Puhastus - etenduse analüüs (0)

„Puhastus“
Etenduse analüüs
Etendust läksin ma vaatama ilma eriliste ootusteta, kuna olin eelnevalt läbi lugenud raamatu. Raamatu sisu tundus minu jaoks lugedes väga venivana, seega oli mul alguses kartus, et poolteist tundi kestva etendusega võib juhtuda sama lugu. Tänu profesionaalsetele näitlejatele suudeti lugu siiski üpriski põnevalt läbi mängida.
20. sajand oli paljude eestlaste jaoks üpriski pingeline aeg. Üheltpoolt rõhus inimesi tugev kommunistlik ideoloogia ning teisalt olid ka inimeste vahelised suhted küllaltki keerulised. Etenduses oli põhirõhk suunatud raamatu kahe peategelase Hansu ja Aliide eluloo peegeldamisele. Näitlejad suutsid väga hästi välja tuua need emotsioonid ja läbielamised, mida kogesid eelmisel sajandil paljud inimesed tagakiusamise, küüditamise ning nendest tekkivate raskete suhete tõttu.
Kuna raamat oli üles ehitatud erinevatele perioodidele, siis oli väga huvitav jälgida noorema (Maarja Mitt ) ja vanema Aliide (Marje Metsur ) vahelist suhestumist laval. Noore Aliide silmist oli näha seda lootust ja tahet edasi võidelda oma unistuste ja õnnelikuma tuleviku eest. Vanema Aliide näost võis aga juba välja lugeda liigsest pettumisest tekkinud tühjust ning allaandmise tunnet. Hansu puhulgi oli tegu väga hea näitleja valikuga. Karol Kuntsel suutis meeldivalt välja tuua Hans Pekile iseloomuliku leplikkuse ja järeleandlikkuse, mis kajastus ka raamatust. Ma usun, et väga raske oli sel ajal jääda piisavalt rahulikuks olukorras, kus sinu naine ja laps küüditati Siberisse ning ise olid võimude poolt veel ka tagaotsitav. Hans Pekk suutis sellise emotsionaalse koormaga enamus ajast elada kinnises ruumis peidus ning samas jääda ka piisavalt adekvaatseks, et mitte ümbruskonnas kahtlusi äratada.
Zara , kes oli Aliide õe Ingli tütretütar ning eelnevalt ametilt prostituut Berliinis, suutis endast minule jätta räpase ent väga omapärase mulje. Näitleja Liisa Pulk suutis küll väga hästi välja tuua esmapilgul Zara kui sellise süütu, hirmul oleva ja uudishimuliku tüdruku isiksuse, ent tema läbielamistest tekkinud julmus ja karmikäelisus ei olnud etenduses nii realistlik kui see paistis raamatut lugedes. Siiski aga mulle meeldis näitleja oskus mängida oma hääletooniga. Näiteks stseen , kus Aliide ähvardas Zarat välja anda.
Raamat pööras ka palju tähelepanu sellele, kuidas inimkaubitsejad kohtlesid julmalt eesti päritolu tüdrukuid, kes meelitati „hea töökoha pärast“ välismaale, ent tegelikult neist said aga prostituudid . Minu jaoks oli huvitav elamus see, et kahe inimkaubitseja Paša ja Lavrenti vägivaldsemad stseenid toodi publikule lähemal olevale eraldi lavale. Paša (Maarius Pärn) gängsterlik ning agressiivne käitumine, hääletoon ja sõnavara mõjusid minule lähemal oleval laval küllaltki hirmuäratavalt, mis samas andis loole tohutult reaalsust ja põnevust juurde. Lavrenti ( Tarmo Tagamets) oli samas aga väga rahulik, elukogenud isiksus, kes tasakaalustas Paša energilisust laval.
Kuna ma ise olen teatrit külastanud suhteliselt vähe, oli Sofi Oksaneni „Puhastus“ minu jaoks esimene etendus, mida ma läksin vaatama võimalusega võrrelda raamatu sisu teatritükiga. Raamatu autor oli põhisisu üles ehitanud inimeste vahelistele suhetele, mis tihtipeale ei pruugi piisavalt poistele huvi pakkuda. Etendus õnneks seda suutis, kuigi minu arust oleks võinud ka lava peal olla Ingel , sest temagi mõjutas tegelikult oluliselt raamatu sündmusi. Üldiselt aga teatritükk meeldis mulle väga. Lava kujundus ning valgus- ja heliefektid olid paigas. Millegagi ei liialdatud ning loosse aitasid väga hästi ka sisse elada püstoli lasud ning suitsetamine .