"Keti Lõpp" (0)

Keti Lõpp
Külastasin 28.septembril Tallinna Linnateatri Taevalava ning etenduseks oli „Keti lõpp“. Teksti autor Paavo Piik , lavastaja Priit Võigemast , kunstnik Marion Undusk ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin . Mängivad Andero Ermel , Alo Kõrve, Veiko Tubin, Priit Võigemast, Elisabet Tamm, Sandra Uusberg ja Evelin Võigemast.
Etendus algas sellega, kui astusin saalist sisse- nimelt oli laval täispuhutav bassein, mille sees oli palju-palju palle ning seal sees omakorda lamas mees, hiljem tuli välja, et see oli luuletaja. Algus venis, nimelt tundus, et terve teatritükk koosnebki vaid graafilistest pallidest ning muusikast. Tegelikult, kui juba asjaks läks, siis see tükk oli väga huvitav tänapäeva maailmapildi tõlgendus.
Tegevuspaigaks on moodsa , isetu ja voolujoonelise sisekujundusega kiirtoidukoht, nimelt kiirtoiduketi viimane, linna ääres asuv lüli, kus keegi ei käi. Atmosfäär on 1980.ndatest loodud muusikaga ning teenindaja (Evelin Võigemast) töötab seal. Maatüdruk oli tulnud linna, et saavutada midagi suur, kuid täna on selle kiirsöögikoha viimane päev, sest keegi lihtsalt ei käi seal. Kuid viimane päev annab hea ettekujutuse klientidest ehk mida 21.sajand on inimestega teinud. Esimesed külastajad on Mees (Andero Ermel) ning Naine (Elisabet Tamm), nimelt hakkavad nad seal oma eraelu piinlikke detaile pilduma eirates teenindajat ning muutes esimese vaatuse täielikuks armukolmnurgaks. Kuid ikka on huvitav... Hiljem sekkub veel mõttetud tööd otsiv , mitme magistrikraadiga noormees (Alo Kõrve), kes oskab mitmeid keeli, käinud välismaal ülikoolides, kuid tahab oma ellu vaheldust ehk mõttetus kohas töötada. Ta on kui näts , kes kleepus kiirtoidukohta ning nüüd ei tule kuidagi lahti, ega ei lahku (ta eksisteerib seal lavastuse lõpuni. Edasi tuleb teismeline tütarlaps (Sandra Uusberg), kes hoiab mitu rauda korraga tules ehk tänapäeva keeles on multitasker ning neljandad külastajad on beibed (jänesed). Eriti naljakas oli stseen : 1. Mul suri isa ära 2. Oi kui kahju, aga ära nuta, pole midagi, küll kõik hästi läheb.. Tõuseb laua tagant üles ja murrab esimese sammuga kingal kontsa ära. Ja siis algab tõeline hüsteeria. Ise ei luba teisel isa surma pärast nutta, aga murtud kontsa pärast nutab lahinal, nimelt tahavad nad pidu katki jätta, kuid teenindaja tuleb oma liimiga ja päästab päeva (sel juhul siis öö)! Lõpuks jäävad söögikohta juhataja-teenindaja, igavene mõttetu töö jaoks liiga haritud igavene üliõpilane ning vana mees (Priit Võigemast), viimane stseen on see kuidas nad istuvad laua taga, igaüje ees üks pisike valge E-tabletike. Oli aru saada, et Priit Võigemast kehastas Arvo Pärti tema välimuse ja kõnemaneeri järgi, kuid siiski tema nime ei olnud kuskil mainitud .. ehk asi on kavalaks läinud!
See lugu on tänapäeva inimeselt tänapäeva inimestele. Tänapäeval on ebakindluse ajastu, sest me teeme asju varjamaks oma suutmatust otsustada. Ebakindluse ajastu, teeme asju varjamaks oma suutmatust otsustada. Selle mõte on näidata, kui mõttetu on tänapäeva elu ja inimsuhted . Kiirtoitumine ehk kiire elu on selles tükis imehästi tabatud, näidates erinevat tüüpi inimesi nende eluhetkedel. „Keti lõpp“ näitab tegelikkust ehk milline näeb välja elu Eesti Vabariigis kaks tuhat ja tosin +1 aastat pärast Kristuse sündi.
