Huvitav oli vaadata nende kehakeelt, sopransaksofonisti jalg tõmbles väga naljakalt kõrvale ja tema liikumine mängu ajal oli väga sujuv, oli näha, et ta on loosse nii sisse elanud, et oma keha ta kontrollida ei suutnud ja paratamatult tegi jalg naljakaid liigutusi. Akordionisti sõrmed käisid nii kiiresti, et isegi tänapäeva noorte sõrmed kasutades nutitelefoni ei liigu nii hästi ja üks jalg pideval lõi väga kiiresti rütmi kaasa, kusjuures akordionist oli laval paljajalu. Ma ei tea miks see nii oli, aga tihti meenutas mulle muusika putuka hääli, eriti akordioni heli, see muusika oleks väga hästi sobinud mõne loomamultika taustaks. Lood olid kiired, kuid järgmine hetk jälle aeglased, lihtne oli kuulda loo püanti. Samuti võis leida lugudes peateema ja kõrvalteema. Tihti oleks tahtnud toolilt tõusta ja hoopis tantsida. Lood olid võimsad ja ma ei osanud arvata, et saksofon ja akordion nii hästi kokku sobivad. Pille Ülem (11c)
Mina käisin Jazzkaare raames kuulamas Grandbrothers’i duot. Kontsert toimus 28. aprillil 2017. aastal Vaba Laval.1 Grandbrothers’i duosse kuuluvad šveitslane Erol Sharp ja sakslane Lukas Vogel.2 Nad kohtusid Dusseldorfi ülikoolis3 ning asusid ühendama erinevaid muusikalisi taustu ja lähenemisi.4 Grandbrothers’i duos mängib Erol Sarp klaverit ning Lukas Vogel tegeleb elektroonikaga. 5 Nende esimene ühine avaldatud pala “Ezra Was Right” pälvis tunnustatud jazzispetsialisti Gilles Petersoni tähelepanu ning
Väätsa Põhikool Mairo Org The Who referaat Väätsa The Who- on Inglise rockbänd, mis alustas tegevust 1964. aastal ja on saanud üheks kuulsaimaks ning mõjukaimaks koosseisuks rockmuusika ajaloos. Läbi kogu karjääri olid bändi live-esinemised väga energilised ja algusaastail pälvisid nad tähelepanu sellega, et lõhkusid laval oma pille. The Who alustas oma karjääri võrdlemisi lihtsate pop/R&B stiilis singlitega, kuid juba peale esimest albumit liikus nende muusika keerukamate heliteoste poole. Algupärasesse koosseisu kuulusid laulja Roger Daltrey, kitarrist ja põhiline laulukirjutaja Pete Townshend, basskitarrist John Entwistle ja trummar Keith Moon. 1978. aastal suri Keith Moon ennasthävitava elustiili tõttu. Bänd jätkas uue trummari Kenney Jones'iga, kuid 1983. aastal mindi ametlikult laiali. Nad
Muusika arvustus Käisin kuulamas Kadri Voorandi kontserdit Nordea kontserdimajas 4. detsembril, kus ta esitas kuulsa Suurbritannia laulja Adele’i loomeperioodi mängituimaid hitte. Laval oli 10 tuntud pillimängijat seal hulgas trummar Petteri Hasa, kitarrist Erki Pärnoja, jazzpianist Joel Remmel, bassist Mihkel Mälgrand ning 3 taustalauljat. Kadri Voorand on džässmuusik, laulja ja helilooja, kelle muusika varieerub tänapäeva džässist popi ja folgini. Tema muusika on sümbioos siirast emotsioonist, improvisatsioonist ja lõbusast meeleolust. Kadri valiti aasta 2017 Eesti parimaks naisartistiks. Adele’i lugude esitamine on
Kontertiarvustus - “Pipi Longstocking” 17. Märtsil 2020 kuulasin arte.tv keskkonnas balletti “Pippi Longstocking”, mida esitati Soome rahvusooperi laval. Pipi pikksukk on põhjamaa laste üks vaieldamatu lemmik tegelane ja nüüd on Astrid Lindgreni raamatu ainetel tehtud Pipi Pikksuka lugu ka balletiks. Lugu toimub ühes väikeses linnas, kus elab maailma kõige tugevam tüdruk kes satub oma sõprade Tommy ja Annikaga erinevatesse toredatesse seiklustesse. Rootslasest tantsija ja koreograaf Pär Isberg on loonud väga huvitava ja tänapäevase koreograafia. Näiteks Pipi teeb mõnelegi silmad ette nii tänavatantsus, break-tantsus,
Tartu Forseliuse Gümnaasium Kontserti retsensioon Sugar ehk jazzis ainult tüdrukud Koostas: Sigmar Naudi 12.02.12 Umbes aasta või paar tagasi käisin Vanemuise teatri väikeses majas vaatamas muusikali ,,Sugar ehk jazzis ainult tüdrukud". See on loodud menufilmi "Some like it hot" ehk "Jazzis ainult tüdrukud" järgi. Aga vanemuise laval lavastaja Mare Toomingase käe läbib sünnib oopis midagi uudsemat ja omaette uus teos. Mis paneb õhetama ka kõige kinnisema eestlase ja laksutab naerma kõik, kes vähegi sünnivad teost vaatama minna. Lavastaja Mare Toomingase omaenda sõnad on:" Selle loo ('Jazzis ainult tüdrukud') puhul ei köitnud mind mitte miski, ma ei tahtnud seda lugu üldse teha. Aga kuna tehti pakkumine, siis mingil määral see intrigeeris, et võiks ju proovida, kuidas saaks selle loo ära
Wagneri ooperireformi plussid ja miinused Valisin oma essee teemaks Wagneri ooperireformi plussid ja miinused , sest see tundus minu jaoks kõige teostatavam pärast tema edasiarendustega tutvumist. Wagner viis ooperisaalis läbi viis suuremat muudatust, mis on säilinud tänapäevani. Esiteks kustutas ta saalis tuled, et laval toimuv tegevus oleks paremini jälgitav. Enne selle reformi jõustumist oli ooper saalis pigem taustaks seltskondlikule suhtlusele. Tulede kustutamine manitses publikut vaikides kuulama ja keskenduma etendusele, väärtustades seeläbi ooperit kui üht kunstiliiki. See oli minu arvates väga oluline muudatus, sest tänu sellele õppis publik ooperisse tõsisemalt suhtuma ja väärtustama. Teiseks lasi Wagner ehitada saali põranda kaldu, et ka viimastes ridades oleks tegevus samuti jälgitav
Lavastuse „Vanad ja noored“ arvustus „Vanad ja noored“ leidis aset Vargamäel Anton Hansen Tammsaare sünnikodu rehetares. Üldmulje etendusest on väga hea. Etendus oli minu jaoks vägagi meelepärane, kuna nii näitlejad, kui ka koht, kus lavastus toimus, lõid meeldiva õhkkonna. Laval kujutati erinevaid ruume. Enamasti toimus tegevus talus, selle jaoks oli lavale paigutatud voodi, laud, pingid, nõud. Samuti oli lava ees mullakiht, mis andis ka teistsuguse vaate lavale. Mullaga kujutati talu ühte osa põrandast. Kuna etenduses jooksis paralleelselt kaks aega, siis kujutati laval ka tavalist tare, kus taat mõtteid mõlgutas. Sel ajal oli valgus ainult näitleja peal, kes istus pingil. Lavakujundus mõjus väga realistlikult, kuna see aitas luua õige atmosfääri
