MIDA PEAN SILMAS PIDAMA, KUI KIRJUTAN NÄITEKIRJANDIT (0)

MIDA PEAN SILMAS PIDAMA , KUI KIRJUTAN NÄITEKIRJANDIT
Näitekirjanduse ehk dramaatika ehk draamakirjandus (varem draama ) on üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhižanrid on tragöödia, komöödia ja draama . Näitekirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest lähtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana. Näitekirjanduse teos on mõeldud etendamiseks. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline. Reeglina jaotub ta vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks.
Arvan, et näitekirjandi juures peab kõige rohkem mõtlema sellele, kas kirjutatud näitekirjand on laval ka teostatav. Kindlasti on vaja ka loomingulisust ja fantaasiat, kuid viimasega ei tohiks üle piiri minna, kasvõi juba selle pärast, et äkki ei saa vastavat tegevust laval teha.Teiseks oluliseks mõjutajaks on sihtgrupp. Paika tuleb panna, kellele seda näitekirjandit tehakse. Vanus, sugu, rass on vaid mõned inimeste liigitamisviisid, mille vahel tuleks valida. Näiteks ei saa lastele näidata liiga vägivaldse või pornograafilise sisuga näidendeid, vanematele aga liiga lapselikku ja lihtsat.
Näitekirjandi kirjutamise tähtsaim osa on aga kindlasti laval toimuva kirjeldamine. Kõik peab olema täielikult paigas ja ka teostatav. Antud kirjeldused annavad lugejatele ja vaatajatele ülevaate laval toimuvast. Laval toimuva kirjeldamise kõrval on sama tähtis ka ääremärkuste tegemine. Sinna võiks kirjutada näiteks näitlejate näoilmed, hääletoon jms. Tihti ei pruugitagi tekstist muud moodi aru saada, kui vastava näoilme ja hääletooni kasutamisel .
Tähtis on ka teada, millises žanris see näidend olema hakkab: kas tragöödia, komöödia või draama. Tragöödia, kui kurva sisuga näidend, sobiks rohkem täiskasvanud inimestele nagu ka draama, kuid komöödia lastele, sest lapsed peavad rohkem lugu huumorist. Isiklikult kirjutaksin mina komöödia, sest seda oleks kõige lihtsam kirjutada. Meie elu on naljakaid seiku täis ja neid saaks seal hästi kasutada. Komöödia puhul ei ole ka nii tähtis vaatajate hinge pugeda, kui neid naerma ajada. Vaatajate südametesse peaksid jõudma draama ja tragöödia.
Lõpetuseks võin öelda, et näitekirjandusega tegelemine nõuab palju aega ja närve. See on üsna raske, sest silmas tuleb pidada palju tegureid. Näiteks kellele kirjutada, millest kirjutada, kui palju kirjutada, näidend peab olema arusaadav, huvitav kaasahaarav ja palju muud.