Nimetu (0)

Muusika retsensioon
Mina käisin vaatamas muusikali „Helisev muusika “. Eestis toodi see lavale juba kolmandat korda. Vanemuise laval on ta aga esmakordselt. Ma käisin vaatamas seda üheteistkümnendal märtsil. Peaosas oli siis Hanna -Liina Võsa ja Jüri Lumiste . Etenduse atmosfäär on võrreldav filmi omaga küllaltki hästi ning seda eelkõige põhjusel, et muusikali lavaletoomisel on järgitud klassikalist joont.
Laval olijad nautisid „Helisevat muusikat” ja nakatasid rõõmuga ka publiku , näitlejad laulsid ja lauljad näitlesid ning tegid seda küllaltki nauditavalt.  „Heliseva muusika” muusikal on filmina nähtud ning tema tuhkatriinuloo süžee pole keerukas ega uus. Ühesõnaga, üks selline vana asi, mis kolikambrist välja on võetud. Aga nagu nende vanade asjadega ikka on, nende mahakandmine osutub sagedasti enneaegseks. Kui kostis jälle see „Do-re-mi” laul, siis hakkas jälle elama lugu muusikaõpetajast, lastest ja tõsisest kapten on Trappist. Kui vaadata eraldi Vanemuise „Heliseva muusika” elemente, siis on nad hästi erinevat sorti. Siin on rolle, mida teevad laulvad näitlejad, ja rolle, milles mängivad lauljad. Erinevad koolid ja isiksused . Igaüks käib välja oma tugevama külje, nagu oskab. Seejuures püsib kogu lavastus võrdlemisi tugevalt koos, lugu areneb selgelt ja loogiliselt, ilma erilise toppamajäämise ja ärakukkumiseta. Ja kogu see muusikaline mosaiik kujuneb enam-vähem ühtseks tervikuks, mis on mõistetav ja nauditav. Orkester varieeris mõnuga mõnda teemat, millel „Helisev muusika” püsib, ja nii sündiski muusikal nagu päris. Vaadates askeldamist Vanemuise laval tekib kahtlus , et kogu mängu juures pole rõõm sugugi mitte ainult publikupoolne. Muusikali esitajates oli tunda indu ja head pealehakkamist. Huvitav oli see, kuidas mitmežanrilises teatris muusikalitegemisel piirid eri žanrite vahelt ära kadusid . Nii näiteks mängis laulja taustaga Märt Jakobson suurepärase Gauleiter Zelleri rolli, kus tal ei saanud laulda fraasigi. Jaan Willem Sibulal tuli Max Detweileri rollis teha ka vokaalne etteaste , kuid põhiline on siis ikka isikupäraselt tehtud koomilise varjundiga roll. Draamatrupi liikmed Karol Kuntsel, Maarja Mitt ja teisedki said aga „Helisevas muusikas” hääle proovile panna. Oluline puudus, mis Vanemuise „Helisevas muusikas” kõrva torkas, oli heli ülepingutatud võimendamine. Küllap tehti panused võimendusele seoses eesolevate mängukordadega Nokia kontserdimajas, kus loomuliku akustikaga on kehvad lood. Ent Vanemuise suures majas , kus on teatrit (sealhulgas muusikateatrit) edukalt tehtud ka ilma abivahenditeta, mõjus kõlaritele tehtud panus teatrielamust pärssivalt.
Mulle isiklikult väga meeldis „Helisev muusika“, kui keegi pakuks mulle piletit sellele muusikalile, et seda uuesti vaatama minna saaksin, siis ma võtaks selle vastu ja läheks vaatama. Tahaks näha kuidas saab hakkama oma rolliga Birgit Õigemeel ja Raivo E. Tamm. Kindlasti oleks nende etteaste Hanna-Liina Võsa ja Jüri Lumiste etteastest erinev. Samas arvan, et Hanna-Liina Võsa ja Jüri Lumiste said väga tublisti oma rollidega hakkama.