Tegemist on suhteliselt raskesti mõistetava lavastusega, kus alles tegelaste siseelude, kehakeele ning visuaalsete ja auditiivsete märkide analüüsimise kaudu saab paremini aru, mis on nende tegelaste käitumise tagamaad. Kuna lavastus lõppeb surmaga ning tegemist on üleüldiselt suhteliselt masendavates ning kurbades toonides lavastusega, siis keskendun ka antud essees rahutuse ning pingete tekitamisele nii vaatajais kui laval olevates tegelastes. Käesolevas essees püüan leida märke, mille abil on etenduses saavutatud rahutuse tunnet, ebameeldivaid olukordi, pingelisust ning kurvatoonilist õhkkonda. Essees on tunnetele rõhumist, hirmu, kurjakuulutamist ning õudu tekitavad märgid ning Fischer-Lichte märgisüsteemide tabeli abiga püüan leida, mis tähendusi need märgid kogu etendusele annavad. Eelkõige keskendun
Näitekirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest lähtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana. Näitekirjanduse teos on mõeldud etendamiseks. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline. Reeglina jaotub ta vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. Arvan, et näitekirjandi juures peab kõige rohkem mõtlema sellele, kas kirjutatud näitekirjand on laval ka teostatav. Kindlasti on vaja ka loomingulisust ja fantaasiat, kuid viimasega ei tohiks üle piiri minna, kasvõi juba selle pärast, et äkki ei saa vastavat tegevust laval teha.Teiseks oluliseks mõjutajaks on sihtgrupp. Paika tuleb panna, kellele seda näitekirjandit tehakse. Vanus, sugu, rass on vaid mõned inimeste liigitamisviisid, mille vahel tuleks valida. Näiteks ei saa lastele näidata liiga
Ooperi idee pärineb Dortmundi ooperiteatri toonaselt pealavastajalt John Dew'lt. Tüüris äratas see kohe huvi: loos on tema sõnul ooperile kohast ainet ja mõõdet, siin on tugev kangelane, kelle saatus suubub hämarusse. Tüüri köitis seegi, et Wallenberg oli reaalselt eksisteerinud isik, samuti võimalus panna möödunud sajandi kaks kurjusereziimi- natsism ja stalisism- samadele kaalukaussidele. Ka minule pakkus selline süzee väga huvi. Teades, et laval aset leidvad sündmused on meie endi lähisajalugu, muudab sideme teosega palju sügavamaks ning teose üleüldse huvitavamaks. Ooperis puuduvad seebiooperitele sarnanevad armastussteenid, mustlased, kired. Selles ooperis käib jutt lihtsalt inmese elust, mis on ülem kõikidest konfliktidest, sõdadest ja poliitikutest. Pean tõdema, et selle ooperi juures köitis mind rohkem lavastuslik pool ning liikumine kui muusika. Loomulikult oli ka muusika tasemel ning põnev- vaiksemad
elama jätta. Tema pere oli selle vastu, kuid poiss ei jätnud jonni ning lõpptulemusena sai vares Mihklist Abruka külarahvast eeskuju võttes alkohoolik ja varas. Lavastaja Raivo Trassi töö oli väga hästi tehtud. Lavastamisprotsessis mainis ta, et eesti inimest on raske lavastada, kuna meie loomus on ülerahvustunud. Siiski tegi Trass äraütlemata suurepärase töö. Ta kasutas mitmekordselt ära igasuguseid laval paiknenud elemente, näiteks keset tuba asetsenud suur laud oli vaheldumisi voodi ja laud. Tee, mis viis sadamasse, oli kohati Mardu voodi ning kõrge redel tundus olevat mingi Mardu peidupaik ning samal ajal ka katus, kuhu vares vahetevahel istuma lendas, et külainimesi jälgida. Näidendi kunstilise kujundamisega tegeles Riina Vanhanen, kes kasutas lihtsaid ja samas leidlikke nippe. Laval olid igasugused talurahvale sobilikud asjad: plekkämbrid ja krigisev
vaatepilt oli hämmastav. Ehk mina polnud ainuke kes nägi ka esmakortselt nii võimast ja uhket üritust. Lava oli hämmastavalt suur ja nii hästi valmistatud. See mis oli tehtud oli ääretult lahe, valgust jagus igasse nurka! Seda üritust hakati juba läbi viima mitu aastat tagasi ning lõpuks viidi ka läbi. Ka minul oli väga suur roll selle ürituse läbiviimisel! Sain osa ka grimmi tööst. Tegu on väga tähtsa tööga ning on väga oluline laval olles, mis annab esmaks sulle enesekindlust laval! Sellest üritusest sai osa oma 5000 saarlast! Estonia Teater on aga ääretult suur ja uhke maja nii seest kui väljast! Suvalisele inimesele ei ütle selline maja ei muud kui lähen ja vaatan oma tükid ära mida soovin ja kõik. Mida aga tegelikult tähendab vaatamine? Enne etenduse algus juba mitu kuud valmistatakse ette jälle lava, otsitakse orkester, kes teevad grimmi, kes esinevad, valgustus, dirikent, reklaam ja muu selline
rohkem ja see tundus üsna huvitav ning polnud põhjust seda vaatamata jätta. Etendust vaatama minnes teadsin seda, et lavastaja on Ott Sepp ja kaasa teevad päris head näitlejad. Ootused olid Vanemuise väljamüüdud saali sisenedes üsna suured. Olin kindel et etendus pakub meelelahutust ja nalja. Üldiselt ei pidanud ma pettuma, kuigi alati saaks kõik parem olla. Kõige rohkem meeldis mulle näitlejate valik, lavastaja oli osadesse valinud õiged inimesed. Kuigi näitlejaid oli laval vähe, mängisid nad kõik oma rolli väga hästi välja. Häirivaks jäi dekoratsioonide toomine lavale ning ära viimine ja samuti muusikaline pool, see oleks võinud sujuvamalt lavastusse põimuda. Etendus käis ja järsku mõne stseeni vahel tulid mehed mustas lavale ja hakkasid dekoratsioone lavalt ära viima või lavale tooma. Samas arvan, et lavaline kujundus oli hea, nende vahetamine oleks võinud lihtsalt paremini korraldatud olla.
Retsensioon „Kui loll võib inimene olla“ Kuressaare Kultuurikeskuses toimus 9.oktoobril kell 19.00 Peeter Oja stend-up etendus „Kui loll võib inimene olla“. Näitemäng rääkis tavalistest elulistest olukordadest, mis tõestavad, kui rumalalt mõnikord käitume. Oja pidi laval edasi andma kümneid erinevaid emotsioone ning situatsioone, kuigi ta oli seal üksi. 2014. aasta kevadel läks Peeter Oja 40-ks päevaks kõrbesse paastuma ja Ülimat Tõde otsima. See oli ränk teekond… Kuid, kui ta meie maailma tagasi jõudis, olid tema esimesed sõnad jalustrabavalt sügavad: „Mida aeg edasi, seda rohkem ma imestan, kui loll võib inimene olla.“ Näitleja oli laval vaid üksinda ning kogu tema liikumine seisnes vaid mõnest edasi-tagasi
1. Etendus oli küllaltki huvitav ja tegevustik oli tihe. Näidend jättis väga postiivse mulje. Lavastus meeldis just sellepärast, et oli üpriski humoorikas. Nalja jagus terve etenduse vältel. Otseselt midagi ebameeldivat polnud. Varasemate kogemustega võrreldes on see näidend kindlasti üks nendest, mis jääb pikaks ajaks meelde. Lavastuse sidus tervikuks näitlejate hea koostöö ja oskus näidendi mõttet publikuni edasi tuua. 2. Laval oli kujutatud tagaaeda, mis oli väga hoolitsetud. Aed kuulus perekonnale, kelle ümber kogu näidend üldiselt tiirles. Lavakujundus mõjus väga realistlikult, oli palju rohelust, lilli ning ka purskkaev. Tegevuskoht ei muutunudki, kuid tegevusaja muutust oli näha lillede värvuse muutuse järgi. Lavakujunduse mõju oli rahulik ja meeldiv, just roheluse tõttu. 3. Laval olnud valgus meenutas päevavalgust. Olenevalt tegevustikule oli ka valgustuse
Etendus “Tõrksa taltsutus” Vaatasin hiljuti ERR arhiivist ära TRK lavakunstikateedri XIII lennu diplomietenduse “Tõrksa taltsutuse”, mille esimene vaatus ilmus 04.11.1988 ja teine vaatus 01.04.1988. Näidendi autor on William Shakespeare, lavastajaks oli Elmo Nüganen ja režissööriks Jaan Pihlak. Komöödia kujundusele andis panuse Anna Andreste ning liikumisele Mait Agu. Osatäitjaid oli mitmeid, kuid peamiselt esinesid laval Allan Noormets, Rain Simmul, Artur Talvik, Anne Reemann, Hendrik Toompere, Merle Jääger ning Andres Dvinjaninov. Komöödiast pakatav lavastus juhib mõtlema asjaolule, kus naine peab tundma oma kohta ja mees peab oma tahtmise nimel vaeva nägema. Kohati võib seda lavatükki kujutada ka tragöödiana, kuna tegutsetakse üksteise selja taga, olles üksteise soovidele ja tunnetele vastu ning eirates neid. “Tõrksa taltsutus” on kahevaatuseline etendus Shakespeare’i
Mulle see etendus väga meeldis, sest selle käigus sai nii naerda kui ka paraja sokiteraapia. See etendus oli hoopis midagi teistsugust, mida klassiga tavaliselt vaatamas oleme käinud ja seda ma just ootasingi. Ma ootasingi sellist suhteliselt räiget keelekasutust ja ehk just sellepärast see mind väga ei ehmatanud. Vaatasin kogu etendust huviga ja ei saa öelda, et mul oleks kasvõi sekundikski igav hakanud, sest laval alati toimus midagi ja elu käis. Just etenduses oli elu. Selle viimase lausega tahaksin ma just vastu vaielda Heili Sirbitsi kirjutatud arvamisartiklile, kus ta ütles, et etenduses puudus absoluutselt elu. Minu jaoks oli see olemas. Laval käis pidevalt tegevus ja oli näha, et näitlejad on oma tegelaskujusse täielikult sisse elanud. Ma nägin näitlejate silmades tuld. Minu arvates oli seda elu seal lava peal täpselt parasjagu.
See show tuli ettekandele, vaid sellel ühel korral ja saadud tulu kasutatakse vähktõve alaseks ennetustööks Eestis. Ürituse korraldaja oligi Eesti Vähiliit. Räägitakse, et viimase poole sajandi muusika poleks sama ilma Tina Turneri ja Freddie Mercury´ta. Nende kahe tähe unustamatuid lugusid esitasid: Gerli Padar, Tanja Mihhailova, Birgit Varjun, Kaire Vilgats, Birgit Õigemeel, Ott Lepland, Uku Suviste, Oliver Kuusik, Mikk Saar ja Robin Juhkental. Laval olid Georg Otsa nimelise kooli sümfooniaorkester ja koor Siim Aimla juhatusel, Palestra tantsutüdrukud, Tallinna Tantsuakadeemia tantsijad ja Rütmika tantsurühm. Lavastaja oli Mait Malmsten, muusikaline juht Siim Aimla ja koreograafideks olid Reet Krieger, Kristin Pukka, Martin Parmas ja Eva- Lena Raenok. Tantsu- ja laulutendus oli kronoloogiliselt jaotatud osadeks, milles Jürgen Rooste tekstide põhjal jutustati meeleolukaid lugusid Tina Turneri ning Freddie Mercury elust.
