"Wallenberg" - retsensioon (8)

Retsensioon
Erkki-Sven Tüür „Wallenberg“
Mina käisin Estonia teatris vaatamas Erkki-Sven Tüüri ooperit „Wallenberg“.
Erkki-Sven Tüüri ooper "Wallenberg" on esimene eesti ooper, mis valmis välisteatri tellimusel. See esietendus Dortmundi Ooperis 2001. aasta mais.
Erkki-Sven Tüür on Arvo Pärdi kõrval kujunenud maailmas üheks tuntumaks eesti heliloojaks, kelle tööd valmivad enamasti nimekate välisinterpreetide tellimusel ning kõlavad kuulsate muusikute esituses prestiižsetes esinemispaikades ning festivalidel kogu maailmas.Ta on rahvusvahelise uue muusika festivali NYYD üks kunstilisi juhte, ta on ka Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia audoktor, kes on pärjatud paljude auhindadega.
Lutz Hübneri libretole kirjutatud ooper on lugu rootsi diplomaat Raoul Wallenbergist, keda peetakse Teise maailmasõja üheks suuremaks kangelaseks, sest ta päästis natslikest koonduslaagritest tuhandeid juute, andes neile rootsi passid. Ta pidas läbirääkimisi natsidega, olles samaaegselt seotud ka Nõukogude Liidu salaluurega. Mõned kuud enne Berliini alistamist Wallenbergi jäljed kaovad. Tõenäoliselt hoiti teda kuni 1970. aastateni nõukogude psühhiaatriakliinikutes ja vangilaagrites.
Selleks, et kirjutada ooperit, on vaja tõeliselt suurt lugu. Ooperi idee pärineb Dortmundi ooperiteatri toonaselt pealavastajalt John Dew’lt. Tüüris äratas see kohe huvi: loos on tema sõnul ooperile kohast ainet ja mõõdet, siin on tugev kangelane, kelle saatus suubub hämarusse. Tüüri köitis seegi, et Wallenberg oli reaalselt eksisteerinud isik, samuti võimalus panna möödunud sajandi kaks kurjuserežiimi- natsism ja stalisism- samadele kaalukaussidele.
Ka minule pakkus selline süžee väga huvi. Teades, et laval aset leidvad sündmused on meie endi lähisajalugu, muudab sideme teosega palju sügavamaks ning teose üleüldse huvitavamaks. Ooperis puuduvad seebiooperitele sarnanevad armastussteenid, mustlased, kired. Selles ooperis käib jutt lihtsalt inmese elust, mis on ülem kõikidest konfliktidest, sõdadest ja poliitikutest.
Pean tõdema, et selle ooperi juures köitis mind rohkem lavastuslik pool ning liikumine kui muusika. Loomulikult oli ka muusika tasemel ning põnev- vaiksemad põnevust tekitavad kohad, kiired ja dramaatilised muutused, võimsad kooristseenid jne- kuid üleüldiselt jäi muusikast üksluine mulje. Samas hoidis see suurepäraselt pinget, mis kogu Wallenbergi põnevat saatuselugu saatis.
Peaosalist Wallenbergi kehastas seekord Rauno Elp, dirigeeris Arvo Volmer . Rauno Elpilt oleksin mina oodanud võimsamat esitust, kuigi oma ooperialaste teadmiste juures pole ma kindel, et kas äkki pidigi ta (minu jaoks) suhteliselt vaikselt laulma. Iseenesest oli ta hääl minu jaoks meeldiv ja kohati isegi lummav. Siiski pean tunnistama, et minu jaoks polnud kõige huvitavam tegelane mitte Wallenberg, vaid hoopis Adolf Eichmann, keda kehastas Priit Volmer. Tema oli seal n.ö. kuri tegelaskuju, kelle lavaline olek läks mulle rohkem korda. Ta oli väga ennast kehtestav ning meeldejääv tegelaskuju suurepärase rollitäitjaga. Ka teiste osatäitjate nagu Jassi Zahharov , kes kehastas Saksa ohvitseri ning Wallenberg II, keda kehastas Mati Turi, jätsid mulle väga sügava mulje.
Lava peal toimuv võttis mu juba esimestel minutitel tummaks. Tegemist on Dmitri Bertmani ( Moskva Helikon Opera ), ja Ene-Liis Semperi (NO 99) lavastusega, mis lummab ja põnevil hoiab. Nimelt oli alguses tegemist kooriga, kes moodustas laval ühtlase massi, hoides pimedal laval „küünlaid“ ning mille lauljad võimsal häälel lauldes kogu mu tähelepanu püüdsid. Laval oli palju muutusi: kord oli laval suur pikk laul, kohal rippumas massivsed valged põnevad lambid, järgmisel hetkel oli laval puur, siis juba vagunid , siis vanglaseinad jne. Teises vaatuses võis näha ka inimsuuruseid Miki Hiirt ja teisi Walt Diseny tegelasi, kes lavastuse veelgi huvitavamaks muutsid. Nende kujul on tegemis Ameerika Ühendriikide sümbolitega, kelle hulka kuulusid ka Ronald Reagan ja Ameerika sõdurid. Samuti oli laval palju liikumist, eriti teise vaatuse ajal, kui lava peal toimuv võttis vahepeal lausa veidikene silme eest kirjuks.
Niisiis said etenduses kokku nii iidsed juudalased, punaväelased, kosmilised vaenlased, lihtinimesed kui ka uusima ajaloo meediategelased.Võrreldes minu eelmise ooperikülastusega, oli nii lavaline kui muusikaline pool minu jaoks kordades huvitavam, kuna tegu oli väga tänapäevase ja põnevust pakkuva lähenemisega.
„Wallenberg“ muutis minu arvamust ooperist . Ega ma ennegi selle vastu ei olnud, aga nüüd muutis ta selle minu jaoks huvitavamaks ja tähtsamaks, näidates, et tegemist ei ole surnud kunstiliigiga, vaid et ka ooper võib olla vägagi šokeeriv ja üllatav. Kokkuvõttes jäi vägagi positiivne mulje ning julgen seda soojalt kõikidele soovitada .