Etendus - Tõrksa taltsutus (0)

Etendus “Tõrksa taltsutus”    Vaatasin hiljuti ERR arhiivist ära TRK lavakunstikateedri XIII lennu diplomietenduse                     “Tõrksa taltsutuse”, mille esimene vaatus ilmus 04.11.1988 ja teine vaatus 01.04.1988.                       Näidendi autor on William Shakespeare, lavastajaks oli Elmo Nüganen ja režissööriks Jaan                         Pihlak. Komöödia kujundusele andis panuse Anna Andreste ning liikumisele Mait Agu.                       Osatäitjaid oli mitmeid, kuid peamiselt esinesid laval Allan Noormets, Rain Simmul, Artur                         Talvik, Anne Reemann, Hendrik Toompere, Merle Jääger ning Andres Dvinjaninov. 
 
Komöödiast pakatav lavastus juhib mõtlema asjaolule, kus naine peab tundma oma kohta ja                           mees peab oma tahtmise nimel vaeva nägema. Kohati võib seda lavatükki kujutada ka                           tragöödiana, kuna tegutsetakse üksteise selja taga, olles üksteise soovidele ja tunnetele vastu                         ning eirates neid. “Tõrksa taltsutus” on kahevaatuseline etendus Shakespeare’i                   viievaatuselisest näidendist, mis algab kahe noorhärra sooviga kosida rikka Padua aadlimehe                       Baptista nooremat tütart Biancat, kuid kangekaelne Baptista on nõus oma nooremat tütart                         mehele andma vaid juhul, kui keegi võtab naiseks endale tema taltsutamist vajava vanema                           tütre Katharina. Ilmub välja noor aadlik Padua lähedalt nimega Petruccio, kellele hakkab                         Katharina meeldima. Ta otsustab proovida tütarlapse südant võita, mis muutub takistustega                       teekonnaks, kuna eesmärk on taltsutada jonnakat Katharinat. Katharina oma loomuselt kuri,                       õel ja kangekaelne enda alandliku ja kauni noorema õe vastu hakkab halvemini käituma ja                             rohkemalt õelutsema, kuna ta arvab, et tema isa tahab teda maha müüa, sest Baptista on                               valmis suure kaasavara paarile kaasa andma. Lõppude lõpuks võidab Petruccio Katharina                       südamest väikese killukese ja paar abiellub, kuid see ei muuda tütarlapse vastikut käitumist                           eriti paremaks. 
 
Laval toimuv ajas naerma, pani kaasa tundma ning juhtis mõtlema elule ja armastusele, mis                             meie ümber toimub. Laval mängisid kõik näitlejad suurepäraselt, kes rohkem ja kes vähem                           emotsionaalsemalt, kuid kõik elasid oma rollidesse sisse. Enim köitis mind Anne Reemanni                         näitlemine, kuna tema kehastatud Katharina ja kõik see tõrksus ning järeleandmatus tulid                         imeliselt välja. Peale näitlemise ei puudunud lavalt kostüümid, mis iseloomustasid 16.                       sajandit ja täiustasid vaataja elamusi. Minu arvates parimad kostüümid olid tütarlaste kleidid,                         kuna need paistsid enim silma ja värvid iseloomustasid ideaalselt karaktereid. Tumedamaid                       toone kandis vanem tütar Katharina ja heledamaid õrn ja kaunis Bianca. Lavastuses kasutati                           suhteliselt vähe dekoratsioone, kuid samas ei tundnud ma nendest ka puudust, kuna etenduse                           mõte tuli ilmsiks siiski tänu karakterite rohkele liikumisele ja tegemistele laval. Valgust oli                           laval veidikene vähe, arvan sellepärast, et vaatemäng lindistati kümneid aastaid tagasi, kui                         piisavalt hea tehnika veel puudus.  
 
“Tõrksa taltsutus” oli muljetavaldavalt hea etendus oma huvitava loo ja mõttega, mis haaras                           mind kui vaatajat sügavalt kaasa ja juhtis mõtlema naiste ja meeste rollile 16. sajandil ning                               tänapäeval. Kui võrrelda tänapäeva 16. sajandiga, saab näha suurt erinevust omatahtel                       tegutsemise ja pealesurutud tegutsemise vahel, mis tähendab, et naised ei saanud omale meest                          


ise valida ja see õigus jäi naise isale, tänapäeval aga kositakse endale kaasat peamiselt                             iseenda ja teise valikutel. Meeste rollil on samuti suur erinevus tänapäeval ja keskaja lõpul,                             kuna meeste põhimõte keskaja lõpul oli leida endale kaunis naine, kelle nimel võis minna läbi                               tulest ja veest, võideldes kui palju tahes, tehes kõik tütarlapse isale meeldimiseks, et ainult                             saada endale naiseks see daam, keda armastati südamest. Tänapäeval on põhimõtted veidi                         muutunud, kui naine meest ei armasta, minnakse enamasti eluga edasi, kuid tehakse samuti                           väga palju, et võita armastatud naise süda enda poolele, aga ikkagi jäetakse välja                           ekstreemsemad võtted nagu keskaja lõpul kombeks olid. Lavastatud näidendi puhul meeldisid                       mulle enim rollidesse valitud näitlejad, kuna igaüks mängis oma osa suurepäraselt välja                         süvenedes oma karakterisse täie olemusega. Aastatetagune etendus kõnetab tänapäeval                   vaatajat peamiselt selliselt, et kui midagi tahta, peab selle nimel vaeva nägema ja rohkematki                             ning antud kontekstis oli tahetuks Katharina ja tema taltsutamine heatahtlikuks daamiks,                       mille saavutamisel pidid nii mõnedki karakterid nahast välja ronima ja mingil moel ennast                           ohverdama. Mulle väga meeldis Shakespeare’i näidend, sest see oli põnev ja haaras oma                           looga kaasa ning huvitavaks asjaoluks on ka see, et lavastaja Elmo Nüganen oli lavapealse                             väga koduseks muutnud.