Jaan Rääts 80 Mina valisin oma muusikasündmuseks tuntud ja hinnatud Eesti helilooja Jaan Räätsa 80 juubelikontserdi. Kontsert toimus Pärnu Kontserdimajas, 04.oktoobril. Laval oli Pärnu Linnaorkester, mille saatel esitasid Jaan Räätsa loomingut Lauri Väinmaa klaveril, Mari Poll viiulil, Indrek Vau trompetil ning tsellol mängis Marcel Johannes Kits. Dirigendiks oli Jüri Alperten. Teda vaadates sai näole alati meeldiva muige, kuna ta dirigeeris nii hoogsasti, et tema jalatallad vahel lausa õhku tõusid. Kuna peamiselt oli laval Pärnu Linnaorkester, siis uurisin natukene selle ajalugu. Pärnu Linnaorkester on loodud 1994. aastal
Retsensioon ,,Kalendritüdrukud" Käisin vaatamas Ott Sepa lavastatud näidendit ,,Kalendritüdrukud". Komöödia on lavale toodud Vanemuise teatri poolt ja ma käisin seda vaatamas Vanemuise suures majas. Peaosas on kuus ettevõtlikku keskealist daami, keda mängivad Külliki Saldre, Merle Jääger, Ene Järvis, Liina Tennosaar, Terje Pennie ja Kais Adlas, veel saab laval näha Marika Barabanstsikovat, Veikko Tääri, Raivo Adlast, Margus Jaanovitsi, Liisa Pulka, Mai Jägalat ning Eda Hinnot. Näidend räägib sellest, kuidas need kuus naist heategevuslikul eesmärgil kalendril alasti poseerivad. Lisaks olgu öeldud, et ,,Kalendritüdrukute" aluseks on tõestisündinud lugu, mis esmalt jõudis publiku ette ülimenuka samanimelise filmina (ilmus 2003. aastal) ning mõned aastad hiljem ka näidendina
Antiikaja ning tänapäeva teater ja teatri külastaja. Teater on koht teatrietenduste andmiseks. Nii on olnud juba mitmeid sajandeid. Teatreid esitatakse nii teatrihoonetes,kultuurimajades ,kui ka tänavatel . Vanakreeka näitlejad olid ainult mehed , neid oli laval alati kolm ja nad pidid mängima ka naiste osi.Näitlejad võisid olla ainult vabad kreeklased.Teatri keskmes oli koori ja näitleja vaheline dialoog.Koor koosnes 12-25 inimesest.Koori ülesandeks oli selgitada ja kommenteerida laval toimuvat. Teatri peamised zanrid olid tragöödia ,komöödia ja saatürdraama.Teatri etendused toimusid ainult paar korda aastas. Kogu rahvas läks selpäeval teatrisse.Teatri pääse oli tasuline ja vaestele anti ka toetust teatripileti ostuks
DRAAMA Dramaatika 1. Sündmuste esitamine tegevuste abil. Kui eepikas kujutatakse sündmuste autori poolt, kes neid jutustab ja kirjeldab, siis draamas näidatakse sündmusi, kusjuures autori isik jääb tegelaste varju, kes laval hakkavad elama nagu iseseisvat elu. Autor võib teoses anda lavastajale ainult lühikesi seletavaid juhtatusi (tavaliselt sulgudes), mis on ka lugejale vajalikud teose paremaks mõistmiseks. Neid lisamärkusi draamateoses nimetatakse remarkideks. Näit. A. Kitzbergi ,,Libahundis" sulgudes antud teksti osa on remark. LAPS (ahju peal tõuseb istukile ja pahvatab nutma. Esimene sõna tuleb tema suust: Südantlõhestav hüüd.) Ema! 2. Olevikuline esitus
09.01.13. käisin Rahvusooperis Estonia vaatamas muusikali „Mees La Manchast“. Muusikali esitasid Rene Soom, Tõnu Kark, Hanna-Liina Võsa, Olari Viikholm, Kadri Kipper, Andres Köster, Märt Jakobson, Janne Ševtšenko, Juuli Lill, Urmas Põldma, Marten Kuningas, Rasmus Puur, Aare Kodasma, Sander Valk, Alvar Tiisler ja Jan Oja ning peaosatäitjate nimed olid Rene Soom, Tõnu Kark ja Hanna-Liina Võsa. Lavakujundus oli suhteliselt minimaalne. Alguses rippusid laval trellid,sest muusikali alguses oli kujutatud vangikongi. Hiljem kujutati seal lihtsat kõrtsi,mis nägi minuarust väga lahe välja. Veel kujutati laval kõrtsi sisehoovi ja Don Quijote(mängis:Rene Soom) kodu. Terve etenduse ajal olid laval kuubid,mille külgedel olid erinevad pildid. Näiteks sai nendega kujutada kiviseina, neid kasutati kõrtsis toolidena ning nendega sai veel mitmeid asju teha. Valgus oli enamjaolt kollakas, mõni kord oli natuke sinakat ja roosakat.
Retsensioon 1. Lavastuse üldised omadused Üldmulje on hea. Mulle väga meeldis. Ei meeldinud ainult, et lõpp veidi pikaks venis. Niimoodi muutun kannatamatuks ja võib juhtuda, et inimene kaotab huvi. Varasematest teatrikogemustest on see kõige parem. Minu arvates sidus tervikuks selle etenduse peategelane. 2. Lavakujundus Laval kujutati Jannseni trükikoda või kabinetti ja ka tsaar Aleksander II korterit, Kreutzwaldi kodu, Lydia Koidula mehe kodu, Liivi kodu ja hullumaja tuba. Lavakujundus mõjus üsna realistlikult. See oli väga lihtne ja laval oli vähe mööblit ning aksessuaare. Ei saaks öelda, et see väga ilus oleks olnud, sest see polnud peenutsev ega midagi, aga see meeldis mulle just oma konkreetsusega. 3. Valguskujundus Valgus oli mahe, rahustav. Kõik oli väga hästi paika pandud
Istusin nii öelda 3. reas ja tundsin inimese ''aurat''. Indrek mängis oma osa väga hästi, oleks pidanud talle lilli viima. Ta kannatas elus nii palju, mis viis teda piirini. Miks ta ei valetanud Annale oma afäärist? Miks ta ei olnud tema kõrval ilusti viimse eluaastani, ta oleks võinud suruda depressiooni alla ja kasvõi valetada oma tunnetest ning helge olla Anna vastu, et too sureks õnnelikult. Ita Ever oli vapustav, pole teda enne näinud laval. Olen ikka tõsiselt uhke, et teda laval olen nüüd näitlemas näinud. Avdotja oli kaval. Ka huumor oli laval hea. Alati peab olema positiivsust kui ka negatiivsust. Liisal on veel palju õppida, tundub noor aga ikkagi mängis oma rolli väga hästi välja. Saša poleks pidanud Ivanovi pingutama viimse piirini. Tema oli see, kes viis Ivanovi teise maailma. Saša poleks pidanud nii ''äge'' olema ja kõike tahtma vaid lihtsalt oma pere juurde jääma ja ootama õiget meest. Tema tegu kumab tänapäeva
saalis, 1. augustil 2014. ’’Kvartetti’’ etendab ka komöödiateater. Ronald Harwoodi kirjutatud "Kvartetti" lavastati esimest korda 1999. aastal Inglismaal Albery teatris. Lavastuse tegevus toimub muusikutele mõeldud vanadekodus, mille kuulsaimad asukad on neli endist ooperilauljat. Minevikus moodustasid nad hinnatud kvarteti, kuid nüüd ei ole nende omavaheline läbisaamine just eriti hea. Nii hakkavadki lahti rulluma nelja laulja mälestused ja hetked laval, mineviku armumised ja lahkuminekud. See etendus oli minu arust väga huvitav. Näidend oli kindlasti mõeldud vanematele inimestele, kui seda olen mina, sest mõne koha peal, kus oli nali olnud ja terve saal naeris, siis mina kas siis ei saanud naljast aru või see polnud minu arvates naljakas. Samas aga mõne koha peal, kus mina itsitasin omaette, oli terve saal vait. Eriti meeldis mulle Reginaldi (Feliks Kark) tegelane. Võibolla sellepärast, et ta oli minu jaoks
Esimest korda näha monoloog etendust jättis see mulle väga hea mulje ning võrreldes varasemate teatri külastustest võib seda pidada ka kõige meelde jäävamaks teatri külastuseks. Kõige enam meeldiski see kuidas suutis näidelja muuta kogu monoloogi terviklikus samal ajal rääkides nii mitmetest erinevatest asjades ja tuua vaimukaid näideid teatri telgitagustest. Etenduse muutis terviklikuks etenduse teema, mis edasi anti väga veenvalt. Väga hästi oli ära kasutatud laval olevaid esmeid, millel oli mitu tähendust kuid seostus kogu jutustava teemaga hästi. Tüki esitluses oligi kujutatud teatri lava, mis tuli valmis seada järgmise päeva Hamleti etenduseks. Lava mõjuvus oli väga realistlik, tegemist oli black box'ile omane kujundus musta värvi seinad, laed, prozektorid ning kogu vajalik audiotehnika. Lava kujundus üldjoontes oli väga lihtne, laval tundus olevat täpselt vajalikuks koguses esmeid, mis andsid
,,KÕIK AIAS" ANALÜÜS 1.Etenduse üldmulje oli igati positiivne. Tegemist oli ühe parima etendusega, mida näinud olen. Etendusega seoses häirivad tegurid puudusid, kui mitte arvestada ühte vanamemme, kes terve etenduse aja minu selja taga köhis. Meeldivaks tegid selle elenduse just proffessionaalsed näitlejad, kes suutsit end kehastada täielikult sellesse aega, mil tegevus toimus. 2.Laval oli kujutatud aeda. Aeda, mida perenaine väga armastas ja oli valmis kõigeks, et seda täiustada mõne taimega. Maas oli muru, mida peremees niitis vana ja aega näinud muruniidukiga. Keset aeda oli paigaldatud purskkaev, mille kõrval istumiskohad ja laud. Tahaplaanile jäi uks, kust pääses majja. Lavakujundus mõjus vägagi realistlikuna. Sügise saabudes muutusid puulehed pruunimaks, või siis sootuks oli puu lehtedeta. 3.Valgus oli laval väga kirev ja särav
olen, sest rääkis lähiminevikust, mille tagajärjed ulatuvad ka meie eludeni, ja sündmustest, mida õpime ajaloos. Selles ooperis puuduvad ooperitele tüüpilised armastusstseenid ja armastuskolmnurgad. See räägib inimese elust, konfliktidest, sõdadest ja poliitikutest. Süzees on palju antifasismi ja see on poliitiliselt ebakorrektne, aga see-eest peab sisu paika. Väga huvitav oli selle ooperi lavastuslik pool, liikumine ja muusika. Ene-Liis Semper oli palju vaeva näinud. Laval võis näha palju erinevaid tegelasi saksa sõduritest Walt Disney Miki Hiireni. Lavadekoratsioonid olid samuti erilised. Mina olen ikka harjunud barokse interjööriga, nagu näiteks ,,Mina, Napoleonis", jäljendusega ja rong oli minu jaoks midagi uut. Muusika oli loomulikult tasemel. Hea oli kuulata ülemaailmse kuulsusega eesti autori head ooperit. Muusikas olid vaiksemad põnevust tekitavad kohad ja võimsad kooristseenid, mis lisasid sellele värvi ainult juurde
Retsensioon 5.Mail 2013 aastal käisin Pärnus, Endla teatris vaatamas etendust ,,Palju õnne argipäevaks !" Tegu on Jaan Tätte näidendiga mis valmis 2001 aasta kevadeks. Näidendi zanrik on komöödia. Mulle isiklikult väga meeldis, kuna peaosades olid minu lemmik näitlejad ja etendus oli väga kaasa haarav ning huvitav. Laval oli kujutatud magamistuba, lastetuba, elutuba ning esikut. Ruumid olid moodustatud vaheseinu ja erinevat mööblit kasutades mis kokkuvõttes mõjus väga realistlikult. Tubade usteks olid valged, musta värvi lilledega kaardinad mis tõmmati olenevalt olukorrale ette. Elutoa seinad olid kaetud musta tapeediga, millel olid peal valged lilled. Keset tuba oli diivan, puidust laud, lahtikäiv tugitool vaip ning raamatu riiulid. Diivanipadjad olid sinised valgete mummudega, mis jäi kohe silma
filmikunsti suurteosele, mis omakorda seab näitlejad ja lavastaja raamesse. Pigem aga seisis nende ees ahvatlev väljakutse teha teistsugune lavastus." Hoolimata näidendi keerulisest süzeest, sai lavastaja, kes on ühtlasi ka spektaakli autor ja kunstiline juht, enda ülesandega perfektselt hakkama ning tabas nappide vahendite kasutamisega naelapea pihta. Kuigi erinevaid tegelaskujusid oli etenduses palju, mängisid laval ainult 6 inimest: Katariina Ratasepp, Ago Soots, Margo Teder, Meelis Põdersoo, Tanel Saar ja Madis Muul. Kõige rohkem tõusis esile pearolli mängiv Ago Soots. See, kuidas mees suutis esile tuua lühikese, küürus ja vana Fausti, olles ise pikk ja soliidne noormees, muutis vaatamise eriti kaasahaaravaks. Näiteks vaatuse alguses, kus Soots hakkas doktori rolli minema, vääneldes ja paindudes nagu pajuoks, paistis kõik
edastada üritab. Tiit Palu üritab anda ka edasi, et mees ja naine on küll väga erinevad ja sellest sõltudes erinevad ka nende suhted, kuid üks õige Eesti mees ja naine on lahutamatud ja vaatamata kõigele muule on nad koos ja armastavad teineteist. Lavastaja arust oli katsumus panna Seeman midagi sellist etendama, aga kuna Seemanil endal on kolm poega, siis tunneb näitleja end enesekindlalt ja teab ka ise mida ta laval teeb ja täpselt räägib. Sepo Seeman edastab kujutlust ühest Eesti mehest ja naisest väga tõetruult ja läbi tuttavate isikute. Ta toob välja oma ema ja isa, vanaema ja vanaisa, vanaonu ja vanatädi, kes on ka täielikult eestlased ja näiteks Eesti mehest ja naisest, nende esimesest kohtumisest ja sekeldustest. Seemani ladus ja sujuvalt üleminev tekst andis teemale väga suure lükke ja tekitas huvi rohkemgi veel kui tema jutust teada sai
