LAPSEL SAGEDAMINI ESINEVATE SEEDETRAKTI VAEVUSTE OLEMUS JA HOOLDUSPÕHIMÕTTED (0)

Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Hooldustöötaja õppekava
LAPSEL SAGEDAMINI ESINEVATE SEEDETRAKTI VAEVUSTE OLEMUS JA HOOLDUSPÕHIMÕTTED
Iseseisev töö
Tartu 2016

Sisukord

Sisukord 1
Funktsionaalne gastroösofageaalne refluks 2
Kõhukinnisus 4
Kõhulahtisus ja oksendamine ehk gastroenteriit 6
Kasutatud kirjandus 11

Funktsionaalne gastroösofageaalne refluks

Gastroösofageaalne refluks (GÖR) on maosisaldise tagasiheide söögitorusse, suhu või ninaneelu 2 või enam korda päevas või 3 ja rohkem kordi nädalas. GÖR võib esineda igas eas inimestel. Imikutel võib toidu tagasiheite põhjuseks olla:

• Söögitoru sulgurmehhanismide või seedetrakti motoorika väljakujunematus,
  
• Söögitoru alumise sulgurlihase nõrkus
  
• Söögitoru suurem tundlikkus happe suhtes.
  

Eelnimetatud põhjustel normaalne, füsioloogiline GÖR, esineb imikutel 2–3 korda ööpäevas, ärkvelolekus ja vaevusteta ning möödub 12 (-18) elukuuks . Kui lapsevanemale tundub, et toidu tagasiheidet esineb rohkem kui tavaliselt, tasub nõu pidada tervishoiutöötajaga. GÖR võib esineda ka pikali olles ilma toidu tagasiheiteta ehk varjatult.
Gastroösofageaalse refluksi sümptomid:

• Toidu tagasiheide, oksendamine (toidu tagasiheide tekib äkki, ilma iivelduseta, ebameeldiva aistinguta ning toimub kõhupressi ning diafragma osavõtuta).
  
• kõrvetised, rindkerevalu (öised), ülakõhuvalu.
  
• paha maitse suus , halb hingeõhk.
  
• kõhu täistunne.
  
• nina kinnisus, hingamistakistus.
  
• hingeldamine , sissehingamisraskus.
  
• hääle kähedus.
  
• sage köha, köhatused.
  
• kurguvalu, tükitunne kurgus .
  
• lõrisev norskamine või hingamine .
  
• uneapnoe (une ajal hingamise peetus normist pikemaks ajaks), öised ärkamised, unehäireid.
  

Imikutel, kellel esineb GÖR, võib esineda lisaks:

• rahutus ja ebaselged nutuhood (ka öösiti).
  
• Süljevoolus.
  
• keeldumine toidust, vähene kaaluiive.
  

Sümptomite vähendamiseks:

• Süüa (või sööta last) korraga vähe, rahulikult , väiksemate toidukogustega ja sagedamini.
  
• Korraga palju süües saab magu liiga täis ning seetõttu satub osa maosisust tagasi söögitorru.
  
• Liiga vähene toidukogus võib tekitada imikutel näljatunde, millele nad reageerivad rahutuse ja jõulise nutuga. Nutu ajal suureneb toidu tagasiheite võimalus, mis põhjustab imiku ärritatavust ning rahutust.
  
• Imikutel on eelistatud toitmine rinnapiimaga, kuna piimasegude korral on mao tühjenemine aeglasem .
  
• Imikuid, kes iseseisvalt ei istu, hoidke söötmisel süles, mitte söötmiseks mõeldud imikutoolis.
  
• Vältige imikul selili ja istuvat asendit, eriti toitmise ajal ja selle järgselt.
  

Sobilikud asendid pärast toitmist:

• kõhuliasend vähemalt 30 min pärast toitmist (voodi päitsi osa tõstetud 10-15 cm kõrgemale) ja paremal küljel olemine. Vanematel lastel on soovitav püstisem asend.
  
• Vältige õhu allaneelamist söötmise ajal ja „krooksutage“ last toitmise järgselt.
  

Toidu tihendamine imikutel (riisitumm, juurvili ) võib vähendada tagasiheidetava toidu hulka, kuna aeglustab mao tühjenemist. Saadaval on ka spetsiaalsed piimasegud: Aptamil AR , Friso Vom 1 ja Friso Vom 2 ja toidupaksendaja Nutrilon.

Kõhukinnisus

Normaalse roojamise sagedus on igal lapsel erinev ja see sõltub lapse vanusest , toitumisharjumustest ning elurežiimist. Kõhukinnisuse puhul on roe kõva, roojamine tavapärasest harvem (2-3 korda nädalas) ja see põhjustab vaevusi.
Kõhukinnisust võib põhjustada:

• Seedetrakti funktsioonihäire, haigus või ravimid .
  
• Vale toitumine - vähene vedeliku (joogi) hulk päevas - ühekülgne ja kiudainetevaene toit - piima ja piimatoitude liigtarbimine (üle 0,5 l päevas).
  
• Psühholoogilised põhjused - valuliku roojamise kogemus (peamine kõhukinnisuse põhjus väikelastel) pealesurutud potitreening - ebameeldiv WC, privaatsuse puudumine jne.
  
• Elukorralduse muutused (lasteaeda või kooli minek jne).
  
• Vähene füüsiline koormus (koolieas).
  

Kõhukinnisuse sümptomid:
Kõhukinnisuse puhul koguneb jämesoole lõpuossa kõva roe, mille väljutamine on vaevaline ja vahel valulik . Laps võib kaevata kõhuvalu , ebamugavustunnet kõhu piirkonnas ja muutuda virilaks, rahutuks ning isutuks. Kõhukinnisusele võib viidata ka lapse päevane voodi või pükste märgamine, äkiline tugev vajadus urineerida, urineerida pingutades või korduvad kuseteedeinfektsioonid. Kõhukinnisusega võib kaasneda ka pükste määrimine roojaga ehk enkoprees (roojapidamatus), mis on enamasti püsiva kõhukinnisuse tagajärg väike- ja koolilastel. Seda võib segi ajada püksi roojamise või kõhulahtisusega. Tegelikult valgub vedelam roe sooles eesolevate kõvade roojamasside kõrvalt mööda ja määrib aluspesu . Kõhukinnisuse raviga möödub ka enkoprees. Laps võib valusa ja ebamugava roojamise pärast hakata potilkäimist vältima. Mida kauem ta soolt ei tühjenda, seda kõvemaks muutuvad roojamassid ja seda raskem ning valusam on tal neid väljutada. Kõva ja suure rooja väljutamine võib vigastada päraku sisepinda, mille tagajärjeks on erepunane veri roojal. NB! Kõhukinnisus võib esineda ka lapsel, kes roojab küll iga päev potti, kuid ta ei tühjenda soolt täielikult. Seega on oluline teada, kui tihti ja kui suures koguses laps roojab.
Soovitused ja hoolduspõhimõtted:

• Süüa kindlatel kellaaegadel ning vältida näksimist toidukordade vahel. Päevas peaks lapsel olema 3 põhitoidukorda (hommiku-, lõuna-, õhtusöök) ja 1–3 oodet.
  
• Juua vedelikku iga söögikorra ajal ning söögikordade vahel. Väikelaps vajab 3–5 klaasi ja koolilaps 5–8 klaasi vedelikku päevas. Janu kustutamiseks on kõige sobivam puhas vesi. Piim ja magusad joogid janu kustutamiseks ei sobi, kuna vähendavad söögiisu. Mahl toidukordade vaheajal tuleks asendada veega.
  
• Toit peab olema kiudaineterikas. Kiudaineid sisaldavad täisteratooted (leivad, pudrud ), köögiviljad , puuviljad , marjad , pähklid ja seemned. Kiudained pehmendavad väljaheidet ja suurendavad selle mahtu ning kiirendavad soole tegevust.
  
• Vältida tuleb liialdamist väga rasvase, madala kiudainetesisaldusega, magusa ja valgurikka toiduga (nt prae- ja friikartulid; piim ja piimatooted , kohukesed; kakao ja šokolaad; muna; peenjahutooted: sai, kondiitritooted , peenleib jne; riis ja riisi sisaldavad toidud ja tooted; mahlajoogid; maks- ja maksatooted; mustikad ).
  
• Soovitav on toidule lisada sooletegevuse kiirendamiseks nisukliisid ja - idusid, kuivatatud puuvilju, linaseemneid.
  
