Jaan Rääts 80 (0)

Jaan Rääts 80
Mina valisin oma muusikasündmuseks tuntud ja hinnatud Eesti helilooja Jaan Räätsa 80 juubelikontserdi. Kontsert toimus Pärnu Kontserdimajas, 04.oktoobril.
Laval oli Pärnu Linnaorkester, mille saatel esitasid Jaan Räätsa loomingut Lauri Väinmaa klaveril , Mari Poll viiulil, Indrek Vau trompetil ning tšellol mängis Marcel Johannes Kits . Dirigendiks oli Jüri Alperten . Teda vaadates sai näole alati meeldiva muige, kuna ta dirigeeris nii hoogsasti, et tema jalatallad vahel lausa õhku tõusid.
Kuna peamiselt oli laval Pärnu Linnaorkester, siis uurisin natukene selle ajalugu. Pärnu Linnaorkester on loodud 1994. aastal. Linnaorkester on tihti reisinud nii Ungarisse, Soome kui ka paljudesse teistesse riikidesse ning on olnud sage esineja Eesti muusikafestivalidel. Pärnu Linnaorkester on kahel korral (2002. ning 2007. aastal) pälvinud Pärnu muusika aastapreemia. 1998. aastast on orkestri peadirigendiks olnud Jüri Alperten, keda 2009. aastal tunnustas Eesti riik Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Räätsa muusikas välgatab erinevaid muusikastiile – folkloori , klassitsismi, baroki ning popmuusika kajastusi. Tema teosed esindavad tundeküllasele ja romantilisele laadile vastukaaluks neoklassitsistlikku suunda, mis sai muusikas alguse 1920-tel aastatel. Neoklassitsismile iseloomulikeks joonteks on harmoonia ja orkestratsiooni üldine lihtsustumine, lakoonilisus ja rütmiline motoorsus. Helilooja ise on öelnud, et muusika on läbi aegade olnud eelkõige elurõõmu väljandajaks.
Kontserdikava oli ülesehituse poolest mitmekülgne. Avateoseks oli kontsert kammerorkestrile op. 16, mis on kujunenud üheks mängitavamaks eesti muusika teoseks, olles kõlanud üle maailma lugematutes riikides. Sellele järgnes kahele klaverile kirjutatud „24 marginaali“, mis peegeldab eesti muusikasse jõudnud minimalismi mõjusid. Autor on tunnistanud, et peab antud teost enda üheks parimaks klaveriteoseks. Klaveritrio nr. 7 op. 125, mida seekord esitasid noored muusikud Robert Traksmann viiulil, Rasmus Andreas Raide klaveril ja Marcel Johannes Kits tšellol kõlas esmakordselt 2004. aastal Viinis. Sellele järgnes Lauri Väinmaa esituses Jaan Räätsa nimekaim klaveripala „ Tokaata “. Peale klaveripalasid oli taas laval kammerorkester, seekord koos viiulisolisti Mari Polliga ning esitlusele tuli kontsert viiulile ja kammerorkestrile nr. 2 op. 63. Peale vaheaega olid laval korraga trompet, klaver , keelpilliorkester ning lõpetuseks kõlas sümfoonia nr. 3 op. 10.
Kogu kava oli ühes ajastus ning vastas minu arvates neoklassitsistliku suuna iseloomulikele joontele. Teoseid läbis püsiv stiil, kus lüürilisemad lõigud vaheldusid kaootilisemate ja isegi veidi närviliste lõikudega. Räätsa teostes on tunda palju rahutust, edasipürgimist, kannatamatust. Ootamatus ja kontrastsus on samuti Räätsa loomingule iseloomulikud omadused. Tema muusika keskmeks on aktiivne rütmipulss.
Ma ei ole kuigi tugev klassikalise muusika asjatundja , aga mulle tundus, et kõik esinejad olid kõrgel tasemel ning esitatu oli veatu . Isegi kui esitatus ilmnes vigu, siis minu ebaprofessionaalsed kõrvad ei suutnud neid eristada. Eraldi tahaksin tuua välja klaveritrio nr. 7 op. 125. Minu arvates esitasid noored muusikud selle teose väga kõlavalt ja asjatundlikult ning üleminekud ühelt pillilt teisele olid sujuvad. Minu selle kontserdi lemmikteoseks jääb Lauri Väinmaa poolt esitatud klaveripala „Tokaata“, kuna mulle meeldib kuulata eelkõige klaverimuusikat. Sümfoonia, mis kõlas kontserdi lõpus, koosnes viiest osast ning tundus minu jaoks natuke pikk ja igav. Ilmselt on viga minus ja ma lihtsalt ei oska veel hästi mõista sellist muusikat. Minu arvates puudus selles teoses meeldejääv meloodia, või kui natukenegi tekkis midagi, mille järgi võiks kaasa ümiseda, vaheldus see koheselt kärtsu- pauguga ehk minu jaoks oli tegemist ootamatu ja veidi närvilise muusikaga. Samuti jäi minu jaoks kohati liialt kontrastide rohkeks „24 marginaali“ kahel klaveril, kuid mida üldiselt oli meeldiv kuulata. Väga tore oli jälgida, kuidas sujus koostöö kahel erineval inimesel, kahel erineval pillil.
Usun, et kontsert õnnestus tegelikkuses väga hästi, kuna tundus, et laval on oma ala professionaalid ning inimesed, kes armastavad seda, mida nad teevad. Ka publiku seas ringi vaadates tundusid enamasti kõik rahulolevate ilmetega, või vähemalt natukene vanem rahvas näis olevat kontserdiga rahul. Kuid muidugi jäi silma ka mõni noorem kuulaja , kes pead kätele toetas - ilmselt väsimusest või muusika mitte mõistmisest. Kuid kes teab, võib-olla oli see hoopis tema viis sellise muusika tunnetamiseks.
Nagu eelnevalt mainisin , siis tekitas Jaan Räätsa muusika minus vastakaid tundeid. Algselt kriipisid viiulid mu kõrva, sest pean viiulimuusika kuulamisega veel harjuma. Kuid asi muutus minu kõrvadele positiivsemaks, kui kõlama hakkasid teosed klaveril. Kontserdi teises pooles olin juba hakanud harjuma viiulimuusikaga, kui mängu tuli uus instrument - trompet, mille kõlast ei olnud ma eriti vaimustuses. Minu arvates muutis trompetisoolo teose järsuks ja rahutuks.
Kokkuvõttes oli seda kontserdielamust huvitav kogeda, kuid tunnistan, et oma hingelt olen rohkem lüürilisema muusika austaja.