tulistas. Haiglas kosudes tegi kirjanik oma sõpradega intsidendi üle nalja: ,,Ühe käega nagu Cervantes, lombakas nagu Lord Byron, ainus vajalik asi veel suursugususeni oleks olla pime nagu Homeros." Kuigi Valle-Inclán ei jäänud kunagi pimedaks, lõi ta pimedaid tegelasi, tähelepanuväärseim neist ongi Max Estrella. 1920. aastate lõpus kirjutatud romaanides on pigem tegemist piltide reaga nagu laval, kuhu tegelased ilmuvad ja kaovad, esindades oma sotsiaalset rühma. Iseloomustused on napid, ehkki meeldejäävad ja ammendavad, kõrvallausete asemel näeme sageli ridamisi (suurtähega algavaid) pealauseid, mille omavahelist seotust märgivad kaksikpunktid. Tegelaste kõnet ilmestavad mitmesugused stiilitasandid, valitud kõrgstiilist vulgarismideni. Teksti rikastavad murdesõnad, amerikanismid, võõrsõnad ja autori uuskeelend, mis jäävad väljapoole akadeemilist normi.
Retsensioon ,,Kevadöös su kõrval käin" Käisin 20. aprillil kell 19.00 Kuressaare Kultuurikeskuses kontserdil ,,Kevadöös su kõrval käin". Kontsert kestis üks ja pool tundi. Esinesid solistina Hedvig Hanson, klaveril Kristjan Randalu, kitarri mängis Andre Maaker, kontrabassi Ara Yaralyan ning trumme Ahto Abner. Muusika, mida grupp esitas, oli jazzilik. Laval oli sinakas valgus, mis mõjus rahuliku ja hubasena. Kogu õhkkond oli meeldiv ja lõõgastav. Esitatav kava koosnes õrnadest meloodiatest. Kontserdil esitati laule, mille tekstide autorid on tuntud Eesti poetessid Marie Under, Ilmi Kolla jt. Esitati ka teisi häid Eesti heliloojate lugusid. Mina käisin jazz-tüüpi kontserdil esimest korda. Laulja Hedvig Hanson mõjus laval väga hästi. Ta oli positiivse energiaga, särav ja rõõmus. Ta lihtsalt ei seisnud laval, vaid elas
Kuid Jerry Leiber tunnistas ka seda, et nende hoiak Elvis Presley suhtes muutus edasise koostöö käigus tugevalt. Igasugune vimm lahtus ning asemele tulid sümpaatia ja poolehoid. Elvis ja Kitarr Sageli on avaldatud arvamust, et peamiselt võttis ta lavale kitarri kaasa vaid teatud enesekindluse saavutamise ja hiljem juba teatud väljakujunenud malli tarvis. Sellise arvamuse kasuks räägib asjaolu, et Elvis ei avanud ennast suurel laval kitarrimängijana peaaegu üldse. Kitarri kasutas ta laval enamuses tõepoolest pigem mingi lavashow olulise elemendina. Selle väite kinnituseks meenub paratamatult terve tosin erinevaid videolõike 70ndate lavaesinemistest, kui Elvis viskas loo lõpus ootamatult kitarri üle pea ja ta truu abiline laval Charlie Hodge pidi pilli eksimatult kinni püüdma. Hodge ise kinnitab, et eksis ainult ühel korral.
Muusika retsensioon Mina käisin vaatamas muusikali ,,Helisev muusika". Eestis toodi see lavale juba kolmandat korda. Vanemuise laval on ta aga esmakordselt. Ma käisin vaatamas seda üheteistkümnendal märtsil. Peaosas oli siis Hanna-Liina Võsa ja Jüri Lumiste. Etenduse atmosfäär on võrreldav filmi omaga küllaltki hästi ning seda eelkõige põhjusel, et muusikali lavaletoomisel on järgitud klassikalist joont. Laval olijad nautisid ,,Helisevat muusikat" ja nakatasid rõõmuga ka publiku, näitlejad laulsid ja lauljad näitlesid ning tegid seda küllaltki nauditavalt. ,,Heliseva muusika" muusikal on filmina nähtud ning tema tuhkatriinuloo süzee pole keerukas ega uus. Ühesõnaga, üks selline vana asi, mis kolikambrist välja on võetud. Aga nagu nende vanade asjadega ikka on, nende mahakandmine osutub sagedasti enneaegseks. Kui kostis jälle see ,,Do-re-mi" laul, siis hakkas
Jäääär ise on piisav reklaam inimestele, et kontserdile minna. Kuigi kontseridil polnud nime, ei jäänud see millegi poolest nimelistele alla. Mängiti kogu oma hingega, lauldi kogu vaimuga. Võibolla seda Tartu rahva, võibolla ilusa laupäeva auks, kes teab. Tean aga seda, et tol päeval esitati nii vana kui ka uut Jääääre vokaalmuusikalist loomingut. Kogu looming oli kirjutatud Eesti heliloojate ja kirjameeste poolt. Loomingut oli Jäääär esitamas üsna suure koosseisuga. Laval olid kitarri ja mikrofoni taga Jaan Sööt ja Tõnu Timm, löökkasti ja kitarri taga Teet Velling ning basskitarri taga Tarvo Jaaksoo. Lisaks neile, vanadele olijatele, oli ansambliga ühinenud ka kaks noort ja andekat muusikut: Tuuli Taul – vokaal ja klahvpillid ning Ann Kuut – viiul, tshello ja vokaal. Kõik, kes laval olid, olid seal naeratusega. Kontserdi tegigi eriliseks kogu see positiivne suhtumine, mis lavalt tuli ja kogu Jääääre vaba olek
ning miski ei pruugi olla enam endine. Selge on see, et Francesca abikaasa kahtlustas midagi, kuid see ei lõhkunud nende armastust. Lõpp ilus, kõik ilus nii oli ka selles etenduses. Kõik elasid vaikselt oma elu edasi, kuid Francescat piinas siiski see sügav kirg, mille oli jätnud temasse Robert. Mulle meeldis väga see kui pühendunult näitlejad enda osa mängisid. Emotsioonid jõudsid hästi minuni, tänu sellele sain etendusest täieliku naudingu. Tänu lihtsale lavakujundusele oli laval toimuvat hea jälgida. Minu jaoks oli laval toimunu romantika, kuid kes teab keskeas võib olla see reaalsus. Need tunded, mis laval olid, tekitasid külmavärinaid. Neid oli nii hästi tunda, näha ja tahes-tahtmata kujutasin ennast ette sellises olukorras. Lõpu osas, kui Roberti ja Francesca armastuse aeg lõppema hakkas ning naine pööraseks muutus, oli tunne nagu Külliki Saldre mängis natuke enda osa üle. Alguses oli ka raske aru saada, milline on olevik, milline mineviku aeg.
