„Rekvisiitori tähetund“ (0)

Retsentsioon
„Rekvisiitori tähetund“
24.10.2013 külastasin Rahvusraamatukogu teatrisaalis näidendit ,,Rekvisiitori tähetund,, mille algus kellaaeg oli 18.00 ja kestvus ühes vaatuses 1 tund ja 30 minutit. Antud monoloog näidendi lavastaja on Margo Teder ja peaosa mängis näitleja Lauri Saatpalu .
Kogu tüki esma- ja lõpp mulje oli väga positiivne. Etendus algas väga ootamatu ja huvitava sissejuahtusega ning lõpp oli väga üllatuslik ja ootamatu. Etenduses sai näha nii nalja kui kurbust , ooberit kui balleti ning etenduse jälgitavus oli väga hea. Kuna tegemist oli monoloog etendusega, siis varesemaid kogemusi minul monoloog etendusest puudusid. Esimest korda näha monoloog etendust jättis see mulle väga hea mulje ning võrreldes varasemate teatri külastustest võib seda pidada ka kõige meelde jäävamaks teatri külastuseks. Kõige enam meeldiski see kuidas suutis näidelja muuta kogu monoloogi terviklikus samal ajal rääkides nii mitmetest erinevatest asjades ja tuua vaimukaid näideid teatri telgitagustest. Etenduse muutis terviklikuks etenduse teema, mis edasi anti väga veenvalt . Väga hästi oli ära kasutatud laval olevaid esmeid, millel oli mitu tähendust kuid seostus kogu jutustava teemaga hästi.
Tüki esitluses oligi kujutatud teatri lava, mis tuli valmis seada järgmise päeva Hamleti etenduseks. Lava mõjuvus oli väga realistlik , tegemist oli black box’ile omane kujundus – musta värvi seinad, laed, prožektorid ning kogu vajalik audiotehnika. Lava kujundus üldjoontes oli väga lihtne, laval tundus olevat täpselt vajalikuks koguses esmeid, mis andsid etenduse sisule väga palju silmaga vaadates juurde. Tegevuskoha ja aja muutmisest anti, aga märku valgustuse muutumisest ja rekvisiitori jutustustest ning asjade kasutus oli rohkem selle jaoks, et luua publikule parem pilt jutustatus.
Valgus kujundus oli laval ühtlane. Kogu lava oli üldjoontes valge, valgustus muutus vaid, siis kui näitleja asus jutustama või laulma järgmist emotsionaalset lugu, sellisel juhul muutus ülejäänud osa lavast pimedaks ja kogu valgus oli suuantud jutustajale. Emotsioonide loomiseks oli kasutatud ka värvi efekte näiteks sell-ajal kui näitleja laulis publikule tänutäheks laulu nimega „Salajane pisar “, siis valgustus oli loodud nii, et näitleja oli valgustse keskpunktis ja taga seintel oli näha loo juurde sobivaid punakaid ja roosakaid valgus toone. Selline värvide efekt ja valguse suunamine ülejäänult lavalt vaid jutustajale andis hästi edasi jutsutuse sisu ja selle tundeid.
Esemeid mis laval leidus ei olnud palju üldjoontes oli asjusi 3, kuid need sisaldasid oma korda pisemaid detaile. Etenduse algul oli laval vaid kahe astmega tool ning riidenagi millel rippusid paar-kolm riiet. See järel astus lavale rekvisiitor, kes lükkas lavale ka käru, mis sisaldas endas mitmeid pisemaid rekvisiite. Esmeid oli vaja selleks, et rekvisiitor saaks valmis seada järgmise päeva etnenduse jaoks lava, kuid ta kasutas antuid esemeid hästi ära ka oma jutustustes.
Rekvisiitoril väga uhkeid kostüüme polnud. Ta kandis villast triipulist kampsunit, siidist punast salli, musta t-särki ja rohelisi pükse. Grimmi näitlejal ei olnud ning see oli ka väga hea, sest läks hästi kokku tüki sisuga. Suurt riiete vahetus ja maski kandmist ei toimunud. Esemete seas nagu öeldud oli ka riidenagi, millel rippusid paar-kolm riiet, nende paari riide tükiga anti edasi üks jutustus ja see oli ka kõik. Üle jäänud osa etendusest ei toimunud kostüümi, grimmi ega maski vahetust.
Näitleja Lauri Saatpalu mängis väga hästi oma rolli monoloog etenduses. Rekvisiitori välimus oli nagu igapäevane riietus, millega sobib käia tööl ning hääl oli selge, julge ja kostev nagu härras mehele omane. Tegelane liikus päris palju ringi, käis ka publiku juures ja ilmus isegi publiku selja taha, mis oli suur üllatus ning istus korra isegi publiku kõrval ning suhtles publikuga andes korra ka ühele külastajale klaasi hoida. Lavalist liikumist toimus ka päris palju, sest rekvisiitor nägi võimalust esineda nii ooperilaulja , balletitantsija kui draamanäitlejana.
