Victor Marie Hugo (1)

Tartu Kutsehariduskeskus
Referaat
Victor Marie Hugo
1802-1885
Autor:
Juhendaja:
Klass:
Tartu 2010
Sisukord:
Sissejuhatus………………………………………………………..3
Elulugu……………………………………………………..……...4
Looming.………………………………………………..…………5
* Ülevaade Victor Hugo loomingust………………………………6
*„ Jumalaema kiriku kellamees” lühikokkuvõte…………………...7
Kokkuvõte………………………………………………………….8
Kasutatud kirjandus………………………………………………..9
Sissejuhatus:
Victor Hugo oli prantsuse kirjanik, õigemini oli ta prantsuse tähtsaim romantik . Romantism on kirjanduse vool, mis tekkis Saksamaal 18. sajandil. Seda iseloomustab mineviku idealiseerimine , võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Esiplaanil oli lüürika - ka eepilises ehk jutustavas luules, romantilises romaanis ja draamas on märgatav tugev lüüriline ehk luuleline alge.
Romantikud taaselustasid keskaegsete rüütliromaanide imed , maagia, seiklused , üleloomulikkuse, fantastika ; nende elukäsitlus oli sügavalt usklik. Elu oli püha, samuti olid pühad vabadus ja armastus, mida pidi iga hinna eest kaitsma. Romantikute suurim avastus oligi keskaeg, eriti selle ajastu eeposed. Romantismis algas ka teadlik rahvaluule kogumine ning säilitamine.
Romantikud idealiseerisid inimeste emotsioone ehk tundeid ja eriti õnnetut armastust. Romantiline kangelane on võimsa tahte ja vaimuga uhke üksikmässaja, veendunud võitleja vabaduse ja armastuse eest, kes trotsides maailma pahesid on ka pessimist. Tihti on ta pettunud elus ja inimestes ja läheb otsima laia maailma õnne. Romantikute mäss oli valdavalt individualistlik ja arhailine – hoolimata sellest, et lihtrahvasse suhtuti suure poolehoiuga. Kuid isegi kurja jõududele alla jäädes ei loobu nad oma põhimõtetest. Romantilised kangelased on märtrid, kes ohverdavad end kõrgete eetiliste sihtide nimel.
Noored prantsuse kirjanikud püüdsid käia Walter Scotti jälgedes. Alfred de Vigny kirjutas “Cinq-Mars’i”, Hugo “Jumalaema kiriku Pariisis”, Balzac “Šuaanid” ja Mérimée “Charles IX valitsusaja kroonika”. Need teosed saavutasid eliidi hulgas suure menu, ainult Hugo suutis võita “laia publiku” poolehoiu. Ometi oli publik valmis lugema ka suuri ajaloolisi romaane.
Valgustuse universaalsuse põhimõttele vastandas romantism rahvuslikkuse. Iga kultuur, ka väikseim, peegeldab romantikute arusaama rikkusesse. Ei ole kultuure, mis oleksid paremad või täiuslikumad kui teised. Romantismis tekkisid nii maailmakultuuri ja maailmakirjanduse kui ka rahvuskultuuri ja rahvuskirjanduse mõisted.
Elulugu:
Victor Hugo (1802-1885) – sündis Besanconis Napoleoni armeekindrali pojana , ema kasvatas teda seevastu monarhiameelses ja katoliiklikus vaimus. Noorukina oli ta isaga kaasas sõjakäikudes Itaalias ja Hispaanias. 13. aastaselt hakkas ta luuletama. Koos oma vendadega asutas ta 1819. aastal ajakirja „ Kirjanduslik Konservatiiv ” - alguses oli konservatiivsete vaadetega. Põhjalik murrang Hugo maailmavaates toimus 1820-ndate aastate teisel poolel. Siitpeale iseloomustab teda avar kaasaelamine ühiskondlikule õiglusele ja võitlusele, poolehoid rõhututele ja hüljatutele, jõuline eetiline protest maise ülekohtu vastu.
Luulelooming oli Prantsusmaal väga populaarne. Romantiline hoiak jäi Hugol elu lõpuni, käsitles nii sotsiaalseid kui eetilisi konflikte. Toetas rahva õiglast võitlust ja eitas vägivalda ja antiikeeskujude matkimist. Ühendas madala ja üleva, traagilise ja koomilise. Kirjanik peab kujutama tõde, et kasvatada rahvast. Näitekunstis vormi ei muutnud – ikka 5 vaatust ja klassikaline ülesehitus. Sisulised muutused – demokraatlik hoiak. Kangelasteks kõrgseltskonnast välja heidetud või sellega vastuollu sattunud isikud.
1841. valiti Victor Hugo Prantsuse Akadeemiasse. Samal aastal tõstis Louis - Phillippe ta aadliseisusesse ja ta määrati parlamendi ülemkotta. Kui Napoleon Kolmas haaras 1851 täielikult riigivõimu ja kehtestas antiparlamentaarse riigivõimu, nimetas Hugo teda avalikult riigireeturiks, ning kartes oma elu pärast, rändas ta Brüsselisse ja Kanaari saartele. 1859 andis Napoleon Kolmas armu kõigile poliitilistele kurjategijatele, aga Hugo ei soovinud endiselt Prantsusmaale naasta. Alles pärast Napoleoni kukutamist 1870 naasis ta kodumaale, kus võeti teda vastu rahvuskangelasena ning valiti kohe Rahvusassambleesse ja Senatisse.
Aasta pärast oma ema surma, abiellus Hugo Adele Foucheriga (1822). See abielu kestis aastaid ja nad said viis last. Ometi olid nii Victor kui Adèle mõlemad korduvalt truudusetud. Ilmselt abiellusid nad liiga noorelt ning pigem trotsist kui suurest armastusest. Sellegipoolest ei tulnud nende peres skandaale ette kuigi tihti., ning neil sündis esimene laps Leopold 1823, kes suri juba varajases lapseeas. Hugo järgmises lapsed olid Leopoldine 1824, Charles 1826, François-Victor 1828, Adele 1830. Victor Hugo oli laastatud, kui suri tema vanim tütar Leopoldine 19. aastaselt. Ta kirjutas palju luuletusi oma tütre elust ja surmast.
Victor Hugo suri 22. mail 1885, kui ta oli 83aastane.
Looming:
Victor Hugo nimetas end ise prantsuse kultuuri lipukandjaks ning tänaseni ongi teda tunnustatud prantsuse romantismi kirjandusliku juhi ja säravaima esindajana. Hugo nime ümber peeti kirjanduslikke ja poliitilisi võitlusi, talle endalegi meeldis võitlusmöll, suured žestid ja ilukõnelisus. Emigratsiooniski elas ta otsekui pidevas rambivalguses ning nii eluajal kui ka pärast surma austati teda enam kui ühtki teist kaasaegset kirjanikku.
Hugo kujuneski romantismiajastu olulisimaks proosakirjanikuks Prantsusmaal. Erinevalt näidendeist on enamik tema romaane säilitanud populaarsuse tänapäevani. Tähtsaimad neist on : „Jumalaema kirik Pariisis!”( 1831 ), millega kaasnes populaarsus ja Prantsuse Akadeemiasse valimine; „Hüljatud”(1846- 1862 ); „Mees, kes naerab ”(1869); „93. aasta”(1874); „Tapakirve aastal”(1927); „Meretöölised”(1866).
1820-ndate aastate lõpuni valitses Hugo loomingus lüüriline kallak. Ilmusid luulekogud „Oodid ja ballaadid ” (1826), ja Byronist mõjutatud „ Idamaised luuletused”(1829), mis tõid Hugole laiema tuntuse . Luule jätkus ka 1830-ndate esimesel poolel kogudes „Sügislehed” (1831) ja „Videvikulaulud” (1835).
Hugo elas kaasa ka 1830. ja 1848. aasta revolutsiooni püüdlustele, need sündmused peegeldusid hiljem tema romaanis „Hüljatud”(1862). Pahameelt Napoleon Kolmanda tagurliku režiimi vastu võib lugeda satiirilisi värsse „Karistused” ( 1853 ).
Hilisemas essees „William Shakespeare ”, rõhutab Hugo Shakespeare´is taas neidsamu voorusi , sealhulgas eriti lihtrahva kujutamist. Poeedi kohus on töötada rahva heaks, kanda tõde, kasvatada rahvast.
Näidendi vormi mõttes ei näidanud Hugo mingit uuenduslikkust. Seevastu nende ideoloogilised konfliktid olid kõige otsesemalt seotud ühiskondlikke sündmustega. Hugo näidendid tähistasid prantsuse teatris klassitsismi lõplikku allajäämist. „Marion de Lorme ” (1829), selles näidendid tegi Hugo kangelannaks õukonna ja ametliku seltskonna vaatepunktist madalale kuuluva tegelase. Oma lavastusega suurimat kõmu tekitanud näidendis „ Hernani ”(1830) vastandas Hugo kõrgemale seltskonnale ülla „röövli” - see oli Hispaania kuningakojas põlu alla sattunud ja seejärel röövliks hakanud aadlik Hernani. Hugo ajalooainelisi näidendeid võiks nimetada ka pseudoajaloolisteks_ Hugo ei pööranud mingitki tähelepanu ajaloolise fakti korrektsusele, pigem nimme käsitles ajalugu suurte vabadustega, tehes sellest värvika tausta konfliktidega, mis tegelikult erutasid just tema enda kaasaega. Näidendi „Kuningas lõbutseb” ( 1832 ) ainel on Giuseppe Verdi loonud ooperi „Rigoletto”.

