Kontserti retsensioon "Jazzis ainult tüdrukud" (0)

Tartu Forseliuse Gümnaasium
Kontserti retsensioon
Sugar ehk jazzis ainult tüdrukud
Koostas: Sigmar Naudi
12.02.12
Umbes aasta või paar tagasi käisin Vanemuise teatri väikeses majas vaatamas muusikali „Sugar ehk jazzis ainult tüdrukud“. See on loodud menufilmi "Some like it hot" ehk "Jazzis ainult tüdrukud" järgi. Aga vanemuise laval lavastaja Mare Toomingase käe läbib sünnib oopis midagi uudsemat ja omaette uus teos. Mis paneb õhetama ka kõige kinnisema eestlase ja laksutab naerma kõik, kes vähegi sünnivad teost vaatama minna.
Lavastaja Mare Toomingase omaenda sõnad on:“ Selle loo ('Jazzis ainult tüdrukud') puhul ei köitnud mind mitte miski, ma ei tahtnud seda lugu üldse teha. Aga kuna tehti pakkumine, siis mingil määral see intrigeeris, et võiks ju proovida, kuidas saaks selle loo ära rikkuda ja teistmoodi teha.“
Nimiosalist Sugar`it kehastab ei keegi muu kui laulja ja näitleja Gerli Padar . Joe`na astub lavale Andero Ermel. Jerry `na minu kauge sugulane Veikko Täär ja Sveer Sue`na Marika B. Teistes rollides Merle Jääger, Tõnu Kattai , Jaan Willem Sibul , Alo Kurvits , Aivar Kallaste jpt. Tegevus areneb nagu parimas seebiooperis – kunagi ei tea, kes on tegelikult kes ja millega lugu lõpeb. Ka kõige esinduslikumas bändis võib tegutseda FBI agent ja hommikune voodikaaslane ei pruugi sugugi olla see, kellega sa magama heitsid.
 “Sugar” jutustab loo kahest muusikust, Joes ’st ja Jerry’st, kes kabuhirmus pagevad Chicago gängsterite eest. Sest nad sattusid pealt nägema midagi sellist, mida nad mingi hinna eest näha poleks tohtinud. Nüüd päästavad mehi vaid kiired jalad ning meisterlik ümberkehastumisvõime. Joe ja Jerry muunduvad Josephine ’iks ja Geraldine’iks ning teevad üksnes tüdrukutest koosneva bändi koosseisus kaasa seiklusrikka rongireisi Floridasse. 
Kuna selles etenduses esines minu kauge sugulane Veiko Täär, siis ma olin väga kutsuv sellele teosele. Tegelikult sattusin vaatama seda tänu sellele, et isa pidi kuskile ära minema, kuna piletid olid ostetud kahele inimesele, siis läksimegi emaga kahekesi.
Teose algus oli juba väga naljakas ja eriliselt kaasakiskuv. Ainukesena häiris mind tool, sest sellistes kohtades hakkab mul alati selg valutama . See juhtus ka nüüd, kuid see ei peatanud mind kordagi tükki vaatamast, nautisin seda edasi kuni lõpuni. Eriti lahe oli Veiko Tääri ja Andero Ermeli näitlemine, kuna mõlemad pidid kehastama naisi, siis olin alguses natukene skeptiline, kuna kartsin, et nad ei suuda oma rolle ära mängida. Kui mu kõhklused olid asjatud, need kaks meest on juba nii „vanad“ näitlejad, et nende kulm ka ei liikunud, kui nad inimesi naerma panid ja imetlema anusid. See oli lihtsalt vapustav, kuidas need kaks tegelaskuju eesotsas Gerli Padariga suutsid asjad käima panna niimodi , nagu mina, kui pealtvaataja soovisin. Kõik oli lihtaslt ideaalne.
Kui seda teost etendataks uuesti, siis läheksin kindlasti vaatama, ei ole antud hetkel päris kursis, kas seda kunagi veel tuleb, aga sooviksin kindlasti minna. Sest nende väheste teoste kõrvalt, mis ma olen teatris vaatamas käinud oli see muusikal üks vaieldamatult parim.