Nende veenvaks ette kandmiseks ja muidugi balleti tantsimiseks liikus rekvisiitor laval päris palju. Rekvisiitori eneseväljandamine oli kõige enam käte abil ja väiksemal määral ka miimika abil. Rekvisiitori roll edasi antavas loos oli väga täpne. Etenduse sisu poolest ei pidanud kehastama kedagi teist vaid sai olla rekvisiitor. Kuna rekvisiitoril ei olnud õigust inimesi saalist minema saata, siis üritas ta nende meelt lahutada rääkides neile teatri telgitagustest ja teha järgi mitmeid tuntuid ooperi lauljaid. Sellesse monoloog etendusse sobis antud näitleja suurepäraselt ta suutis väga veenvalt edasi anda antud olukorda.
Etenduses ei kasutatud lisa tausta helisi. Ainsad helid mida kuulda sai oli aegajalt helisev telefoni helin ja rekvisiitori poolt lastud muusika raadiost. Telefon helisemine tähedas, et helistab direktor kes peaks andam edasised juhised, mida edasi teha antut situatsioonis kus publik on saalis ootamas etenduse algust kuid teatri poolt on etendus ära jäetud. Raadiost tulevat muusikat kasutas rekvisiitor, siis kui tal tekkis soov laulda mõni ooperi pala või etendada väike osa balletist. Rohekmat (helilist) muusikat kasutatud ei oldud ja kogu heli põhines monoloogil.
Etendus rääkis revkisiitorist, kes teeb oma tööd väga hoolikalt ning ühel päeval leiab ta ennast vastamisi publikuga, kes ei tea, et etendus, mida nad vaatam tulid, jääb ära ühe näitleja ootamatu haigestumise tõttu. Rekvisiitoril puudus õigus inimesi saalist minema saata ja ta püüdis direkotrit kätte saada, kuid see tal ei õnnestunud, sest direktori telefon oli hõivatud. Püüdes olukorda päästa tutvustab ta publikule oma tööd, teatri telgitaguseid ja kasutab võimalust esineda ooperilaulja, balletitantsija kui ka draamanäitlejana. See oli suur hetk rekvisiitori jaoks, kelle töö muidu jäi tähelepanuta, ta sai seista publik ees ja jutustada enda lugusi . Lõpuks pärast pikka ootamist ja jutstuste andmist sai direkotr teada, et publik on juba väga pikalt istunud saalis ja oodanud saadeti rekvisiitorile kiri, milles avanes siirad vabandused ja lubadus kõigi külastajate piletite tagasi ostmist ning seal seisi ka, et rekevisiitor on koondatud, mis oli väga üllatav lõpp lahendus. Kogu etenduse ülesehitus, millel on huvitav algus, üllatav lõpp ja sujuv jutustus muutis antud etenduse terviklikus.
Monoloog etendusele minnes väga suuri ootusi polnud, kuna polnud varem kunagi sellist laadi etendust küllastunud. Kõige enam jäi väga positiivsel meelde rekvisiitori suur üllatus publikut nähes ja kuidas ta siis püüdis publiku meelt lahtuda. Väga meeldejääv oli see kui rekvisiitor laulis tänutäheks laulu nimega „Salajane pisar“, mis tundus olevat väga emotsionaalne südant soojendav, sest see oli väga soojalt ette kantud . Samuti jäi väga meelde need humoorikad äpardused ja seigad , mis toimuvad teatrisaalis nii lava taga kui lava peal.
Publik oli väga heas suhtluses näitlejaga, ega vaadanud tuimalt seda etendust. Publik plaksutas pärast igat esitatud etendust ja naeris naljade üle, mis muutis publik väga positiivseks ja kaasa haaravaks. Hiljem oli ka kuulda paljude inimeste seast, nende positiivseid arvamusi antud etendusest. Seda etendust soovitaksin soojalt vaatama minna kõigil noortel inimestel. Kindlasti võiksid seda külastada gümnaasiumi õpilased, sest etendus on väga huvitav, kaasahaarav ja seda ei ole igav vaadata.
Monoloog etendus võib olla väga huvitav ja kaasa haarav, sealt võib leida nii mitmedki humoorikaid väljendeid ja seiku ning näha ühte inimest nii mitmeid erinevaid rolle mängimas.
Etendus Rekvisiitori tähetund jättis endast väga hea mulje ning pakkus huvitavat elamust monoloog etendusena, milles sai teada nii mõndagi teatri elust ja näha ühe mehe võimalust näidata ennast rahva ees, kes muidu sinna ei satu ja kedagi muidu tähel ei panda ning kelle olemasolust üldiselt ei teatagi tavaliselt kui külastatakse teatrit.