Goldoni, lavastaja Giorogio Bongiovanni ja lavastaja assistent Auri Jürna. Antud etenduses mängib peaosa Katariina Unt, võõrastemaja perenaine, keda kõik armastavad ja jumaldavad. Etendus keskendubki eelkõige naiselikkusele ning sellele, mida Mirandoliina oma iluga suudab saavutada. Kuidas ta oskab ka kõige külmema südame üles soojendada ja panna ka kõige kalgima ja tundetuma mehe endasse armuma. Mirandolinasse kõrvuni armunud külalised üritavad kingitustega tema südant võita, kuid kui naise tee ristub külalisega, kes tema vastu väga huvi üles ei näita, otsustab naine ise midagi ette võtta ning satub tänu sellele ka keerulisse suhtekeerisesse, millest väljapääs osutub lõpuks vägagi lihtsaks. Lavastaja Giorogio Bongiovanni on pannud etenduse näol kokku midagi väga suurt ja võimast. Tunded naise ja mehe vahel, kui raske seda ikka siis kirjeldada on? Bongiovanni etenduses peegeldub väga see, kuidas mehed naiste südant võita üritavad
Postmodernistliku kultuuri jooned: iroonia, mängulisus, argielulisus - Buto tants postmodernistlik hübriidvorm, kus on segunenud jaapani traditsioonid, saksa Ausdrucktanz, flamenco jm. Kindel kehatehnika on seotud jaapanliku pimeduse- ja surma filosoofiga. Seda on mõjutanud II MS sündmused Jaapanis. Nukuteater kasutatakse käpik-, varras-, karnevali-, varjunukke, marionette jms. Ajalooliselt olnud Euroopas rahvalik ja laadateater, hiljem lasteteater. Eesti nukuteatri algus 1936. Objekti- ehk visuaalne teater kasvas välja nukuteatrist. Kasutatakse eri vahendeid ja ready-made objekte, sh nukke, masinaid, kangast, paberit, värve, varjuteatrit jne. Rõhk mängul, visuaalsetel ja tehnilistel efektidel: nt näitleja värvitakse alles laval ära. Tehnoloogilise teatri keskmes on masinad, arvutimanipulatsioonid. Osavõtuteater vaatajad kaasatakse etendusse ja osalevad etendusterviku loomises. Publikuga suheldakse ja
elukogemus; Teisesed kultuurikoodid-kultuurikogemus · Teatriantropoloogia-Tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega. Kaks suunda: teoreetiline(A.Artaud, R.Schechner), praktiline(P.Brook, E.Barba) · Teatrifenomenoloogia 3. Nimetage tuntumaid teatriteoreetikuid ja nende uurimisalasid 1) Konstantin Stanislavski näitleja töö endaga. Kuidas näitleja elab oma rolli sisse, kuidas ta elab karakteri rolli läbi. 2) Bertolt Brecht - tema teatri peamisi eesmärke oli mitte lasta publikul hetkekski minna loo sisse ega arvata, et laval toimuv on päriselt. Selleks kasutas ta võõritusefekti, mis väljendus selges loo lineaarsuse järgimises, ning realistlike stseenide vahel esitatavates seletatavates märkustes kas siis loosungite või vahelaulude ehk songide näol. 3) Peter Brook 4) Jerzy Grotowski 5) Eugenio Barba 6) Richard Schechner 7) Patrice Pavis 8) Manfred Pfister
I Perioodi, riigi või kunstivoolu iseloomustus (eksamil mõne perioodi, riigi, voolu võrdlus; pöörata tähelepanu ka ajaloolistele ja ühiskondlikele taustadele teatri arengus) 1) Lavastajateatri teke Uusaja euroopa teater ei tundnud autori institutsiooni. Teatris oli ainuvaldajaks alati konservatiivne ja traditsioone hoidev näitlejaskond. Uuendusi võeti vastu äärmise vastumeelsusega. Nii Inglismaal kui ka Hispaanias asus näitlejate tsunft ja tema järel ka vaataja nende dramaturgide poolele, kes tagasid etenduse traditsioonilise vormi säilimise. Prantsusmaal juurutati uus lavaline süsteem käsu korras (kardinal Richelieu). Klassitsism oli oma põhiolemuselt kirjanduslik, sest seab dramaturgi kõrgemale näitlejast, näidendi aga lavastusest. Üheks probleemiks muutus vaataja istumine laval see kärpis näitlejate mänguruumi. Kuna tegu oli õukonnateatriga (klassitsism), siis tundus tolleaegsetele, et on