• Liikumine ja võimlemine soodustab seedetrakti tegevust. Vähem arvutimänge ja TV-d!
  
• Vajalik on soole regulaarne ja täielik tühjendamine ( eelduseks , et roe oleks pehme). Oluline on sisse seada regulaarne potirežiim (roojamisrežiim): selleks tuleb laps esialgu panna potile 2–3 korda päevas pärast söömist. Eesmärgiks on saavutada soole regulaarne tühjendamine esialgu vähemalt 1 kord päevas. Potikartuse tekke vältimiseks ei tohi last potile sundida ega karistada teda potti mitteroojamise eest. See suurendab lapse kartust ja trotsi poti ning roojamise vastu. Oluline on lapsele sobiv WC poti suurus. Soolestikku tühjendades istuda korralikult WC-potil, tühjendada soolestik rahulikult tühjaks. Jalad peaksid täistallaga toetuma põrandale või selleks otse WCpoti ette asetatud alusele. Istuda sirgelt , kergelt ette kummardudes. - Soovitav on kasutada nn tualetipäevikut/- kalendrit , kuhu saab märkida roojamise sageduse, rooja konsistentsi, pükste määrimise vabad päevad jm tähelepanekud. Edusammude puhul kiida ! - Mitte kunagi ei tohiks edasi lükata WC külastust. Niipea kui vähimatki vajadust tuntakse, peab minema!
  

