Etenduse analüüs „Kvartett“ (0)

Etenduse analüüs
„ Kvartett “
Teater: Endla Teater
Mängukoht: Endla Teater, Pärnu
Lavastuse pealkiri: „Kvartett“
Näidendi autor: Ronald Harwood
Lavastaja: Enn Keerd
Tõlge: inglise keelest Anne Lange
Tegemist oli südamliku tragikomöödiaga. Koomilisel tekstil oli lavastuses väga suur roll. Kunstiinimestele mõeldud vanadekodus elavatest endistest ooperilauljatest ei hakanud hale , vaid sai naerda nendega koos ja ka nende üle, seda kõige positiivsemas tähenduses. Näiteks Feliks Kargu mängitud Reginald oli muidu nii härrasmehelik ja rahumeelne, kuid järskude üleminekutega muutus ta tigedaks vanameheks, kes hooldusõele roppusi karjus. Helene Vannari esituses Cissy oli ääretult soe, sõbralik ning siiras vanadaam oma väikeste humoorikate veidrustega, mis taas vürtsitasid etendust. Wilfi osas oli näitleja Raivo Rüütel, kes lustis laval vaimukalt, jäädes seejuures ise džentelmenlikult hoolivaks. Lisaks oli endise primadonna Jeani rollis Lii Tedre , kes oma väärikuse ning pirtsakate ja häbematute väljaütlemistega oli kirsiks tordil.
Semiootiliselt analüüsides täheldasin, et nii keelekasutuse, helitehnika ja valguskujunduse semiootikad olid üsna klassikalised ning argised. Vesteldi nii otse ja elavalt kui üldse võimalik. Helitehnika ei mänginud suurt rolli, taustamuusikat kasutati vaid etenduse lõpul, mil kvartett esines. Ka valguskujundus oli väga tavapärane. Ainult hetkeks kustutati lavavalgus, et lavakujundust muuta. Ei mingit enneolematut valgusmängu, kõik oli lihtne ning maitsekas, nagu ka etendus tervikuna .
Ka kostüümisemiootika oli küllaltki tagasihoidlik, kuid siiski ei saa öelda, et vanaduspõlve pidavad tegelased oleks olnud kuidagi kasimata või räbalaid kandnud. Iga tegelase riietus läks suuresti kokku tema karakteriga. Näiteks Wilf, oma vabameelse ja lõbusa olekuga , kandis alati mugavaid riideid . Samas Reginald jäi alati härrasmeheks, kandes viigipükse ning triiksärki. Cissy oma armsa vanaemaliku olekuga kandis tagasihoidlikku pikka seelikut ja pluusi. Jeani iseloomustasid kleidid , kübarad, pärlid ning kõik muu, mis ühe daami riidekappi võiks kuuluda . Kostüümid viidi uuele tasemele teises vaatuses , üsna etenduse lõpuosas, kui toimus galakontsert, kus nelik „Rigoletto“ ooperist katkendit esitas. Riietus muutus „Rigoletto“ ajastule , 19. sajandile, omaseks . Isikupäraste kostüümide kõrvalt ei puudunud ka julge lavameik.
Lii Tedre kehastatud Jean Horton oli tõeline daam, kes ei suutnud kuidagi leppida sellega, et ta pidi elama vanadekodus. Endine ooperilauljanna pidas end endiselt nooruslikuks staariks, keda kõik teavad ning austavad. Kui vanadekodu iga-aastasel üritusel oli vaja kvartetil taas esineda, siis oli Jean ainus, kes keeldus, sest ta mõistis, et lauluhääled pole neil enam samad, ning ta ei oleks talunud sellist enesealandamist. Mida aeg edasi, seda enam Jean siiski harjus sealse eluga ning muutus leebemaks ja inimlikumaks.
Teatriruum oli küllaltki tagasihoidlik. Lava ja publiku asetus oli klassikaline – publik saalis, näitlejad laval. Laval oli tuba, kus oli diivan , kaks lauda ja tooli, kus härrad suure osa ajast lugedes , puhates või vesteldes veetsid, ning ei puudunud ka muusikute jaoks oluline klaver . Toast oli ka vaade ja pääs aeda, kus tegelased üsna tihti käisid.