"Vares" - retsensioon (6)

Retsensioon
Jüri Tuulik „ Vares “
4. detsembril käisin Kuressaare linnateatris vaatamas etendust „Vares“, mis on valminud Jüri Tuuliku samanimelise raamatu põhjal. Publiku ette toodi Urmas Lennuki dramatiseering sellest teosest ning see oli tema kümnes tükk, mis on lavale jõudnud.
„Vares“ räägib noorest Mardust, kes ühel päeval leidis varese , kelle otsustas enda juurde elama jätta. Tema pere oli selle vastu, kuid poiss ei jätnud jonni ning lõpptulemusena sai vares Mihklist Abruka külarahvast eeskuju võttes alkohoolik ja varas .
Lavastaja Raivo Trassi töö oli väga hästi tehtud. Lavastamisprotsessis mainis ta, et eesti inimest on raske lavastada, kuna meie loomus on ülerahvustunud. Siiski tegi Trass äraütlemata suurepärase töö. Ta kasutas mitmekordselt ära igasuguseid laval paiknenud elemente, näiteks keset tuba asetsenud suur laud oli vaheldumisi voodi ja laud. Tee, mis viis sadamasse, oli kohati Mardu voodi ning kõrge redel tundus olevat mingi Mardu peidupaik ning samal ajal ka katus, kuhu vares vahetevahel istuma lendas , et külainimesi jälgida.
Näidendi kunstilise kujundamisega tegeles Riina Vanhanen, kes kasutas lihtsaid ja samas leidlikke nippe. Laval olid igasugused talurahvale sobilikud asjad: plekkämbrid ja krigisev aiavärav, sigade küna ja vanad pingid . Tekkis tunne, nagu tegevuse toimumine vanas külas oleks tõeline olnud ja publik ei istunud mitte Kuressaare linnateatris, vaid viibis kohapeal ja nägigi Abruka elanike toiminguid . Samuti oli Vanhaneni poolt hea leid see, et alguses oli terve lava kaetud valge linaga, mis
tegevuse algamisel üles tõsteti ning näidendi lõppedes taas alla lasti.
Näitlejad olid kõik omamoodi head ning suutsid raamatu tegelaste iseloomu hästi välja tuua. Rauno Kaibiainen pidi mängima Mardut ning see tuli tal päris hästi välja, arvestades sellega, et mees pidi ümber lülituma nii taluellu kui ka 9-aastase poisi rolli. Ta oskas hästi emotsioone edasi anda. Alguses, kui ta õhinal seletama hakkas, milline saar see Abruka ikkagi õigupoolest on, naeratasin peaaegu terve aja. Mitte sellepärast, et naljakas oleks olnud, vaid vahva oli. Ta suutis hästi näoilmeid manada – kord oli ta rõõmus, kord mittemidagiütleva näoga, kord murelik ja kurb.
Väga meeldis mulle vares Mihkli osa täitnud Indrek Apinis. Juba tema hoiak suutis inimesed naerma panna, rääkimata nendest kraaksatustest, mida ta aeg-ajalt tegi. Kui vares oleks inimene, siis oleks ta just selline. Arvan, et väga vähesed suudaksid tekitada publikus sellist tunnet, nagu päris vares oleks laval. Mäletan, et enne näidendi algust istusin oma kohal ja mõtlesin, et varese eksisteerimine selles näidendis on veidi vilets, kuna väikese musta linnu asemel on laval mehemõõtu inimene, kes kätega üritab tiibade laperdamist järgi teha ja kellele on nokk pea külge kleebitud. Kuid pidin oma arvamust muutma , kui Apinist laval nägin. Lihtsalt hallikad riided ja nokamüts, piiratud sõnakasutus, kuid milline näitlemine! Kindlasti oli just tema selles etenduses minu lemmik.
Kui lavale ilmus Mardu vanaema Mummi, tekkis tunne, et palgatud on ehtne talunaine. Mummi rollis oli Aime Käen ning mõtlesin, et on kaks võimalust – ta kas võttis saarte murraku kursusi või ta räägibki nii. Kohati tekkis tunne, nagu mu vanavanaema oleks lavalaudadel taas ellu ärganud. Arvan, et selle murraku kasutamine andis talle tohutu eelise, sest tihti seostatakse saare elanikke just keelemurdega.
Mardu ema Luigit mänginud Aili Salong oli minu arvates seekord lavalolijatest nõrgim. Ta ei olnud halb, aga teised näitlejad tegid paremat tööd. Siiski andis ka Salong, nagu kõik teisedki näitlejad, väga hästi Luigi olemust edasi. Ta oli naine, kes lihtsalt vantsis läbi elu, igatsedes armastust ja hoolimist ning tehes raskeid talutöid, samal ajal elust midagi võtmata. Salong suutis seda üsna hästi teha, kuigi tema naermine purjus olekus oli veidi üle pingutatud ning ei jätnud usutavat muljet.
Leemeti osatäitja Hannes Prikk oli laval võrratu. Ta tegi üht keskmist purjus abielumeest nii hästi järgi, et see ei tundunud isegi lavastusena. Ta oli eestlaslikult karm ja külma iseloomuga . Kui ta öösel purjuspäi koju tuli, kolistas ta hirmsasti ja ajas asju ümber, ise naerdes ja väites, et teeb Luigile öömuusikat. Ta astus ämbritesse ja hakkas nendes ringi käima, tehes lollusi nagu purjus mehed ikka teevad. Oli päris kohutav mõelda, et reaalsus ongi selline ja mõni naine talubki öösiti selliseid olukordi .
Luigi sõbranna Liivi oli just üsna usutav ning jättis hea mulje. Liivi osatäitja oli Piret Rauk ning oma särtsakusega ja mõjuvõimsusega suutis ta publikut päris korralikult naerutada. Liivi abikaasat Kaalepit tegi väga hästi järgi Mati Talvistu, eriti tore oli see, kui ta joobnuna suure prantsatusega laua peale pikali lendas ja magama jäi.
Muusika ja valgustus olid nagu kunstiline kujunduski hästi lihtsad, kuid samas leidlikud. Õrn ja vaikne ning väga lihtne muusika hakkas mängima vaid kurvematel hetkedel. Valgus lülitati sisse alles siis, kui tegevus hakkas laval toimuma. Alguses oli laval vaid pimedus ning oli kuulda vaid Mardu ja Leemeti vestlust. See oli väga hästi tehtud, kuna jutu põhjal hakkas iga inimese enda kujutlusvõime tööle ning vähemalt minul küll hakkasid silme ette tekkinud pildi tõttu pisarad voolama, kui hülge peksmist ning Mardu kaastundlikku häält kuulsin.
See etendus tõi tagasi minu sügavustesse vajunud soovi teatris käia. „Vares“ oli nooremana minu lemmik raamat ning sellest tehtud lavastus taaselustas nii mõnegi raamatust saadud mälestuse. See oli erinev teistest teatritükkidest, mida näinud olen ning liigutas mind väga. Ühel hetkel naersin koos terve publikuga kogu südamest ja järgmisel hetkel valitses saalis vaikus ning nii mõnigi õrnahingelisem, kaasa arvatud mina, poetas paar pisarat. Arvan, et see, et linnateatri sünnipäeva puhul lavastati just „Varest“, oli väga õige valik.