Kõhulahtisus ja oksendamine ehk gastroenteriit

Kõhulahtisuse all mõistetakse olukorda, kus väljaheide esineb kolm või enam korda ööpäevas ja väljaheite konsistents on vedelam kui tavaliselt. Enamikul tervetel inimestel toimub roojamine kord päevas või ülepäeviti. Haiguslikuks ei saa pidada väljaheidet 2 korda päevas või üle 2-3 päeva, kui sellega ei kaasne muid häirivaid nähte (kõhuvalu jms). Enamasti on väljuvad roojamassid vormitud, mõnikord on väljaheide ka puderjas, sõltuvalt söödud toidust. Ka muidu täiesti tervetel inimestel võib stressiolukorras, nagu enne reisileminekut, eksamipabinas vms, tekkida veidi vedelam või sagedasem roojamine. See on tingitud soolemotoorika kiirenemisest ( vegetatiivse närvisüsteemi kaudu) ning muretseda pole vaja. Kõhulahtisuse ja oksendamisega kulgevat haigusseisundit nimetatakse tavaliselt gastroenteriidiks. Kõhulahtisust saab käsitleda kui kaitsereaktsiooni: organism püüab vabaneda vaevavast koormast kas oksendamise või kiirenenud sooletegevuse kaudu.
Äge kõhulahtisus algab ägedalt, enamasti on see nakkuslikku, peamiselt viiruslikku päritolu ja tavaliselt toimub iseeneslik paranemine. Viirused ja bakterid põhjustavad harva kauakestvat kõhulahtisust (keskmiselt umbes nädal), erandina tekitavad algloomad pikemaajalisemat seedetrakti korratust. Ägeda ja kroonilise kõhulahtisuse piir on ~3 nädalat.
Imikute mittenakkuslik kõhulahtisus:
Elu esimesel poolaastal on roojamise sagedus suurem (näiteks rinnapiimatoidul laps võib roojata peale iga toitmiskorda). Enamasti on imikute nädalaid kestva vedela ja gaasiderohke väljaheite taga soolebakterite omavaheline ebakõla. Sageli esinev roheka tooniga väljaheide on peamiselt põhjustatud bilirubiini soolesisese lõhustumise muutusest, kus oma roll on teatud bakteritel. Mikroobide ainevahetusel on vägagi oluline osa inimese seedetrakti talitluse regulatsioonil, näiteks aitavad nad sapphappe - ühendeid, valgujääke ja teatud suhkruid lammutada jne. Seedimise korrigeerimiseks sobivad probiootikumid, mis aitavad bakterite suhted tasakaalu viia. Kui laps vaatamata kõhulahtisusele kaalus kenasti juurde võtab, pole muretseda vaja. Alati tasub ka imetava ema söögilaud tähelepanelikult üle vaadata (võimalik toiduallergia ). Kõhulahtisusega kaasnevad sümptomid Viirustest põhjustatud nakkusliku kõhulahtisuse korral esineb peamiselt nõndanimetatud peensoole tüüpi kõhulahtisus, mille korral on väljaheidet koguseliselt palju ja roojamine ei ole kuigi sage. Kui soole limaskest on põletikuline ja ärritatud, siis sool kiirendab oma tööd, püüdes ärritavaid toidumasse võimalikult kiiresti edasi (välja) lükata. Kuna toidu ja sooleseina vahelise kontakti aeg lüheneb, jääb roojamassidesse rohkelt seedumata toiduosiseid. Jämesoolepõletike (peamiselt soole bakternakkuste) korral imendub läbi põletikulise sooleseina vähe vett ja soolesisu jääb vedelaks. Ka ei ole soolesein põletiku korral eriti venitatav, seega mahutab sool jääke normaalsest oluliselt vähem. Toidujäägid venitavad soolt, venitamine on valus, sool tõmbab kokku, püüdes ärritajast vabaneda. Selle tagajärjeks on sage roojamine, väljaheide on vesivedel, mahult vähene. Roojamisele eelnevad ja sageli ka kaasnevad kramplikud valud vasakus kõhupooles ning lahkliha piirkonnas. Sageli on kombineeritud nii peensoole kui jämesoole tüüpi kõhulahtisus
Kõhulahtisusega kaasnevad sümptomid:
Viirustest põhjustatud nakkusliku kõhulahtisuse korral esineb peamiselt nõndanimetatud peensoole tüüpi kõhulahtisus, mille korral on väljaheidet koguseliselt palju ja roojamine ei ole kuigi sage. Sageli on kombineeritud nii peensoole kui jämesoole tüüpi kõhulahtisus.
Lima olemasolu roojas ei tasu üle tähtsustada, küll aga on oluline vere esinemine väljaheites, mis kõhulahtisuse puhul viitab ägedale soolepõletikule. Iiveldus ja oksendamine on kõhulahtisusega sageli kaasnevad sümptomid, mis taanduvad reeglina kiiremini kui kõhulahtisus.
Kõhulahtisusega kaasnevad ohud:
Inimese organismist rohkem kui poole moodustab vesi: vastsündinul ca 80% kehamassist. Kui vedelikukaotus on ~0,5% kehamassist, tekib inimesel janutunne. Janu puhul tekkiv suukuivus on tingitud vähenenud süljeeritusest ning peegeldab veevaegust. Suurimaks mureks gastroenteriidi puhul ongi vedela rooja ja oksendamisega kaotatav vesi. Kui vedelikku jääb juba organismi normaalseks funktsioneerimiseks väheseks, siis nimetatakse seda seisundit dehüdratatsiooniks ehk organismi veetustumiseks.