vaatajaskonnale. Antiikaja teatris asetsesid pealtvaatajate kohad tõusvalt poolringis ümber orkestra, teatrisse olid oodatud kõik ühiskonnakihid, mis on ka tänapäeval nii. Vaatajad jõid veini, hüüdsid näitlejatele vahele, loopisid näitlejaid, kelle mäng ei meeldinud, pähklitega. Loomulikult on selline käitumine tänapäeval vastuvõtmatu, mistõttu selliseid asju ei esine. Mina arvan, et see on hea, et praeguselajal pole kombeks laval olevaid näitlejaid, millegagi visata, kui näidend ei meeldi aga leian ka, et antiikaja teatrikülastus võis väga põnev olla, sest lubatud oli oma arvamuse kohene avaldamine, mis ,,vürtsitas" etentuse toimumist ning lisas emotsioone. Tänapäeva teatrikülastaja kohad asetsevad tõusvalt lava ees, inimesed ei joo etenduse aeg veini vaid teevad seda soovi korral vaatemängude vahe aegadel. Ka antiikajal olid lühikesed pausid, mille ajal muretseti endale süüa ja midagi juua
naerda nendega koos ja ka nende üle, seda kõige positiivsemas tähenduses. Näiteks Feliks Kargu mängitud Reginald oli muidu nii härrasmehelik ja rahumeelne, kuid järskude üleminekutega muutus ta tigedaks vanameheks, kes hooldusõele roppusi karjus. Helene Vannari esituses Cissy oli ääretult soe, sõbralik ning siiras vanadaam oma väikeste humoorikate veidrustega, mis taas vürtsitasid etendust. Wilfi osas oli näitleja Raivo Rüütel, kes lustis laval vaimukalt, jäädes seejuures ise dzentelmenlikult hoolivaks. Lisaks oli endise primadonna Jeani rollis Lii Tedre, kes oma väärikuse ning pirtsakate ja häbematute väljaütlemistega oli kirsiks tordil. Semiootiliselt analüüsides täheldasin, et nii keelekasutuse, helitehnika ja valguskujunduse semiootikad olid üsna klassikalised ning argised. Vesteldi nii otse ja elavalt kui üldse võimalik.
Kaks suunda: teoreetiline(A.Artaud, R.Schechner), praktiline(P.Brook, E.Barba) · Teatrifenomenoloogia 3. Nimetage tuntumaid teatriteoreetikuid ja nende uurimisalasid 1) Konstantin Stanislavski näitleja töö endaga. Kuidas näitleja elab oma rolli sisse, kuidas ta elab karakteri rolli läbi. 2) Bertolt Brecht - tema teatri peamisi eesmärke oli mitte lasta publikul hetkekski minna loo sisse ega arvata, et laval toimuv on päriselt. Selleks kasutas ta võõritusefekti, mis väljendus selges loo lineaarsuse järgimises, ning realistlike stseenide vahel esitatavates seletatavates märkustes kas siis loosungite või vahelaulude ehk songide näol. 3) Peter Brook 4) Jerzy Grotowski 5) Eugenio Barba 6) Richard Schechner 7) Patrice Pavis 8) Manfred Pfister 9) Erika Fischer-Lichte 10) Hans-Thies Lehmann 11) Willmar Sauter 4
mida ajab taga surmamaskiga koer. ,,Väikese Adolfi" sünnist lavalt käib läbi mähkmetes nukk Hitleri näoga poleks ka eriti välja teinud. Eeldatavasti pidi see sümboliseerima natsipartei sündi või võimuletulekut. Natsiõhupallid ja lapsed oli juba silmatorkavam sümbol palle oli palju. Juuditemaatikat käsitleti ka õrnade vihjetena: härra Schulzi juurviljakärud lükatakse ümber, kihlus katkestatakse, tekib Taaveti tähega käeside ja laval jagunevad mingil hetkel tegelased kahte leeri. Tõlgendus nõuab ajaloo põhifaktide head tundmist, muidu jääb lihtsalt kogu see liin tähele panemata. Filmis on ajalooline kontekst paremini mõistetav, aga eks filmi võimalused ole ka teised kui teatrietendusel. Film erineb ka tegelaskujude poolest. Lavaversioonis on Sally pigem kehvapoolne laulja ning just see takistab tal saada näitlejaks ja hoiab teda kinni Kit-Kat-Klubis; filmis aga on tema lauljaoskused läbinisti professionaalsed
· Ta suri 55-aastaselt 5.septembril 1975.aastal ajukasvajasse HARIDUS · Tallinna Prantsuse Lütseum · Tondi sõjakool · Teenis lühikest aega Eesti merejõududes · Inseneriharidus LAULJAKARJÄÄR · Georg alustas laulmist Aleksander Arderi käe all Jaroslavlis · Õpingud Tallinna Konservatooriumis · Koorilaulja Rahvusooperis Estonia · Ooperisolistina Jevgeni Oneginis, tuntuim roll Rubinsteini ,,Deemonis" · Estonia laval laulis ta 1951.aastast kuni surmani · Esinemised Leningradis, ooperimajades Nõukogude Liidus ja Moskva Suurel Laval · Imre Kálmáni opereti "Tsirkuseprintsess" ainetel valminud film "Mister X,, ISIKLIK ELU · Georg Otsa ema oli Lydia Ots, isa tunnustatud tenor Karl Ots ning õde Maret Purde · 3 abielu · 3 last, 2 kasupoega HUVITAVAT · Georg Otsa tänav Tallinnas, mis asub Estonia teatri ja Tallinna Reaalkooli vahel · 5
