Tuhkatriinu (1)

„ Tuhkatriinu “
02.02.2008 laupäeval õnnestus mul külastada ooperit nimega „Tuhkatriinu“.
Lühidalt „Tuhkatriinu“ sünnist.
„Tuhkatriinu“ kirjutas Gioachino Rossinit, kes sündis 1792.aastal. Teda peetakse 19. Sajandi esimese poole üheks olulisemaks ooperiheliloojaks. Ooperi valmimise tähtajaks oli 26. Detsember 1816. Mitmete asjaolude tõttu, millest peamisena tuleks mainida ooperi aluseks valitud kirjandusteose ärakeelamist tsensuuriametnike nõukogus, ei olnud rossinil veel nädal enne tähtaega uut teematki, rääkimata libretost ja muusikast. Kuigi Teatro Valle andis pikendust, oli selleks vaid üks kuu, mille sisse pidi uue ja rangema lepingu kohaselt mahtuma nii komponeerimise kui ka kõik proovid ja muud ettevalmistused teatrimajas. 23.detsembril 1816 kohtus Rossini hinnatud libretisti Jacopo Ferrettiga, et kiiresti leida tellitud ooperile teema. Miski ei sobinud maestrole – üks oli liiga dramaatiline, teine liiga keeruline, kolmanda loo lavakujunduse valmistamine oleks võtnud palju rohkem aega kui kuu ja olnud liiga kallis... Pakkumisest surmani väsinud, pomises haigutuse keskel iseendale : „Tuhkatriinu!“ Rossini, kes oli juba voodisse heitnud, kargas erutusest püsti ja küsis: „Kas te oleksite tõesti mulle Tuhkatriinu-lugu kirjutama?“ Vastasin küsimusele küsimusega: „Ja teie valmis seda seejärel muusikasse seadma?“ Järgmisel hommikul oli mul esimene mustand valmis ja Rossini asusu palavikuliselt tööle. Kolmekümne ühe päeva pärast, 25. Jaanuaril 1817 toimus Rooma Teatro Valle’s ooperi „Tuhkatriinu“ (La Cenerantola) esietendus . Rossini „Tuhkatriinu“ oma sädelevate aariate, eluliste tegelaste ja vaimukate stseenidega sai kiiresti publiku lemmikuks üle maailma. Nii jõudis see ooper peale Euroopa ja Ameerika 1844 . aastal ka Austraaliasse, olles esimeseks sellel mandril tervikuna ette kantud ooperietenduseks. Nagu enamus Rossini ooperitest , kadus ka „Tuhkatriinu“ 19.sajandi lõpus mõneks ajaks ooperiteatrite lavadelt, kuna lauljate seas nappis sobiva häälekooliga osatäitjaid peaosasse. Viimasel viiel aastakümnel on lauljad taas omandanud vajaliku vokaaltehnika. Nüüd jõuab see hoogne, humoorikas ja liigutavalt inimlik lugu esmakordselt ka Eesti publiku ette – Rahvusooper Estonia lavale.
Meie Eesti lavale on toonud ooperi „Tuhkatriinu“: Muusikaline juht ja dirigent – Arvo Volmer , Dirigent – Jüri Alperten ja Koormeister – Elmo Tiisvald.
Kostüümid olid väga ilusad ja värvirikkad, saalis istudes tundsin nagu oleksin olnud 19 sajandis. Kõigil lauljatel kes vähegi laval olid, olid nii võimasd hääled, et kananahk tuli peale. Kuna ma pole ennem ooperit vaatamas käinud, siis ma ei olnud ka varem neid näitlejaid näinud. Tol õhtul oligi mul võimalus esmakordselt neid näha.
Meie Eesti laval lauljateks olid: Helen Lokuta (Tuhkatriinu), Kestutis Alcauskis (Prints), Aare Saal ( Toapoiss ), Jouni Kokora (parun), Valentina Tatuma (Don Magnifico tütar), Riina Airenne (Don Magnifico tütar), Priit Vomer (õpetaja) ning Härrad printsi õukonnas .
Etendus kül kestis natuke üle kolme tunni, ei olnud kordagi sellist tunnet, et oleks igav. Kokuaeg oli laval põnev, ning vaatamist innustav tegevus. Peaosa täitjad said ka inimestelt lilli, mis on väga armas olnud alati. Kui etenudus lõppes, oli aplausist aru saada, et etendus meeldis inimestele väga, inimesi oli vähe, kuna sinna saali poleks rohkem inimesi mahtunud. Täismaja oli välja müüdud, ja oli selleest aplaus tõesti vägev.
Mulle endale meeldis see ooper väga. Kui teinekord tuleb veel mõni ooper, siis lähen kindaslti vaatama. Esmamulje ooperist jäi küll väga põnev.
See oli minu nägemus „Tuhkatriinu’st“.