50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2018-03-06
Kuupäev, millal dokument üles laeti
1 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Liisam750
Õppematerjali autor
Kõik lood kokku tekitasid minus suursuguse tunde. Palades vaheldusid emotsioonid mõndades oli sees viha ja trots, teistes aga hellus ja armastus. Lauljad olid väga tasemel, eriti meeldis mulle muulaajajatest seksteti häälte kooskõla, see tõi lausa kananaha ihule. Trotsi kohtab näiteks stseenis, kus Aldonza/Dulcinea üritab näidata don Quijotele oma päris palet. Ta üritab mehele läbi oma mineviku selgitada, et tema ei ole mingi daam, kuid mees arvab siiski teisiti. See pala on väga tempokas, jõuline ja sisaldab palju kõrgeid noote. Armastuse väljendamine on näiteks stseenis, kus don Quijote esmakordselt kohtab Aldonzat ning hakkab teda oma südamedaamiks Dulcineaks nimetama. See pala on aga hoopis rahulik ja Dulcinea nime laulab don Quijote ülistavalt. Vaadates, et Aldonza naudib laulu otsustavad ka muulaajajad muusikapala laulda proovida, kuid nende hääl kõlab hoopis kõrist karjuvalt ja ei
* Enne kui püha Jeani auks missat teha, oleks kuningas pidanud järele kuulama, kas püha Jean armastabki ladina salme provansi aktsendiga.» «Ainult selleks ongi see missa, et neile Sitsiilia kuninga neetud lauljaile teenistust anda!» karjus sapiselt üks vanaeit akna all oleva rahva seast. «Palun väga, tuhat Pariisi naela * missa eest! Pealegi meie, kalanaised turul, peame seda oma maksudest maksma!» «Vait, vanamoor!» hüüdis tüse ja tähtis mees, kes oma nina kinni hoidis kalamüüjast naise poole pöördudes. «Missa oli väga tarvilik. Või tahate, et kuningas jälle haigeks jääks?» «Hästi öeldud, söör * Gilles Lecornu 3, kuninglik köös-ner!» karjus väike skolaar kapiteeli otsast. Kõik skolaarid tervitasid vaese kuningliku köösneri õnnetut nime naerulaginaga. «Lecornu! Gilles Lecornu!» hüüdsid ühed. «Cornutus et hirsutus,» 4 hüüdis teine. 2 Jehan Veskilt (prants. k.). 3 Sarvekandja (prants. k.).
jõuaksid niisama kaugele kui tema.» Seejärel sidus isa d'Artagnan oma mõõga pojale vööle, suudles teda õrnalt mõlemale põsele ja andis talle- oma õnnistuse. Toast väljudes leidis noormees ema ootamas kuulsa retseptiga, mille sagedast kasutamist tõotasid äsja kuuldud nõuanded. Jumalagajätt emaga oli palju pikem ja õrnem kui isaga. Mitte sellepärast, et d'Artagnan ei oleks armastanud poega, oma ainsat järeltulijat, vaid sellepärast, et "tema oli mees ja tema meelest ei olnud mehe vääriline lasta ennast tunnetest kaasa kiskuda. Proua d'Artagnan seevastu oli naine ja pealegi ema. Ta nuttis ohtralt. Ent d'Artagnan-poja kiituseks olgu öeldud, et kuidas ta ennast ka ei pingutanud, et jääda kindlaks, nagu on sobiv tulevasele musketärile, sai loomus temast siiski võitu ja ta valas hulga pisaraid, millest suure vaevaga suutis pooli varjata. Noormees asus samal päeval teele, varustatuna isa kolme kingitusega, milleks olid,
» «Tüki lagritsat ja õngekonksu.» «Näita.» Tom näitas. Asjad olid rahuldavad ja vahetasid omanikku. Siis kauples Tom paari valge kuuli eest veel kolm punast piletit ja mõne pisiasja eest paar sinist. Ta varitses ka teisi poisse, kui need tulid, ja jätkas kümme või viisteist minutit iga värvi piletite ostmist. Siis astus ta kirikusse puhaste ja kärarikaste poiste ja tüdrukute salgaga, sammus oma istekohale ja alustas tüli esimese ettejuhtuva poisiga. Õpetaja, tõsine vanem mees, segas end vahele; kui ta siis selja keeras, tutistas Tom järgmises pingis istuvat poissi, oli aga oma raamatusse süvenenud, kui poiss ümber pöördus. Siis torkas ta teist poissi nõelaga, et kuulda, kuidas see «ai!» ütleb, ja sai jälle õpetajalt noomida. Kogu Tomi klass oli justkui ühe vitsaga löödud: rahutu, kärarikas ja tülikas. Kui neil tuli vastata, siis ei teadnud keegi oma salme hästi ja kogu aeg pidid teised ette ütlema
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid