Belle Epoque (0)

Retsensioon
Käisin 04. oktoober Kuressaare Kultuurikeskuses kuulamas Hooaja avakontserti Belle Epoque.
Tegemist on Prantsuse džässivirtuooside Vincent Peirani akordionil ja Émile Parisien sopransaksofonil. Kes on kaks viimaste aastate kuumemat džässmuusikut Prantsusmaal, kumbki parim oma pillil . Saksa muusikatööstuse ECHO 2015. aasta preemiate jagamisel pälvis duo Peirani–Parisien aasta ansambli auhinna . ECHO auhindade komitee tunnistas ühtlasi Vincent Peirani aasta instrumentalistiks. Möödus paar nädalat ja Peirani kuulutati Prantsuse tähtsaimal džässiauhindade tseremoonial "Victoires du Jazz 2015" aasta muusikuks. Peirani on olnud Prantsuse aasta džässmuusik ka varem, 2013. aastal, ajakirja French Jazz Magazine hinnangul. Mitte midagi selletaolist, mida see Nice 'is sündinud pariislane akordionist välja võlub, pole keegi kuulnud kunagi varem. Võib olla kindel, et siin mängib tulevane legend.
Huvitav oli olla hooaja avakontserdil, sest see polnud tavaline, alguses kõned kultuurivara juhatajate poolt ja kontserti lõpus auhindade loosimine, kahju oli muidugi sellest, et ise midagi ei võitnud, kuid varem pole ühelgi kontserdil midagi sellist olnud. Peale kontserti sai süüa kommi ja lüüa klaase kokku. Muusikahuvilised said rääkida esinejatega ja küsida neilt küsimusi.
Muusika oli väga põnev, tihti ei osanud publik õige kohapeal plaksutada- tundus nagu lugu oleks läbi, kuid siiski jätkus . Huvitav oli vaadata nende kehakeelt, sopransaksofonisti jalg tõmbles väga naljakalt kõrvale ja tema liikumine mängu ajal oli väga sujuv , oli näha, et ta on loosse nii sisse elanud, et oma keha ta kontrollida ei suutnud ja paratamatult tegi jalg naljakaid liigutusi. Akordionisti sõrmed käisid nii kiiresti, et isegi tänapäeva noorte sõrmed kasutades nutitelefoni ei liigu nii hästi ja üks jalg pideval lõi väga kiiresti rütmi kaasa, kusjuures akordionist oli laval paljajalu.
Ma ei tea miks see nii oli, aga tihti meenutas mulle muusika putuka hääli, eriti akordioni heli, see muusika oleks väga hästi sobinud mõne loomamultika taustaks. Lood olid kiired, kuid järgmine hetk jälle aeglased, lihtne oli kuulda loo püanti. Samuti võis leida lugudes peateema ja kõrvalteema.
Tihti oleks tahtnud toolilt tõusta ja hoopis tantsida. Lood olid võimsad ja ma ei osanud arvata, et saksofon ja akordion nii hästi kokku sobivad.
Pille Ülem (11c)