Ülevaade Victor Hugo loomingust :

Luulekogud

• "Oodid" (1822)
  
• "Oodid ja ballaadid" (1826)
  
• "Idamaised laulud" (1829)
  
• "Sügislehed" (1831)
  
• "Videvikulaulud" (1835)
  
• "Sisehääled" ( 1837 )
  
• "Karistused" (1853)
  
• "Kontemplatsioonid" ( 1856 )
  
• "Hirmus aasta" (1872)
  
• " Kunst vanaisa olla" (1878)
  

Romaanid

• "Hukkamõistetu viimne päev" (1829)
  
• "Jumalaema kirik Pariisis" (1831)
  
• "Hüljatud" (1862)
  
• "Meretöölised" (1866)
  
• "Mees, kes naerab" (1869)
  
• "93. aasta" (1873)
  

Näidendid

• "Cromwell" (1827)
  
• "Hernani" (1830;
  
• "Marion de Lorme" (1831)
  
• "Kuningas lõbutseb" (1832)
  
• "Lucrezia Borgia" (1833)
  
• " Mary Tudor" (1833)
  
• "Ruy Blas" (1838)
  

„Jumalaema kirik Pariisis” sisukokkuvõte:
Teos keskendub peamiselt kahele süžeeliinile: ühelt poolt räägib Hugo tegelaste elust ja kannatustest, teisalt aga kirjeldab XV sajandi elu ja ehitisi Prantsusmaal. Tegevuskohtadeks on Pariisi erinevad paigad, eelkõige Jumalaema kirik ja Imetegude Õu. Tegevus algab 6. jaanuaril ja lõpeb sama aasta augustis, kestes umbes 8 kuud. Tagasihaaravalt kujutab Hugo ka sündmusi, mis leidsid aset varem; romaani lõpupeatükis räägib aga sellest, mis toimub hiljem.
Tegelased on väga erinevad:
Esmeralda on kaunitar kõigi mõeldavate positiivsete omadustega, ta on õrn, kaastundlik, naiivne , sügavatundeline armastaja , kohati kindlameelne ja uhkegi ning kehastab romantikute poolt jumaldatud ilu. Ilu on võluvahend mis teeb Esmeralda valitsejaks kõigi üle, kes teda näevad. Samas on Esmeralda passiivne tegelane, ega juhi tegevust.
Quasimodo on jumalaema kiriku kellamees, kelle prototüübiks oli Madridi aadlikooli küürakas ja inetu treener . Ta on meeldejääv, huvitav ja iselaadne tegelane, kelles Esmeraldaga võrreldes näib kõik kontrastne. Ta äratab jubedust väliselt ning ka hing selles kehas on kuri ja tige. Quasimodo ei ole aga sünnipäraselt selline – niisuguseks on teinud ta olud ja ümbrus. Ta otsib endale kaaslasi ja kiindumusesemeid eluta maailmast.
Claude Frollo on paheline isiksus. Teda kujutab Hugo kaastundega, millel ei puudu teatud negatiivne alatoon. Jutustuses jääb kõlama Claude Frollo moto :" Kui ei saa mina teda, ei pea teda keegi saama." Tema abil näitab Hugo teose üht tähtsaimat konflikti – askeetliku ellusuhtumise ja lihaliku kire võitlust inimeses. Samas pole Claude Frollo läbinisti negatiivne tegelane: ta on sünge, kuri, armutu ja tihti arg, kuid need pole talle iseloomulikud omadused, vaid on tekkinud hiljem kirgede tulemusel, mille vastu ei ole enam võimelised võitlema tema enne nii tugev tahe ja mõistus. Tema traagika seisnebki selles, et askeedina ja dogmaatikuna on ta loobunud inimlikest rõõmudest. Ta ei suuda aga endas maha suruda armastust.
Phoebus on tegelane kellele Hugo üldse kaasa ei tunne, vaid kelle üle, vastupidi, üksnes ironiseerib. See kauni välimusega aadlik on kergemeelne ja naudinguhimuline. Ta pole võimeline sügavateks tunneteks, kuid just sellistele meestele on saatus lahkeim ja vastutulelikum
Pierre Gringoire on mustlaste silmis Esmeralda abikaasa, on ajalooline isik – luuletaja ja filosoofist boheemlane . Ta on fantaasiainimene, kelle seltskonnas kaotavad eluraskused oma tähenduse.
Omapäraste tegelastena esinevad romaanis veel kirik ja mass. Rahvamass võib olla ühel hetkel tujukas, kergemeelne, või armuheitlik ning samas verejanuline ja hukku ihkav.
Romaani dramaatilise sõlmituse loob ilu Esmeralda isiksus. Temaga kokku puutunud tegelaste rahulik elu kaob ning tekib ja areneb intriig , mille lahendamine saab suuremale osale neist hukatuslikuks. Romaani läbib sügav traagika, millest suurem osa on Esmeralda kanda. Kogu maailmas leiduv ülekohus, tigedus, rumalus ja pahelisus ründavad Esmeraldat, kel pole süüd ega ka omadusi, mis kuidagi õigustaksid või teeksid talutavamaks neid raskeid saatuselööke, mis teda tabavad.
Saatus lõi selle raamatu ja saatus ka lõpetab: Esmeralda puuakse üles ja suures südamevalus sureb ka Quasimodo, Esmeralda embuses.
Kokkuvõte(tähtsus):
Kasutatud kirjandus:

http://en.wikipedia.org/wiki/Victor_Hugo

http://et.wikipedia.org/wiki/Victor_Hugo

http://ebooks.adelaide.edu.au/h/hugo/victor/Victor_Hugo.jpg

Jüri Talvet „Maailmakirjandus 2.osa” õpik

Graham Rob „Victor Hugo elu ja looming”
9