Muusikali „Cabaret“ retsensioon (0)

Muusikali „ Cabaret “ retsensioon
Käisin 15.detsembril 2012.a. Nokia kontserdimajas vaatamas muusikali „Cabaret“ Vanemuise teatri esituses. Antud muusikal on loodud Christopher Isherwoodi jutustuse ja sellel põhineva John Van Druteni näidendi ainetel . Tegemist on osaliselt autobiograafilise teosega , milles kirjeldatakse autori viibimist Berliinis vahetult enne natsionaalsotsialistide võimuletulekut. Teose tegelasteks on inimesed, keda režiimivahetus Saksamaal kõige otsesemalt ohustas. Muusikaliks vormisid antud süžee helilooja John Harold Kander ja laulusõnade autor Fred Ebbi . J.H.Kanderi ja F.Ebbi kõige edukamateks muusikalideks peetaksegi „Cabaret“ (1966) ja „Chicagot“(1976).
„Cabaret“ tegevus toimub Berliinis vahetult enne natsionaalsotsialistide võimuletulekut. Äsja Berliini saabunud ameerika kirjanik Cliff Bradshaw armub kohe Kit-Cat klubi sillerdavasse atmosfääri ja kohalikku tähte Sally Bowlesi. Kui Sally oma armukese, klubiomanik Maxi poolt vallandatakse ja ta Clifi juures proua Schneideri pansionaadis varjualust otsib, areneb suhe kergemeelse lauljatari ja tagasihoidliku kirjaniku vahel Sally jääb ootamatult rasedaks. Cliff loobub kirjaniku ametist ja asub tööd otsima . Kui Cliff tajub poliitilist pööret lähenemas, siis ta otsustab Sallyga nõu pidamata, et nad pöörduvad tagasi Ameerikasse. Sally aga ei suuda/taha loobuda oma elustiilist/karjäärist ja noorte teed lähevad lahku. Cliffi ja Sally loo kõrval jutustatakse ka pansioniomanik preili Schneideri ja juudi puuviljakaupmehe härra Schulzi hilisest armastusest. Tänavatel aga marodööritsevad juba natsionaalsotsialistlikud löögirühmad ning „homne päev“ – natsionaalsotsialism, läheneb pidurdamatult. Preili Schneider mõistab mõistab suhte ohtlikkust ja katkestab kihluse.
Olin varem näinud muusikali alusel valminud filmi, mille lavastas Bob Fosse ja peaosas oli Liza Minelli. See mõnevõrra kergendas lavastusest arusaamist , aga samas ka tekitas mõningast segadust . Tänu filmile oli kergem mõista etenduse käigus ilmuvat natsisümboolikat ja märgata, kuidas muutuvad inimeste arusaamad. Ilma filmitaustata oleks mul väga keeruline olnud üldse aru saada, milleks alguses tuuakse lavale haakristiga pall, mida ajab taga surmamaskiga koer. „Väikese Adolfi“ sünnist – lavalt käib läbi mähkmetes nukk Hitleri näoga – poleks ka eriti välja teinud. Eeldatavasti pidi see sümboliseerima natsipartei sündi või võimuletulekut. Natsiõhupallid ja lapsed oli juba silmatorkavam sümbol – palle oli palju. Juuditemaatikat käsitleti ka õrnade vihjetena: härra Schulzi juurviljakärud lükatakse ümber, kihlus katkestatakse, tekib Taaveti tähega käeside ja laval jagunevad mingil hetkel tegelased kahte leeri. Tõlgendus nõuab ajaloo põhifaktide head tundmist, muidu jääb lihtsalt kogu see liin tähele panemata. Filmis on ajalooline kontekst paremini mõistetav, aga eks filmi võimalused ole ka teised kui teatrietendusel.
Film erineb ka tegelaskujude poolest. Lavaversioonis on Sally pigem kehvapoolne laulja ning just see takistab tal saada näitlejaks ja hoiab teda kinni Kit-Kat- Klubis ; filmis aga on tema lauljaoskused läbinisti professionaalsed. Liza Minelli hääl ja esitus on lihtsalt võrratud. Etenduses oli Sally rollis Tatjana Mihhailova ja laulis ta kenasti. Häirima jäi aga tugev aktsent nii tekstis kui ka laulus – ilmselt oli see taotluslik ja pidi vihjama tema inglise päritolule. Mõneti segas see aga tekstist arusaamast. Üldse kippus osa teksti, eriti lauludes, kaduma minema. Võib ju loomulikult lugeda ekraanidelt, aga kogu laulu sõnade lugemine on ikka liig. Sellisel taustal eristusid väga positiivselt need näitlejad, kes suutsid ennast lavalt selgelt ja arusaadavalt väljendada. Robert Annus Clifford Bradshaw’na oli tugevam Tatjana Mihhailovast parem. Aga lihtsalt võrratud nii vokaalselt kui ka näitlejameisterlikkuselt olid kaks näitlejat: Hannes Kaljujärv konferansjeena ja Silvi Vrait preili Schneiderina. Tugevad, selged, väljendusrikkad, moduleeritud hääled – lust ja rõõm kuulata. Vrait laulis Mihhailovast lihtsalt üle - mitte üheaegselt laval olles, vaid üldmuljena. Schneideri osa ma filmist üldse ei mäletanud ning seetõttu vaatasin filmi üle. Filmis pole härra Schultzi ja preili Schneideri osa pole nii mahukas ja romantika puudub üldse – seetõttu tema liin ka meelde ei jäänud. Etenduses on tal hästi kandev osa.
Hannes Kaljujärv väärib selle konkreetse etenduse järgi ainult ülivõrdes kiidusõnu. Erinevalt nii mõnestki teisest tegelasest oli ta 100 % osasse sisse elanud: plastiline liikumine, žestid, naer, teatav robustsus ja labasus hääles, dialoogid dirigendiga, väikesed „kohatud“ naljad jmt. detailid. Kui teiste puhul oli laval kohati tunda suhtumist , et „ah, teeme kuidagi ära“, siis Kaljujärv elas laval. Kui sama „power“ oleks kasvõi mõnevõrra olnud ka teistes osatäitmistes tuntav, siis oleks lõppmulje olnud ka parem. Lohakas näitlejatöö ja säästu- lavakujundus … ning kabareed ei sündinud.
Võib-olla oli ka ebaõnnestumises omajagu süüd lavastajal R.Hovenbitzeril ja kunstnik R.Spahn – võib-olla omakeelne lavastaja oleks suutnud oma nägemust paremini näitlejatele selgitada või neid rohkem motiveerida . Koreograafi P.Palmé töö oli ju igati laitmatu, aga üldmulje kantseleilikult korrektne ja nurgeline. Polnud erootika, mida oleks vähemalt kabareenumbritelt või girlidelt oodanud.
Orkester oli tasemel, mitte kordagi ei mänginud ta üle lauljate. Au ja kiitus dirigent Tarmo Leinatammele.
Mõnevõrra oli kahju, et sellised tuntud laulud nagu „Money..“ ja „Life is Cabaret“ või „ Mein Herr“ ei kõlanud oma hiilguses, vaid nn. kadusid ära. „Money“ ei tundnud ma alguses üldse ära – see oli kuidagi kesine. Ainsana oli täies hiilguses esitatud „Willkommen“ ja seda H.Kaljujärve esituses.
Kokkuvõttes valmistas antud etendus pettumuse: tänuväärsest algmaterjalist oli saanud keskpärane sooritus . Kahju!