Chris Kala „Ebaõnnestunud“ , Margus Karu raamatu „Nullpunkt“ ja Kristel Kriisa „ Neetud “- need raamatud kirjeldavad tänapäeva noorte elu ning inimeste käitumist erinevates situatsioonides sarnaselt „Keti lõpule“.
Kirjandis kasutaksin seda kui oleks vaja tuua näiteid inimsuhetest ning mõttetusest.Kirjandis kasutaksin mõtet, mille on välja toonud Merle oma arvustuses:
Üks sõber meenutas kunagi, kuidas tema teismeline laps läks koos sõbraga võõras linnas sööma. Igasugused toredad mõtted olid tüdrukutel peas olnud, kuhu minna ja kuidas olla. Kui vanemad lapsi hiljem linnast kokku korjama hakkasid, leidsid nad need istumas Macis. Kus siis veel? Võõrad kohad, võõrad inimesed, võõras keel ... Mac on igal pool ühesugune ja seetõttu turvaline.
Veel on väga hea algtekst Kaur Riismaa luuletus
* * *
kui sa ronid aknast välja et näha oma tuba sealtpoolt
kust sind ennast vaadatakse annelinna miljon prilliklaasi
uurivad sinu nägu sinu keha sinu peenist või vittu või mõlemat
kui sa tahad teist arvamust ja sulle öeldakse et sa oled inetu ka
oled kohale jõudnud
kui apollo raamatupoe müüjad ajavad sind naerma küsid Joyce’i
ja nad vastavad silmad arvutis kinni ahaa Ulysses peaks olema eesti keeles ilmunud
oled kohale jõudnud
kui sa kused keset tänavat ja politseiauto sõidab mööda
pirogovis pekstakse kedagi ja sina oled vähemalt ausameelne
oled kohale jõudnud
kui sa jood ennast silmini täis ja vajud tänaval kokku ja arstid juba teavad sind
antidepressandid ja alkohol ei sobi kokku aga sina tahad lihtsalt natuke kussutamist
ja peasilitamist ja ärakuulamist sest vanemuise torn ajab ikka veel südame pahaks
oled kohale jõudnud
kui sa ärkad hommikul võõra tüdruku kõrval ja mäletad küll et see tundus hea mõte
aga sa ei taha teda enam kunagi näha ja tahad oma naise juurde ja tahad teda ikka veel
sest ta on alasti
oled kohale jõudnud
kui sinu sõber oksendab ennast täis ja sul pole kahju taskurätist et ta puhtaks nühkida
kui ta sind sellepeale persse saadab annad andeks sest tal on hommikul kahju või ei mäleta
kui sa topid ta väevõimuga taksosse ja annad juhile raha ja keelad tal peatuda
kui sa usud jumalat aga ei julge seda kellelegi ütelda
ja kui sa palud jumalat et temaga kõik korras oleks
ka hommikul
oled kohale jõudnud
kui sa ei julge enam tänaval kõndida sest sa oled kindlasti milleski süüdi
ja instinktiivselt tunned politseiauto ligidust nagu metsloom kes on loomaaeda püütud
laste vaadata ja vanemate ütelda „krokodillid on kurjad loomad“
siis kardad sa talitajaid ja hoiad puuri nurka ja annad aluse mõisteks
krokodillipisarad
kui sa ärkad võõras korteris ja oled joonud juba mitu päeva vahetpidamata
aga midagi pole teha ja võtad ära rõõmupilli ja loodad et temal olid pillid
et ta ei unustanud neid võtta et ta ei joo järgmise kuu aja jooksul nii palju et ei märka tööde ja päevade
ärajäämist ja mõtled et sul poleks selle vastu midagi mis tuleb tulgu või naise seest
aga sa kardad maailma
kuhu ta sünniks
kui korteri akna ees pole kardinaid ja aken on kaks aastat pesemata
kui peldik on koridoris ja mööbel on madrats ja ainus masin on vesipiip
ja sul pole aimugi kuidas ta hambaid peseb sest majas pole vett ega elektrit
kui tema koer on närinud puruks sinu sokid
oled kohale jõudnud
kui sinu sõbrad kardavad sinu pärast rohkem kui sa ise sest sina kardad inimeste pärast
