Emajõe kaldal Jäääärega (0)

Emajõe kaldal Jäääärega
Taavid Mikomägi 12.a
12. detsembril 2014. aasta õhtupoolikul Tartus olles, sattusin pooljuhuslikult oma ühte Eesti lemmikansamblit Jäääär kuulama . Kontsert toimus Tartu Ülikooli aulas. Kontserdil eraldi nime ei olnudki, kuna Jäääär koosneb lihtsatest meestest, kes ei armasta peenutseda. Jäääär ise on piisav reklaam inimestele, et kontserdile minna.
Kuigi kontseridil polnud nime, ei jäänud see millegi poolest nimelistele alla. Mängiti kogu oma hingega, lauldi kogu vaimuga. Võibolla seda Tartu rahva, võibolla ilusa laupäeva auks, kes teab.
Tean aga seda, et tol päeval esitati nii vana kui ka uut Jääääre vokaalmuusikalist loomingut. Kogu looming oli kirjutatud Eesti heliloojate ja kirjameeste poolt.
Loomingut oli Jäääär esitamas üsna suure koosseisuga. Laval olid kitarri ja mikrofoni taga Jaan Sööt ja Tõnu Timm , löökkasti ja kitarri taga Teet Velling ning basskitarri taga Tarvo Jaaksoo. Lisaks neile, vanadele olijatele, oli ansambliga ühinenud ka kaks noort ja andekat muusikut: Tuuli Taul – vokaal ja klahvpillid ning Ann Kuut – viiul, tshello ja vokaal. Kõik, kes laval olid, olid seal naeratusega.
Kontserdi tegigi eriliseks kogu see positiivne suhtumine, mis lavalt tuli ja kogu Jääääre vaba olek. Nad polnud laval kui suured tuntud staarid , vaid kui sõbrad, tuttavad, kes natukene jutu kõrvale pilli mängivad. Sellest hoolimata olid lood esitatud professionaalselt ja sõbrahinda tegemata. Mingit allahindlust tõesti ei toimunud, pillimehed mängisid kogu võhmast.
Kui hakata aga valima lemmiklugu, siis läheb raskeks. Jäääärel ei esinegi nagu halbu ja häirivaid lugusid . Kuid jah, pikema mõtlemisega tekivad mõned lood, mis paistavad oma geniaalsuse ja kaasahaaravusega rohkem silma kui teised. Nendeks olid näiteks „ Kosk “, „Viimane tramm “ ja „Patune mõte“. Kuid eriliseks lemmikuks jäi vist laul „Jäljed“, mille Sööt ise on kirjutanud. Loo žanr on, uh, ei teagi. Jääääre žanr’i on kuidagi raske määrata, Jäääär on lihtsalt Jäääär. Võibolla võib selle kohta, mida nad teevad öelda urban -folk, ei tea.
Lugu „Jäljed“ võlus tänu oma veidi kurbadele, kuid samas ka soojadele emotsioonidele. Need olid ilmselt tingitud Söödi häälest ja tema geniaalsetest sõnadest. Teistes lugudes jäid emotsioonid minu jaoks veidi varju. Mistõttu oligi see lugu ka kaasahaaravam kui teised. Minu meelest sobis antud teos ülimalt hästi kontserdi konteksti
Kui aga hakata esituse tasemest rääkima, siis see oli lihtasalt fantastiline, raske oleks midagi paremat tahta. Kui tavaliselt jääb kondsertite esitluse tase alla lindile salvestatuga, siis see kontsert murdis küll müüti. Ka tehnikale ei ole mingeid etteheiteid, kõik oli paigas.
Ma leian, et antud Jääääre kontsert oli üle mu ootuste hea ja kindalasti minu üks paremaid kontserdielamusi üldse. Esinejatele pole mingeid pretensioone, Tartu Ülikooli aula sobis keemiliselt Jäääärega kokku ning juba meeldetuletamine toob hinge soojust.