aitas tihti kohalikke nende igapäevaste murede lahendamisel, ei suutnud ta leida ravimit katku vastu ning sõlmis paganliku Mafistofelesega saatusliku lepingu.
Kui kirjeldada lühidalt Aare Toikka tehtud lavalist kujundust, võib julgelt öelda, et lihtsuses peitub geniaalsus. Heili Sibrits on Postimehes kirjutanud: „ Visuaalselt toetub Toikka „Faust“ aga saksa filmikunsti suurteosele, mis omakorda seab näitlejad ja lavastaja raamesse. Pigem aga seisis nende ees ahvatlev väljakutse teha teistsugune lavastus .“ Hoolimata näidendi keerulisest süžeest, sai lavastaja, kes on ühtlasi ka spektaakli autor ja kunstiline juht, enda ülesandega perfektselt hakkama ning tabas nappide vahendite kasutamisega naelapea pihta.
Kuigi erinevaid tegelaskujusid oli etenduses palju, mängisid laval ainult 6 inimest: Katariina Ratasepp, Ago Soots , Margo Teder , Meelis Põdersoo, Tanel Saar ja Madis Muul. Kõige rohkem tõusis esile pearolli mängiv Ago Soots. See, kuidas mees suutis esile tuua lühikese , küürus ja vana Fausti, olles ise pikk ja soliidne noormees , muutis vaatamise eriti kaasahaaravaks. Näiteks vaatuse alguses, kus Soots hakkas doktori rolli minema, vääneldes ja paindudes nagu pajuoks, paistis kõik tol hetkel nii harmooniline ja sobilik, kuid eemalt vaadates võis see kummaline ja pigem naljakas tunduda. Lisaks vana ja väeti doktori rollile sai mees suurepäraselt hakkama ka armunud nooruki ja Mefitofelese mängukanni mängimisega.
Mefistofelest kehastanud Tanel Saar suutis tuua välja mitmeid erinevaid ilmeid ja emotsioone. Hetkega muutus särasilmsest hurmurist ihne saatan. Välimuses tõi Saar paganliku tegelase esile ainult ühe liigutusega, nimelt sättis näitleja oma juuksesalgu keset otsaesist ning sellest piisas, et luua karm ja hirmuäratav väljanägemine.
Ainukese naisena laval tõi Katariina Ratasepp esile need üksikud kohad, kus oli vaja just feministlikku õrnust. Näiteks Oriendi kaunitari kehastades suutis Ratasepp tekitada enda keha sujuvate liigutustega sobiva terviku.
Ka Meelis Põdersoo mängis enda rolle väga hästi välja. Kõige silmapaistvamalt ilmselt kohta, kus ta kujutas Margareta ema. Põdersoo küürus hoiak ning värisevad käed edastasid lihtsalt ja selgelt vana naise karakterit.
Näitlejate töö laval sobis ideaalselt kokku lavastuse kunstilise poolega. Pildil ei olnud midagi üleliigset ning mõtteid anti edasi võimalikult minimaalsete vahenditega. Näiteks pulkade hõõrumisel vastu riiet tekitati tuult või tuisku meenutav heli ning mõõgavõitluse käigus kasutati kujutletavaid relvi , kuid metallvarraste kokkulöömisel suudeti vaatajatele väga tõetruu stseen luua. Riietus oli näitlejatel väga tagasihoidlik ja see oligi hea, muidu oleks välimus liiga palju tähelepanu endale tõmmanud ning teksti sisu oleks tagaplaanile jäänud.
Näitlejate ja kujunduse kõrval tuleks kindlasti mainuda ka pianist Madis Muuli, kes terve vaatuse vältel klaveri taga mängis ning sellega etenduses valitsenud emotsioone ja tundeid edastada aitas.
Lisaks muusikale poolele kasutati näitemängus ka palju eriefekte. Näiteks doktori Mefistofelese marionetiks saamisel tekkis hetkeks Fausti ümber elava tule ring ning tuld võis näha ka stseenis, kus Mefisto käes olev raamat järsku leekidesse puhkes. Just sellised ootamatud üllatused tõmbavadki publiku tähelepanu ning muudavad etenduse huvitavamaks.
Läksin teatrisse arvamusega, et näen seal igavat tummfilmietendust, kuid ma ei osanud arvata, et mind midagi nii vapustavat ees ootab. Kõik näitlejad mängisidki tummetendusele kohaselt: ülepakutud emotsioonid , pantomiin ning pisut naiivseid käitumised, aga kõik see moodustas ühtse terviku, mis mõjus üllatavalt elavalt ja värskelt.
Alguses näidataud filmilõigule järgnenud hetk, kus näitlejad laval näiliselt segaduses ringi käisid, tekitas küll natuke arusaamatust, kuid pikemas perspektiivis oli see täiesti sobilik ning lõpus väiksese filmikatkendi näitamine tõmbas kogu teatritüki ilusasti kokku. Mina jäin igatahes selle lavastusega väga rahule ning sain teada, et kõik, mis esmapilgul halb paistab, võib tegelikkuses hoopis erakordselt hea olla.