Muusikaretsensioon "Nahkhiir" (0)

Kool
Nimi
klass
NAHKHIIR
Retsensioon
Tallinn aasta
6. oktoobril toimus Rahvusooperis Estonia Johann Straussi operett ” Nahkhiir”.
Opereti lavastajaks ja kunstnikuks on tuntud hollandlane Michiel Dijkema, kes on tuntud ka Gioachino Rossini koomilise ooperi “Tuhkatriinu” lavastajana.
Opereti “Nahkhiir” dirigendiks oli Jüri Alperten . Ta on olnud Rahvusooper Estonia dirigent aastast 1985 ning peadirigent aastail 2002-2004. Alperten on dirigeerinud rohkem, kui 40 lavateost. Nii oopereid, ballette, kui ka operette.*
*-www. opera .ee-1464 (01.11.10)
Opereti solistideks olid Heli Veskus , Urmas Põldma, Kristina Vähi, Mart Laur, Rauno Elp jt. Heli Veskus debüdeeris Rahvusooper Estonias aastal 1999 ning on saanud kümneid tõsiseid rolle, nagu näiteks: J. Straussi “ Öö Veneetsias”, Tšaikovski “Jevgeni Onegin “ jne. Urmas Põldma on õppinud altsaksofoni erialal ning on lõpetanud ka puhkpilliorkestri dirigeerimise eriala. Alaltes aasast 2002 on Põldma Estonia solist . Talle kuuluvad mitmed tähtsad rollid. Urmas Põldma on esinenud ka solistina suurvormide ettekannetel. Kristina Vähi on õppinud Eesti Muusikaakadeemia soololaulu erialal ning on võitnud mitmeid auhindu noorte lauljate konkursitel. Aastast 2006 on Vähi Estonia Rahvusooperi solist. Ta on laulnud väga mitmetes muusikalides, ooperites ning operettides.*
*-võetud operetti “Nahkhiir” kavast (01.11.10)
Operett oli klassikalises Viini opereti žanris. See oli lõbusasisuline ning tähtis roll oli sõnadel. Opereti muusikas oli pearõhk laulul , mis oli kerge ning meeldejääva sisuga. Nagu klassikalises Viini operetis oli ka selles- Viini valssi. Tähtis Viini opereti osa oli ka riiestusel, mil härrasmehed kandsid uhkeid frakke ning daamid kauneid õhtukleite.
Etenduse lühikokkuvõtet, saab väga lühidalt ära seletada, kuna see oli kõigile hästi arusaadav ning igapäevane. Igal tegelasel oli oma probleem, mida ta üritas iga hinna eest ära lahendada, kuid see alati ebaõnnestus. Kõik probleemid hakati alkoholi ära uputama, kuid need ilmuvad taas ning lahendust ei leita kusagilt . Operetti lõpuks on kõigi probleemid ära lahendatud, kuna leitakse süüdlane, mis kõigil ühesugune oli- ŠAMPANJA!
Isiklikult mulle, meeldis lavastaja töö, kuna see oli humoorikas ning väga lihtsa sisuga, kuid oli ka külgi, mis natuke häirisid. Häiris see, et oprett oli minu jaoks liiga tänapäevalikult lavastatud ning see, et kasutati liiga vähe Straussi ajastule omapäraseid tantse, kujundust ning muusikat. Kujundus jäi koheselt silma, kuna see oli ülimalt moderne ning jättis lavakunstnikust koheselt halva mulje (nagu ta ei tunneks muusika ajalugu vms.) Minu arvates oleks publikule paremini mõjunud see, kui lavakunstnik oleks kasutanud romantismile omapärasei detaile ning oleks meeles pidanud ka Johann Straussi kodumaa- Austria. Kasutanud asutriapäraseid dekoratsioone (sümboleid, muusikat vms)
Selles lavastuses meeldis mul kõige rohkem Adele (Kristina Vähi) ja Frosch (Tõnu Kark ), kuna nemad said oma rolliga minu arvates kõige paremini hakkama. Nad rääkisid väga selge häälega ning elasid oma rolli hästi sisse. Toon välja just Froschi, kuna ta mängis väga uskuma jäävalt purjus inimest ning isegi purju inimese diktsiooniga sai tema sõnadest hästi aru.
Tooksin välja ka vähem meeldinud näitlejad. Nendeks olid Prints Orlofski (Rauno Elp) ning Alfred (Andres Köster). Oskan öelda vaid seda, et neil jäi heast diktsioonist puudu. Prints Orlofsky mängis küll hästi, kuid tema sõnadest (eriti siis, kui ta laulis ) polnud aru saada. Häiris ka tema aktsent, mis muutis sõnu veelgi arusaamatumateks. Alfredi juures häiris aga see, et (minu arvates) pingutas ta näitlemisega natuke üle. See häiris nii silma, kui ka kõrva.
Orkestri kohta oskan öelda seda, et nende mäng oli suurepärane! Sai kuulda erinevate lugude tempot ning kuulata dünaamikat, mida oli selles operetis eriti hästi kuulda. Orkesti osas ei meeldinud aga see, et see mängis vägagi harva (ainult siis, kui lauldi) ning see, et mängiti vaid paar Straussi teost. See pani isegi imestama, et opereti ajal kõlas nii vähe tema teoseid. Muidugi suur aitäh dirigendile, kes juhatas orkestrit. Olen väiksest peale mõtelnud peale etendust dirigentide peale, et kui raske töö neil on- seista terve etendus jalgadel ning olla hommikust- õhtuni proovides. Siia maani on mul suur austus dirigentide vastu.
Ei saa mainimata jätta seda, et etenduse teine vaatus tegi opereti palju huvitavamaks ning näitlemise töö poolest lisas operetile ka punkte. Seda oli põhjustanud Froschi lavale tulek, mis pani publiku naerma ning uskuma ka seda, et mees on tõesti purjus. Arvan, et ilma selle meheta oleks operett olnud vähese huumoriga ning igavavõitu. Seetõttu teen ka järelduse: ilma Froschita oleks operett jätnud liiga halva mulje!
Lugesin internetis ka paar arvamust operett “Nahkhiir”e kohta ning leidsin, et arvamusi oli väga erinevaid. Osad arvasid, et operett oli suurepärase lavastusega, kui ebaõnnestunud näitlejatega, teised seda, et opretis oli liialdatud huumoriga (mis ei tundunud üldsegi naljakas), kolmandad aga seda, et operett oli täielikult ebaõnnetunud ning, et publik jäi magama. Ei tea, kas see just nii oli, aga võin seda ütleda, et igavavõitu oli ta tõesti. Nõustun ka sellega, et näitlejad mängisid vägagi ebaproffesionaalselt ning, et lavastaja oli näinud operetti liialt omapärastelt.
Mõteldes vaadatu etenduse peale, võin öelda seda, et operett “Nahkhiir”on niiöelda ühe-õhtu etendus, mis ununeb kohe järgmisel päeval. See oli viidud äärmusliku lihtsuseni, nii muusika osas, kui ka kujunduse poolest. Näitlejatest ei jäänud samuti erilist muljet- tundus, nagu mängiksid alles algajad, kes harjutavad tähtsaks etteasteks. Kui aus olla, siis ei oska ma ütelda, miks mul selline mulje jäi. Ma arvan, et see on põhjustatud halva kujunduse ja lavastaja liialt tänapäevase tööga. Mingil juhul ei kritiseeri ma lavastajat! Ma lihtsalt avaldan oma arvamust, selle kohta, mis oleks minu arvates paremini publikule mõjunud ning, mis paneks publiku sellesse operetti paremini suhtuma.
4