Valle-Inclani kirjanduslik stiil (0)

Valle - Incl áni ilukirjanduslik stiil
Ramón María del Valle-Inclán (1866-1936) oli dramaturg , romaanikirjanik ja poeet , kes ühendas meeldiva keelekasutuse kibeda ühiskondliku satiiriga. Rohkem kui sisu huvitasid teda üldmulje ja stiil. On öeldud, et eelkõige oli ta poeet, isegi proosat kirjutades ning mõned kriitikud peavad teda juhtivaks romaanikirjanikuks hispaania modernismis. Iroonia on algusest peale läbivaim joon tema teostes.
Kirjanik on pärit Galiciast ning uue sajandi esikümnes ilmestavad mitmeid tema teoseid galeegi pärimused, müüdid, inimtüübid, kombestik jne. Luulekogu „Legendi aroomid “ iseärasuseks on veel seegi, et iga hispaaniakeelne luuletus lõppeb neljarealise galeegikeelse stroofiga.
Ta kirjutas commedia dell ’ arte vaimus näidendeid traditsiooniliste tegelaskujudega: arlekiin , kolombiin, jt. Näiteks „Markiis Rosalinda“ (La marqusa Rosalinda, 1912) Selle perioodi lavateosed olid täis vaimukust, fantaasiat ja irooniat.
Valle-Inlán lõi 1920. aastail uue kirjandusliku stiili, esperpento („ehmatis“), sõna väljendamaks absurdsust, ektravagantset ja groteski. Esperpento algtähendus on hernehirmutis, inetu ja pentsik ese või olend , ka totrus, absurd . Ta tunnistas saanuvat inispiratsiooni eelkõige Goya kunstist. Läbivad teemad on surm ja grotesk. Igapäevaelu on kokku põimunud õudusunenäoga, inimesed taandatud asjadeks, stiil on irooniline . Kuid esperpento pole niivõrd žanr kui uus esteetika ja uus nägemus maailmast.“ Luces de Bohemia“ on esimene teos, mille autor nimetab esperpentoks. Valle-Incláni esperpentodes süžee kas puudub või on minimaalne. Kinolikus rütmis vahelduv pildijada meenutab Quevedo satiirilisi groteske. Esperpentodes kajastub reaalsuse moonutatud kirjeldus kritiseerimaks ühiskonda ning nende eesmärk oli tuua välja traagiliste situatsioonide koomiline aspekt.
„Luces de Bohemia“ peategelase Máximo Estrella kujus on üksmeelselt ära tuntud boheemlik andaluusia luuletaja Alejandro Sawa, keda ta tundis isiklikult ning kelle surmapõhjused olid vaesus , pimedus ja hullus. Ka Valle-Inclán oli kuulus oma boheemlasliku eluviisi ning värvika välimuse poolest: pikk lehviv habe ja tumedaraamilised prillid . Samuti on Valle-Incláni ja Maxi vahel märkimisväärne sarnasus, mistõttu on seda peetud ka autobiograafiliseks tegelaseks.
Valle-Inclan kaotas vasaku käe, kui ta püstol õnnetul kombel lahti läks ning teda jalga ja kätte tulistas. Haiglas kosudes tegi kirjanik oma sõpradega intsidendi üle nalja : „Ühe käega nagu Cervantes, lombakas nagu Lord Byron, ainus vajalik asi veel suursugususeni oleks olla pime nagu Homeros .“ Kuigi Valle-Inclán ei jäänud kunagi pimedaks, lõi ta pimedaid tegelasi, tähelepanuväärseim neist ongi Max Estrella.
1920. aastate lõpus kirjutatud romaanides on pigem tegemist piltide reaga nagu laval, kuhu tegelased ilmuvad ja kaovad, esindades oma sotsiaalset rühma. Iseloomustused on napid, ehkki meeldejäävad ja ammendavad, kõrvallausete asemel näeme sageli ridamisi (suurtähega algavaid) pealauseid, mille omavahelist seotust märgivad kaksikpunktid. Tegelaste kõnet ilmestavad mitmesugused stiilitasandid, valitud kõrgstiilist vulgarismideni. Teksti rikastavad murdesõnad, amerikanismid, võõrsõnad ja autori uuskeelend, mis jäävad väljapoole akadeemilist normi.
Valle-Incláni stiili juurde kuulub eksklamatiivsus: tekst on läbi tikitud hüüatuste-karjatustega, eksalteeritud ekspressiivsusega. Ometi jääb olemuses kõik samaks, miski ei muutu.
Tema näidendeid oli sageli liiga raske esitada tänu eriefektidele ning kiiretele drastilistele muutustele stseenis. Seetõttu käsitletakse osa tema tööst n-ö kapidraamana (closet drama) See on näidend, mis pole mõeldud laval esitamiseks , vaid lugemiseks. Kuid Valle-Inclán ise on väitnud, et tema teatritükid on täiesti laval esitatavad. Talveti järgi näib lavastamise raskus olevat see, et üheaegselt tuleks laval luua illusioon täielikust liikuvusest ja täielikust liikumatusest.
Valle-Inclán kirjutas ka mitu suuremat romaani. Mõned kriitikud näevad teda hispaania vastena James Joyce ’ile ning neile on leitud veel midagi ühist – keldi päritolu.
Valle-Incláni rikas ja illusoorne/ loominguline keelekasutus teeb tema tõlkimisel üks-ühele edasiandmise võimatuks. Ma pean nendega nõusutma, kuna antud näidentit oli tõesti raske tõlkida. Juba Máximo Estrella nime tähendusega seonduvat on raske edasi anda.
Siiski oli „Luces de Bohemia“ esimese stseen minu jaoks huvitav lugemine ning selle ja analüüsi käigus saadud informatsiooni põhjal loeksin ma seda näidendit kindlasti edasi.
Kasutatud materjal:
Ramón Mar del Valle-Inclán „ Sonaadid “ (järelsõna), tõlkinud Ruth Lias, Eesti raamat, 2002
Jüri Talvet „Tõrjumatu äär“, Kirjastus Ilmamaa, 2005
http://digital.library.okstate.edu/etd/umi-okstate-1415.pdf
http://html.rincondelvago.com/luces-de-bohemia_ramon-maria-del-valle-inclan_34.html
http://www.britannica.com/EBchecked/topic/622266/Ramon-Maria-del-Valle-Inclan
http://www.bookrags.com/biography/ramon-maria-del-valle-inclan/
http://www.wikipedia.org
3