voolu võrdlus; pöörata tähelepanu ka ajaloolistele ja ühiskondlikele taustadele teatri arengus) 1) Lavastajateatri teke Uusaja euroopa teater ei tundnud autori institutsiooni. Teatris oli ainuvaldajaks alati konservatiivne ja traditsioone hoidev näitlejaskond. Uuendusi võeti vastu äärmise vastumeelsusega. Nii Inglismaal kui ka Hispaanias asus näitlejate tsunft ja tema järel ka vaataja nende dramaturgide poolele, kes tagasid etenduse traditsioonilise vormi säilimise. Prantsusmaal juurutati uus lavaline süsteem käsu korras (kardinal Richelieu). Klassitsism oli oma põhiolemuselt kirjanduslik, sest seab dramaturgi kõrgemale näitlejast, näidendi aga lavastusest. Üheks probleemiks muutus vaataja istumine laval see kärpis näitlejate mänguruumi. Kuna tegu oli õukonnateatriga (klassitsism), siis tundus tolleaegsetele, et on loomulik kui vaataja end tunneb nagu kodus, näitleja end aga külalisena.
sisse tulla see märkis stseeni vahetumist, koha vahetumist. Siselava sees oli uks, mis viis näitlejannade garderoobi. 4. Pööning katuse all, sealt lasti alla igasugu vajalikku atribuutikat, seal olid masinad. Publik ihkas ebatavalist, dramaturgid tegid kõik, et seda näidata. 100%-liselt õppis seda kasutama Calderon (salauksed jne). Calderon oma näidendites peegeldaski seda lava ehitust. Etenduse ülesehitus sama keeruline kui lavaehitus. Algas alati sissejuhatusega loa tuli trupi esinäitleja ja etendas selle loa. Selle loa põhi-eesmärgiks oli publiku maha jahutamine, et publik muutuks vaikseks ja kontsentreerituks. Vaatuste vaheajal mängiti väikeseid stseenikesi (intermeediumid), et publiku emotsioonid jälle maha jahutada, tegevuse käigus tekkinud pinge jahutamiseks, rõhuti muljet terviklikkusest. See oli väga peen töö publiku emotsioonidega.
Lavastaja koreeg, kuludekandja. Näitekirjanik võistlusele esitada tetraloogiana kolm tragöödiat ja ühe satiirdraama, mille aineks Vana-Kreeka müüt. Välja valiti kolm kirjanikku, vaheaegu polnud, tehevus kestis kolme näidendi jooksul pidevalt. Loosiga valiti vabadest inimestest 10-liikmeline zürii, kes valisid näidendi välja. Traagiline tegevus, mis ei võinud kesta üle ühe päeva. Deus ex machina jumal masinast, etenduse lõpus, lahendab loo probleemid. 12 Riik andis teatri ehitamise eraettevõtetele. Teater oli tasuline, kuid mingist ajast saati hakati vaesemaid kodanikke tasuta sisse lubama. Ehitis oli katuseta ja kõik etendused toimusid päeval. Ateena teatris oli 17 000 kohta, keerulistes kohtades jutustati juurde, lavatehnika puudus. Näitlejad
ja eksperimentaalteatrid. Eksperimentaalsest suunast tuleks kõigepealt nimetada naturalistlikku teatrit (1880ndad aastad), mis järgis prantsuse naturalistide-kirjanike põhimõtteid (Zola jt.) – negatiivsete elu- ja ühiskonnanähtuste ilustamata kujutamine. Seda suunda esindas André Antoine’i “Vaba Teater” (Théâtre Libre). (Tema oli esimene Prantsuse teatri ajaloos, kes loobus rambivalgusest ning kustutas etenduse ajal täielikult saalituled. Võitles intiimse näitlemislaadi eest) 1890. aastatel tõusis esikohale sümbolistlik teater. 1890. aastal rajatud “Kunstiteatris” (Théâtre d’Art) esitati esmakordselt prantsuse ja belgia sümbolistide näidendeid. Tähtsaima sümbolisti-näitekirjanikuna tõusis esile belglane Maurice Maeterlinck, näit ta draamad “Pimedad” (1890) ja “Pelléas ja Mélisande” (1892). Uued jooned neis, mis on ühtlasi
Järgmisena kulutati palju dekoratsioonidele ja lavaefektidele. Et siin aga siiski raha säästa, kujunesid teatud kindlad lavakujundustüübid, millega pidi arvestama ka libretist teksti kirjutades: sadam, palee, tänav palee ees, magamistuba, magamistuba Veneetsia peegliga, aed jms. Ooperis möödapääsmatud mütoloogilised jumalad saabusid mõnigi kord õhumasinal, siit väljend deus ex machina jumal masinast, s.t ootamatu abi. Nii lava kui ka saal olid etenduse ajal heledalt valgustatud niivõrd kui küünlavalgus lubas. Libretisti ühiskondlik positsioon oli enamasti kõrgem kui helilooja oma, libretistide seas oli näiteks advokaate, auväärseid linnakodanikke ehk patriitse jt. See võimaldas neil ka libretot trükkida (enne etenduse algust sai ooperikülastaja osta endale libreto) ning levitada, mida aga ei saa öelda helilooja partituuri kohta. See levis peamiselt
MTX 325 Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus Vastuolud ühiskonnas: 1. reaktsioon pärast Viini kongressi (1814-1815), püüd säilitada vanu ühiskonnavorme teiselt poolt demokratiseerimistaotlused. Rahvusliiikumine. Probleem rahvusriigi rajamine (Saksa, Itaalia jt). Ajalooline taust: 18. sajandi lõpus Prantsusmaal revolutsiooniaeg, vabariigi väljakuulutamine. 1804 kuulutab Napoleon end keisriks. 1799-1815 Napoleoni vallutussõjad mandri-Euroopas ja Egiptuses. 1813 Napoleoni lüüasaamine Leipzigi lahingus. 1814-1815 Viini kongress, Napoleoni-eelse feodaalsüsteemi ja kuningavõimu taastamine, maade ümberjagamine (Itaalia jagatakse Austria ja Prantsusmaa vahel). Austriast kujundas võimas peaminister vürst Metternich politseiriigi. Vene tsaar Aleksander I võttis mahajäänud Venemaal ette üksnes arglikke reforme (pärisorjuse kaotamine Eesti- ja Liivimaal 1816 ja 1819 - talupoeg sai isiklikult vabaks, aga talumaa jäi mõisa omandiks)
on ka üksikisiku hingeelu kirjeldatud. Poeemis on ühelt poolt eellugu peategelase saatus. Teine liin on linn ja selle ülistamine. Poeem on üles ehitatud kontrastidele ühelt poolt on Peterburi võimas suursugune linn, mis on rajatud suure mehe poolt. Ta võitles loodusega ja võitis. Seetõttu on proloogis ülistus linnale. Veel kirjeldatakse ka seda, kuidas see kõik läks täide. Peterburi on aken Euroopasse, ilus sõjaväelinn. Jevgeni on tavaline inimene, üks väga paljudest ja seetõttu pole tema perekonnanimi tähtis. Jevgenil pole suuri plaane, ta tahab abielluda ja punuda oma väikse pesa. Jevgeni süüditab tsaari selles, et ta lõi linna sellisesse kohta. Jevgeni räägib Peetrist kui imetegijast sellise imega ta saigi hakkama. Vaskratsanikku on poeemi järgi kujutatud ka kunstis koletisliku ja õudsena. ,,Vaskratsanik" on kirjutatud Puskini hilisemal loominguperioodil. See on ajalooline ja sügavalt filosoofiline
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne;
Kõik kommentaarid