ühiskonnas suure au sees - neid hinnati kõrgelt ja neile püstitati ausambaid. 5 Kreeka teater Varasemates näidendites leiame jällegi 50-liikmelise koori ning lava keskel asetseb alati Dionysise altar. Ditürambi lüüriline vorm andis näidenditele poeetilisust ja tingis laulukoori osalemise selles. Kõige tähtsam on aga ,et hümni laienenud teemadering peegeldus ka näidendeis: kui algselt piirdus ditüramb vaid Dionysose austamisega ja tema elu kujutamisega, siis hiljem lisati juurde luhusid pooljumalatest ehks heerostest, kreeklaste ja nende hõimlaste legendaarsetest esivanematest. Heeroste head ja halvad teod, sõjad,vaenutsemised , abielud ja abielurikkumised ning nende laste saatus, kes väga sageli kannatasid oma vanemate pattude pärast, on dramaatilise pinge allikas ja loovad aluse konfliktile inimese ja jumala, hea ja halva, lapse ja vanema ,kohuse ja sellest kõrvalehoidmise vahel
Töö oli vastuolus au-ideega. Töö võrdsustati mitte- vabade inimestega. Auasjaks peeti aga hoopis kulutamist. Ameerika kuld ja hõbe lubasid neid veidi aega ülbitseda. Ajapikku saab majanduslik langus üha ilmsemaks. Hispaania kuulub bandiitite ja röövlite armeesse. Tekib Hispaania kelmiromaan ehk piquaresk sisu ja vormi mittevastavus. Kogu see olukord leiab kajastusst ka hispaania dramaturgias. Lope de Vega sündis Madriidis 1562. aastal ning oli Shakespeare'i kaasaegne. Tema vanemad ei olnud aadlisoost, kuid isa oli jõukas omas kullaga tikkimise töökoda. See tagas ka Vegale hea hariduse, ta õppis mitmes ülikoolis. 1583. aastal algab tal 4-5 aastane armusuhe näitlejanna Elena Osarioga. Elena jätab ta rikkama mehe pärast maha ja Lope närvid ütlevad üles, seejärel laseb lendu kuulujutte Elena ja tema pere kohta. Elena isa on teatriomanik, ta kaebab Lope kohtusse ning viimane saadetakse Valenciasse 1588. aastal asumisele. Asumisel
keppi. Ta oli tuntud ärimees, kelle jaoks oli tähtis vaid rahanduslik edu ja kuulsus. Ta oli praktiline ning materjalistliku ellusuhtumisega inimene. Tihti kippus ta teisi süüdistama, oli pealetükkiv, kriitiline, ning kohati virisev. Ometi oli kaval ning kiire taibuga, harjunud saama kõik, mida tahab ning oma kasu huvides muutliku meelega. Teisti hindas ta samuti enda järgi, pidades ainuõigeks pratilist karjääri, luuletajad olid tema jaoks lihtsalt logardid, kes ei viitsinud tõsist tööd teha. Ise ta raamatuid ei lugenud ning leidis, et kõik vajaliku saab teada ajalehtedest. Vestmani kõnelaad oli sarkastiline ja kohati ebakorrektne. Teistesse suhtus ta üleolekuga ning kohati enesekeskselt. Seevastu teiste suhtumine temasse oli aupaklik üritati olla meelepärane. Matilde, Vestmani vanem tütar, oli peen daam, kandis kübrat ning loori. Ta oli oma käitumise
Lugu ise võeti mütoloogiast. Teatrietendus oli nagu areopaagi kohtuistung: kangelane annab aru koorile, koor kehastab alati kodanikke. Koor pidi käivitama nö kohtuistungi. Teater=linnakultus, kujutas endast jumalate kultuste ärandamist. Zeusi tappis tegelikult demokraatia mitte madu. Väljapaistvamaid kirjanikke: Aischylos (,,Oresteia", ,,Pärslased"), Sophokles (,,Kuningas Oidipus", ,,Antigone", ,,Seitse Teeba vastu"), Euripides (,,Hippolytos"). 2. Aischylose maailmavaade ja tema "Oresteia" Üks kolmest tuntumast antiikaja kirjanikust (Euripidese ja Sophoklese kõrval). Aischylos oli raskerelvastuse sõdur Kreeka-Pärsia lahingutes. Ta oli ka viljakas dramaturg, kes kirjutas 90 näidendit (saavutas nendega teatrifestivalidel palju võite), säilinud umbes 7 näidendit. Üks tuntumaid on 402. aastal kirjutatud ,,Pärslased". Ta sündis küll preestri perekonda, kuid ise Demeteri kultusesse pühendatud ei olnud. Eriti religioosne ta polnud, uskus Ateena linna
Kõik kommentaarid