Musta Pori Näkku (0)

„Musta pori näkku“
07.02.2014 käisime klassiga vaatamas Mihkel Raua etendust „Musta pori näkku“. Mulle see etendus väga meeldis, sest selle käigus sai nii naerda kui ka paraja šokiteraapia. See etendus oli hoopis midagi teistsugust, mida klassiga tavaliselt vaatamas oleme käinud ja seda ma just ootasingi. Ma ootasingi sellist suhteliselt räiget keelekasutust ja ehk just sellepärast see mind väga ei ehmatanud.
Vaatasin kogu etendust huviga ja ei saa öelda, et mul oleks kasvõi sekundikski igav hakanud, sest laval alati toimus midagi ja elu käis. Just – etenduses oli elu. Selle viimase lausega tahaksin ma just vastu vaielda Heili Sirbitsi kirjutatud arvamisartiklile, kus ta ütles, et etenduses puudus absoluutselt elu. Minu jaoks oli see olemas. Laval käis pidevalt tegevus ja oli näha, et näitlejad on oma tegelaskujusse täielikult sisse elanud. Ma nägin näitlejate silmades tuld . Minu arvates oli seda elu seal lava peal täpselt parasjagu.
Kõige enam meeldisid mulle Andres Mähari, Ott Sepa ja Riho Kütsari näideldud tegelased. Andres Mähar oli minu meelest üsnagi täpne Raud. See hääl ja need käežestid olid üks-ühele Rauaga ja kui Mähar oleks olnud kiilakas ja habemega, siis oleks olnud päris raske aru saada, kas laval on õige Mihkel Raud või on teda asendamas Andres Mähar. Ott Sepp on täiesti suurepärane näitleja. Talle võib vist ette sööta kõik võimalikud inimesed ja ta suudab need omaks võtta ning neisse oma elu sisse panna. Tema kujutatud Hardi Volmer oli kuidagi eriti kirss tordil, sest see oli just see Hardi Volmer, keda mina tean ja oli ikka väga huvitav sellist tegelast lava peal tegutsemas näha. Kütsari kujutatud bussijuht Volli jääb vist mälusoppidesse igaveseks. Need nilbed naljad ja see meeletu enesekindlus oli midagi hoopis teisest maailmast.
Asi, mis mind aga häiris oli see, et kogu etendus püsis terve see aeg paigal. Mitte midagi uut lavale ei toodud. Terve etenduse vältel olid laval need samad kaks diivanit ja paigal püsisid ka kaks mikrit. Olin oma vaimusilmas kujutanud ette ikka korralikku näitemängu, kus vahetuvad taustad, dekoratsioonid jne. Kuid eks üritati kuidagi selle kujundusega vihjata ka Raua juhitud saatele „ Kolmeraudne “ ja seda see kõik mulle ka meenutas, kuid ühte asja saab üks hetk ikkagi liiga palju ja mina oleksin oodanud muutust.
Arusaamatuks jäid ka mõned stseenid , kuid siin süüdistan seda, et pole lugenud raamatut ja ka seda, et need inimesed, keda kehastati olid siiski rohkem minu vanemate ajast ning sel ajal, kui mina maailmast aimu hakkasin saama, olid nad enamuses juba oma tähestaatuse kaotanud.
Üldjoontes oli see etendus kaasahaarav ja kindlasti soovitaksin ka kõikides teistel seda vaatama minna, sest tõesti on, mida vaadata ja pärast on edasist arutamist päris pikalt.