Muusika retsensioon Mina
käisin vaatamas
muusikali „Helisev
muusika “. Eestis toodi see
lavale juba kolmandat korda. Vanemuise laval on ta aga esmakordselt.
Ma käisin vaatamas seda üheteistkümnendal märtsil. Peaosas oli
siis
Hanna -Liina Võsa ja Jüri
Lumiste . Etenduse
atmosfäär on võrreldav filmi
omaga küllaltki hästi ning seda
eelkõige põhjusel, et muusikali lavaletoomisel on järgitud
klassikalist joont.
Laval
olijad nautisid „Helisevat muusikat” ja nakatasid rõõmuga ka
publiku , näitlejad laulsid ja
lauljad näitlesid ning tegid seda
küllaltki nauditavalt. „Heliseva muusika” muusikal on
filmina nähtud ning tema tuhkatriinuloo süžee pole keerukas ega
uus. Ühesõnaga, üks selline vana asi, mis kolikambrist välja on
võetud. Aga nagu nende vanade asjadega ikka on, nende
mahakandmine osutub sagedasti enneaegseks. Kui
kostis jälle see „Do-re-mi”
laul, siis hakkas jälle elama lugu muusikaõpetajast, lastest ja
tõsisest kapten on Trappist. Kui vaadata eraldi Vanemuise „Heliseva
muusika” elemente, siis on nad hästi erinevat sorti. Siin on
rolle, mida teevad laulvad näitlejad, ja rolle, milles mängivad
lauljad. Erinevad koolid ja
isiksused . Igaüks käib välja oma
tugevama külje, nagu oskab. Seejuures püsib kogu
lavastus võrdlemisi tugevalt koos, lugu areneb selgelt ja loogiliselt, ilma
erilise toppamajäämise ja ärakukkumiseta. Ja kogu see muusikaline
mosaiik kujuneb enam-vähem ühtseks tervikuks, mis on mõistetav ja
nauditav.
Orkester varieeris mõnuga mõnda teemat, millel „Helisev
muusika” püsib, ja nii sündiski muusikal nagu päris. Vaadates
askeldamist Vanemuise laval tekib
kahtlus , et kogu mängu juures pole
rõõm
sugugi mitte ainult publikupoolne. Muusikali esitajates oli
tunda indu ja head pealehakkamist. Huvitav oli see, kuidas
mitmežanrilises teatris muusikalitegemisel piirid eri žanrite
vahelt ära
kadusid . Nii näiteks mängis laulja taustaga Märt
Jakobson suurepärase Gauleiter Zelleri rolli, kus tal ei saanud
laulda fraasigi. Jaan
Willem Sibulal tuli Max Detweileri rollis teha
ka vokaalne
etteaste , kuid põhiline on siis ikka isikupäraselt
tehtud koomilise varjundiga roll. Draamatrupi liikmed Karol Kuntsel,
Maarja
Mitt ja teisedki said aga „Helisevas muusikas” hääle
proovile panna. Oluline puudus, mis Vanemuise „Helisevas muusikas”
kõrva torkas, oli heli ülepingutatud võimendamine. Küllap tehti
panused võimendusele seoses eesolevate mängukordadega Nokia
kontserdimajas, kus loomuliku akustikaga on kehvad lood. Ent
Vanemuise suures
majas , kus on teatrit (sealhulgas muusikateatrit)
edukalt tehtud ka ilma abivahenditeta, mõjus kõlaritele tehtud
panus teatrielamust pärssivalt.
Mulle
isiklikult väga meeldis „Helisev muusika“, kui keegi pakuks
mulle piletit sellele muusikalile, et seda uuesti vaatama minna
saaksin, siis ma võtaks selle vastu ja läheks vaatama. Tahaks näha
kuidas saab hakkama oma rolliga Birgit Õigemeel ja Raivo E. Tamm.
Kindlasti oleks nende etteaste Hanna-Liina Võsa ja Jüri Lumiste
etteastest erinev. Samas arvan, et Hanna-Liina Võsa ja Jüri Lumiste
said väga tublisti oma rollidega hakkama.
Kõik kommentaarid