Eriti oluline on vedelikuvaegust jälgida väikelastel! Esmalt muutub keel kuivaks , väheneb sülje - ja uriinieritus. Tõsisemal juhul muutub laps ebatavaliselt loiuks , nutab ilma pisarateta. Kui kõhunahk
sõrmede vahele volti võtta, siis lahti lastes tasandub volt väga aeglaselt; silmad vajuvad auku . Imikul vajub ka suur lõge lohku.
Vedeliku tarbimine:
Vedelikku tuleb gastroenteriidi puhul juua tavapärasest rohkem, täiskasvanul lausa mitu liitrit päevas. Joodava vee hulk peab asendama suurenenud kaod (oksendamine ja vedel väljaheide), sellest peab jätkuma vajadusel ka higistamiseks (näiteks palaviku puhul) ja organismi põhiainevahetuse rahuldamiseks. Oluline on jälgida, et säiliks regulaarne urineerimine . Kui kõhulahtisuse käes vaevleval inimesel jätkub uriini kolmeks portsuks päevas, siis ei ole vedelikukadu ohtlik.
Rooja ja oksemassidega kaob organismist ka hulgaliselt mineraalaineid, eriti kaaliumit. Ideaalis tuleks seega vedelikukao asendamiseks juua mineraalaineterikast vett, hästivarustatud apteegis on
vastav optimaalse koostisega pulber müügil. Kodustes tingimustes sobivad joogiks vesi, tee (väikelapsel võimalusel glükoosiga magustatud), morss jne.
Sageli on laste puhul näha, et nad ei taha kõhulahtisuse korral piisavalt juua. Siis tuleb vanematel leidlikkust ilmutada ja lapsed mänguliselt jooma suunata, näiteks kõrrega klaasis mulistades või nukuserviisi kasutades jne.
Toitumine kõhulahtisuse korral:
Pikaajalise range dieedi pidamine kõhulahtisuse paranemise seisukohalt on kasutu. Peale esmast vedelikukao asendamist tuleks järk järgult pöörduda tagasi ka normaalse toitumise juurde. Eriti oluline on see laste puhul. Kuni laps oksendab, on olulisim talle lonkshaaval, teelusikatäite kaupa juua pakkuda, mitte iga hinna eest paari lusikat toitu sisse anda.
Ainult rinnapiima saaval lapsel kõhulahtisuse puhul söömispiiranguid ei ole. Rinnapiima ja lisatoitu saaval imikul jäetakse lisatoit mõneks ajaks ära, antakse ainult rinnapiima. 
Alustuseks võiks ägeda gastroenteriidi korral sobida riisipuder, kissell ja kuivikud (lisanditeta küpsiseid).
Hoiduda tuleks esialgu liha-vorstitoodetest, vürtsikatest ja rasvastest roogadest, rõõsast piimast, üldse hapendamata piimasaadustest(sisaldavad rohkelt piimasuhkrut, mida põletikuline soolesein ei suuda piisavalt lõhustada).
Toored puu- ja köögiviljad on suure kiudainete sisalduse tõttu pigem mittesoovitatava toidu nimekirjas, erandina propageeritakse banaani ning õunapüreed (ahjuõuna). Rosinakissell on populaarne hea maitse, rohke mineraalainete hulga ja tärklise sisalduse tõttu (kissellis sisalduv tärklis seob soolestikus vett).
Arsti juurde tuleks pöörduda:
Suurem osa muidu tervetest täiskasvanutest saab ägeda kõhulahtisusega kodus iseseisvalt hakkama. Imiku ja väikelapse peaks perearst ägeda kõhulahtisuse korral paari päeva jooksul kindlasti üle vaatama; kui juhtivaks sümptomiks on oksendamine ja vanemad ei suuda last küllaldaselt joota, siis üle ööpäeva arstiabi nõutamisega viivitada ei maksaks.Ainult telefoni teel ravimine võib kas sümptomite ebapiisava kirjeldamise või nõuannete vääritimõistmise tõttu ekslikuks osutuda.
Iiveldust-oksendamist esineb lastel ka paljude teiste haiguste puhul, viga ei pruugi alati seedesüsteemis olla. Kui seedekorratusega kaasneb üle kolme päeva kestev kõrge palavik (38,5 ̊C), on arsti poole pöördumine vajalik!
Kokkuvõte ravivõtetest ja käitumisest kõhulahtisuse puhul:
• rohkelt juua- esialgu ei lähe tarvis mingeid ravimeid
• külalised, eriti koos väikeste lastega võiksid jätta tulemata (nakkuse oht)
• võtta aega põdemiseks
• pesta käsi eriti hoolikalt Kui tegemist on vanuri, väikelapse või mõnda rasket kroonilist haigust põdeva inimesega, siis lisaks jälgida eriti tähelepanelikult urineerimist
• kõhulahtisuse püsimisel kontakteeruda arstiga paari päeva jooksul Ägeda kõhulahtisuse ravis ei ole soovitav kasutada adsorbente (aktiivsüsi) ja soole limaskesta katvaid aineid (diosmektiid),sest bakteritele-viirustele ei avalda need mingit toimet, soole motoorikat pärssivaid aineid (loperamiid).

Kasutatud kirjandus

• https://www.kliinik.ee/uudised/nadala_teema/aid-37642/lapse-kohukinnisuse-4-pohjust?utm_campaign=Kliinik_n%C3%A4dal_9_16&utm_medium=email&utm_source=sendsmaily
  
• http://www.kuivaks.ee/public/files/Mida_peab_teadma_kohulahtisusest_CPC_1e3.pdf
  
• http://www.kliinikum.ee/attachments/article/104/kohukinnisus_LK.pdf
  
• https://haiglateliit.ee/wp-content/uploads/2015/04/patsiendile_034_GOR.pdf
  

11