ja kardad inimesi ja ei julge üksinda tänaval kõndida
oled kohale jõudnud
sa oled kohale jõudnud kui sul polnud hommikul lipsu sest see läks katki
püüdes end üles puua ja olla mitte leitud ja sa olid nii purjus et kusagil ripub su lips
kus ei mäleta ja lipsud hakkavad otsa saama
siis oled sa kohale jõudnud
kui sa võtad hotellitubasid selleks et kirjutada ööd ja päevad läbi juua juua juua
ja pärast tuba kinni maksta sest sinu üksindus oli kirjutatud kõigele voodile põrandale aknale tapeedile piiblile sahtlis riidepuudele kapis õllele minibaaris tervituskirjale soovime teile mõnusat äraolemist
kirjutatud kõigele sinu enda anonüümsus ja sa oled õnnelik kui tunned koristaja lõhna linade vahel sest vähemalt on keegi selles voodis varem maganud kellegagi vähemalt on selles voodis armastust kui sa peksad toa segamini keerad voodi kummuli ja lööd akna puruks ja kisud tapeedi alla ja ejakuleerid piiblile sahtlis ja lükkad sahtli kinni ja avad riidepuuga viimase õlle ja nühid tervituskirjaga tagumikku kuni valus hakkab
oled kohale jõudnud
kui sa arvad et mis see pakk valget veini ikka teeb ja lõpetad hullumajas väites arstile et tahtsid lihtsalt seltskonda ja väidad et tal on võlts naeratus ja kui sinu prillid muudavad sind stereotüüpseks ja sulle meeldib olla stereotüüp
oled kohale jõudnud
kui sa naudid jamanduskriisi sest nüüd saad ettekandja käest kes ütleb „basiilika“ basiiliku-feta-küpsise-lõherulli asemel
tatraputru ja ühe õlle või seljanka kui midagi alla ei lähe
kui sinu sugulased ei küsi enam üleolevalt kuidas karjäär läheb sest nad lasti töölt lahti koondati ja uus töölepinguseadus ei tõota midagi paremat sest nad kardavad et sa pärid neilt sedasama
ja oled korraga õnnelik et käid või käisid või tahad minna ülikooli õppima mitte midagi paberi pärast mis on mitte midagi et teha tööd mis on mitte midagi tähtsusetu nagu sinu ette ära kirjutatud elu siis sa oled
jõudnud kohale
meeleheite selle piirini
mil sa ei pea hakkama budistiks
sest sa oled juba loobunud kõigest mida kalliks peetakse
ja sul pole midagi hoida kalliks sest sul pole midagi peale mineviku
millest sa oled loobunud kõigest mida kalliks peetakse maailmas millest
sa välja ei pääse aga oled käega löönud või nagu poeetiliselt öeldakse oled valmis
siibrit kinni lükkama kui ahjus on veel tuld
Keti lõpp
Põrandal laiali vedelevate pallide vahelt läbi laveerides leiavad vaatajad Linnateatri Taevalava saalis oma istekoha ja jäävad "Keti lõpu" etenduse algust oodates mõtlema, miks on üks mees lavale magama jäänud, pea pallimeres. Lisandub valgust ja muusika hakkab mängima. Mitte lihtsalt muusika, vaid Wagneri " Tristani ja Isolde " prelüüd. Odav oranživärviline plastmassmööbel, täispuhutav bassein pallidega, nende keskel magav väsinud mees ja Wagner hakkasid üksteise peale karjuma. Jõudsin veel mõelda, et kas "Tristani ja Isolde" prelüüdiga vihjatakse nüüd Lars Von Trieri "Melanhooliale" ... Siis tõusis mees (luuletaja, nagu selgus) püsti ja hakkas lugema Kaur Riismaa luuletust "Oled kohale jõudnud". Mõtted mu peas jätkasid katkematult ennist värvimuusika tekitatud tiirlemist. Kõige rohkem tahtsin tol hetkel sealt saalist ära. Ju ma ei ole veel kohale jõudnud ja ju ma (enam) ei igatse ka kohale jõuda. Rahulikult kulgeda ja kogeda on palju meeldivam.
Hea küll, luuletaja (Veiko Tubin) ütles, mis tal öelda oli, ja lahkus. Äärelinna parkimisplatsi äärses kiirsöögikohas algab päev, viimane päev. Koht suletakse, sest inimesi ei käi. Kunagi suurte unistustega linna tulnud maatüdrukul (Evelin Võigemast) on olnud selle kohaga suured plaanid. Aga mida sa ikka teed, kui inimesi ei käi või kui käivad, siis need, kes haaravad kiiruga burgeri ja joogi näppu. Moodsa luule õhtute korraldamine meenutas mulle ühte hiljutist üritust ühes suurlinnaäärses kultuurimajas. Vald oli seal korraldanud uhke ürituse, kutsunud mitu esinejat, toitlustusfirma jne. Publiku kohalemeelitamiseks esines alustuseks üks praegusaja poplaulja ja seejärel sai kahes saalis tõsisemat muusikat kuulata. Juhtus see, et koos poplaulja lahkumisega jooksis ka suur saal peaaegu tühjaks. Kõik läksid tagasi oma toimetuste juurde (loe: puhkepäeva õhtul ilmselt koju tagasi või kluppi edasi). "Keti lõpu" söögikoha juhatajal- teenindajal on jäänud veel vaid koristada ja kassa kokku lüüa.
Sel viimasel päeval tekib siiski kena kaleidoskoopiline pilt klientidest. Kõigepealt saabub tülitsev paar (Andero Ermel ja Elisabet Tamm), seejärel igavene üliõpilane (Alo Kõrve), kes tahaks selles mõttetus kohas töötada. Siis mitut rauda tules hoidev teismeline tütarlaps (Sandra Uusberg), siis kaks tibi (provintsitüdruk ja pealinnabeib), kellest ühel sureb isa ära ja teisel murdub konts. Lõpuks jäävad söögikoha juhataja, igavene üliõpilane ja vana mees (Priit Võigemast) kolmekesi laua taha istuma, igaühe ees üks pisike valge E-tabletike.
Lugesin kusagilt kellegi arvamust, et Võigemast tõi selle lavastusega teatrisse sakraalsuse. Kui see tõepoolest nii oli, siis oli see sakraalsus väga korralikult ketšupi-majoneesikastmega üle valatud, peale selle veel igasuguseid muid maitseaineid lisatud. Kokkuvõttes on võimatu öelda, mis see täpselt oli, mida söögiks pakuti. "OPis" ütles näidendi autor Paavo Piik, et selle näidendiga tahetakse inimestele korralikult vastu hambaid laksata. No ei laksanud. Kuigi ... autori noorust arvesse võttes on ta teatavas mõttes tänapäevast kiirtoitumist (loe: kiiret elu) väga hästi tabanud. Tüübid kui sellised on ehedad. Küsimus on, kui kõnekad?
Ma ei saa siiski üheselt öelda, et lavastus olnuks kehv või et näidend on kehv. Näidend on mu meelest liiga õhuke, keskendudes pealiskaudsuse kõikvõimsale (ruulivale?) tahule, selgitamata ometi, miks see kuhugi ei vii. Lavastuse sisse- ja väljajuhatuses on kasutatud mittepeavoolukunsti, kuid nagu öeldud, hakkab see peavooluvärgiga kohe tülitsema ja mass võidab. Kui mass ei osta, tuleb pood kinni panna. Mass ei osta, kui asi tundub kahtlane ja kui sellest aru ei saa. Aga pealiskaudne ei jää. Täna on, homme ei mäletagi, et oli. Teisalt on pealiskaudsusel oma võlu, mis väljendub turvatundes. Üks sõber meenutas kunagi, kuidas tema teismeline laps läks koos sõbraga võõras linnas sööma. Igasugused toredad mõtted olid tüdrukutel peas olnud, kuhu minna ja kuidas olla. Kui vanemad lapsi hiljem linnast kokku korjama hakkasid, leidsid nad need istumas Macis. Kus siis veel? Võõrad kohad, võõrad inimesed, võõras keel ... Mac on igal pool ühesugune ja seetõttu turvaline.
... kui apollo raamatupoe müüjad ajavad sind naerma küsid Joyce'i
ja nad vastavad silmad arvutis kinni ahaa Ulysses peaks olema eesti keeles ilmunud
oled kohale jõudnud ...
(Kaur Riismaa, "Oled kohale jõudnud")