Teatriteaduse mõisted: Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, mis on mõeldud teatris esitamiseks Lavastus – kirjaniku, lavastajate, näitlejate, heliloojate jt koostööl loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis Etendus – lavastuse ühekordne esitamine Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab laval tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitleja kehastatuna Tuntud teatriteoreetikud: P.Brooke, K.Stanislavski, B.Brecht / P.Pavis, E.Fischer- Lichte, H-T.Lehmann Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, teatri vahendamine publikule: informeerimine, tähenduste selgitamine, hindamine ja väärtustamine antropoloogia – teadus inimesest kui liigist; hermeneutika – tõlgendusõpetus
Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on kõikide etenduste muutumatu ühisosa. Etendus on lavastuse ühekordne esitamine. Iga etendus on ainukordne ja kaduv. 6. Teatrikunsti definitsioonid (Bentley, Brook) Bentley : ,,Teater on see, kui A esitab B-d, kuna C vaatab". Bentley viitab niiöelda minimaalskeemile, mis tema arvates on teatri tegemiseks vajalik publik, näitleja ja sellele, et laval nähtav tegelane on jäljenduslik. Brook: ,,Ma võin võtta ükskõik missuguse tühja ruumi ja nimetada seda lavaks. Keegi läheb läbi selle tühja ruumi, mõni teine vaatab teda, ja ongi kõik, mida on vaja, et tegemist oleks teatriga" - ei keskendu jäljenduslikule objektile, küll aga mainib teatri toimumise kohta 7. Nimetage teatriajaloo uurimise allikaid. Draamatekstid, lavastuse põhiinfo (kuulutused, kava), teatriajakirjandus, statistika, dokumentatsioon 8
Enne kui olin kuulnud Elvisest, polnud mind tegelikult mitte miski mõjutanud." Jim Morrison: "Elvis oli parim, kõige unikaalsem. Ta pani palli veerema. Ta väärib tunnustust." Paul Simon: "Mina võtsin kitarri kätte selleks, et tahtsin saada selliseks nagu Elvis Presley." Paul McCartney: "Iga kord, kui tundisin end halvasti, panin mängima Elvise plaadi ja ma tundsin ennast kohe hästi." Bruce Springsteen: "Laval haaras ta kõike - ta naeris maailma üle ja ta naeris iseenda üle, olles samaaegselt surmtõsine" Eric Clapton: " Arvesse võtmata seda kommertslikku prahti, mida ta tegi oma karjääri jooksul tihti, tahan mõelda temast, kui parimast ja hiilgavast teerajajast, kui ta laulis musta muusikat valgete stiilis ja kinkis maailmale midagi tõeliselt originaalset." Buddy Holly: "Ilma Elviseta poleks keegi meist suutnud seda teoks teha."
NABUCCO Retsensioon Joonas Laanela 8B Siiri Veskimäe Tallinn 2007 Ooperi Retsensioon Ooper toimus 27. aprillil RAHVUSOOPER ESTONIA teatri saalis. Teatri saali jõudes häälestas orkerser pille. Peale seda astus lavale orkestri dirigent Paul Mägi. Tuled kustusid, algas avamäng. Avamängu kuuldes tundus, et ooper on huvitav ning tõotab tulla huvitava sisuga. Laval kujutati Jeruusalemma, Salomoni templit. Babüloonia väed piirasid Salomoni templit, kus heebrealased, leviidid ja heebrea naised palvetasid jumala poole. Ülempreester Zaccaria keda mängis Mati Palm, püüdis rahvale selgeks teha, et kuningas Nabucco (Jassi Zahharov) babüloonia vägede juht on saabunud rahu tooma. Kuningas Nabucco tütar Fenena (Pille Lill) jääb Jeruusalemma printsi Ismaeli (Vello Jürna) hoolde.
taas omandanud vajaliku vokaaltehnika. Nüüd jõuab see hoogne, humoorikas ja liigutavalt inimlik lugu esmakordselt ka Eesti publiku ette Rahvusooper Estonia lavale. Meie Eesti lavale on toonud ooperi ,,Tuhkatriinu": Muusikaline juht ja dirigent Arvo Volmer, Dirigent Jüri Alperten ja Koormeister Elmo Tiisvald. Kostüümid olid väga ilusad ja värvirikkad, saalis istudes tundsin nagu oleksin olnud 19 sajandis. Kõigil lauljatel kes vähegi laval olid, olid nii võimasd hääled, et kananahk tuli peale. Kuna ma pole ennem ooperit vaatamas käinud, siis ma ei olnud ka varem neid näitlejaid näinud. Tol õhtul oligi mul võimalus esmakordselt neid näha. Meie Eesti laval lauljateks olid: Helen Lokuta (Tuhkatriinu), Kestutis Alcauskis (Prints), Aare Saal(Toapoiss), Jouni Kokora (parun), Valentina Tatuma (Don Magnifico tütar), Riina Airenne (Don Magnifico tütar), Priit Vomer (õpetaja) ning Härrad printsi õukonnas .
Etenduses oli põhirõhk suunatud raamatu kahe peategelase Hansu ja Aliide eluloo peegeldamisele. Näitlejad suutsid väga hästi välja tuua need emotsioonid ja läbielamised, mida kogesid eelmisel sajandil paljud inimesed tagakiusamise, küüditamise ning nendest tekkivate raskete suhete tõttu. Kuna raamat oli üles ehitatud erinevatele perioodidele, siis oli väga huvitav jälgida noorema (Maarja Mitt) ja vanema Aliide (Marje Metsur) vahelist suhestumist laval. Noore Aliide silmist oli näha seda lootust ja tahet edasi võidelda oma unistuste ja õnnelikuma tuleviku eest. Vanema Aliide näost võis aga juba välja lugeda liigsest pettumisest tekkinud tühjust ning allaandmise tunnet. Hansu puhulgi oli tegu väga hea näitleja valikuga. Karol Kuntsel suutis meeldivalt välja tuua Hans Pekile iseloomuliku leplikkuse ja järeleandlikkuse, mis kajastus ka raamatust. Ma usun, et väga raske oli sel ajal jääda piisavalt rahulikuks
annaabi.ee 
