Küünlapäev · keedeti seakülge kapsaste ja tangudega · joodi küünlapuna (kõrvetatud suhkruga värvitud viin) · söödi tanguputru või- või rasvasilmaga Vastlapäev · Söödi seajalgu ja keedetud ube või oasuppi · vastlaputru · vastlakukleid · seapead ja -saba · lambaliha Tuhkapäev · Söödi odrakaraskit · odrajahukooke · pannkooke Madisepäev · küpsetati kooki · keedeti tanguputru Lihavõttepühad · keedeti ja värviti mune · söödi muna- ja piimatoite · kohupiimatoite, sõira · sülti · sinki ja marineeritud räime · urvaputru Karjalaskepäev · tööle minejale anti kaasa keedetud muna · söödi värsket kala · munavõid · piimasuppe · söödi kaselehtedega värvitud mune Jaanipäev
veebruaril keedeti seakülge kapsaste ja tangudega , joodi küünlapuna.. kõrvetatud suhkruga värvitud viina . Mõnel pool söödi ka tanguputru , või siis rasvasilmaga putru. Vastlapäeval söödi seajalgu ja keedetud ube.. või oasuppi ..vastlakukleid, vastlaputru.(tangupuder lihatükkidega ) söödi ka seapead ja seasaba.. lambaliha või veiseliha. Vastlapäevale järgneval päeval tuhkapäeaval söödi odrakaraskeid, odrajahukooke ja pannkooke. Madisepäeval 24. veebruaril küpsetati kooki ja keedeti tanguputru. Lihavõttepühade ajal keedeti ja värviti mune söödi muna ja piimatoite, kohupiimatoite ( sõira ),sülti, sinki ja marineeeriutd räime . Vasika ja kanalihaotite ( urvaputru). Karjalastepäeval 14. aprillil anti välja tööle minejale kaasa keedetud mune. Suviste pühal söödi kohupiimatoite, värsket kala, munavõid ja piimasuppe. Valmistati kaselehtedega värvitud mune. Jaanipäeval 24 juunil pruuliti
inimese- ja pool loomatoitu pidi veel alles olema. Tõnisepäeval söödi: Erinevaid seakõrvu (hapukapsastega, küüslaauguga, herneste või põldubadega); lisaks söödi sel päeval nisutanguputru ning kõrvitsat soolasilkudega. Tänapäeval, aga ei tähtsusta väga palju enam Tõnisepäeva, süüakse tavalisi igapäevatoite- ei pruugi selline päev isegi meeles olla. Küünlapäev- (12. veebruar) küünlapäevaga tähistati looduses toimunud muutust- külma selgroo murdumist. Seepärast küpsetati sea selgroogu või keedeti seakülge kapsaste ja tangudega. Küpsetati saia. Küünlapäev oli naiste püha. Joodi küünlapuna- kõrvetatud suhkruga punaseks värvitud viina. Söödi ära viimased jõulutoidud. Kõige olulistemaks toitudeks oli aga: hapukapsasupp seapeaga, hapukapsasupp põldubadega, ahjuliha, keedetud seakülg, searibi küpsetatud kartulipudruga, odratangupuder ning kruubipuder sealihaga. Ka see tähtpäev on
VILJANDI ÜHENDATUD KUTSEKOOL Iseseisev töö; TOITLUSTAMINE,KK12(Eesti rahvustoidud) Tähtaeg:26.10.2012 Inna Raud Rahvakalendri tähtpäevadetoidud,mida söödi? Tõnisepäev;söödi seapea tangudega ,,teraruug"suppi ,seakõrvu hapukapsaste,ubadega ja hernestega,tanguputru.Küpsetati leiba. Küünlapäev; söödi oasuppi,hapukapsasuppi,seakülje ja tangudega,tanguputru võisilmaga, joodi õlu, küünlapuna(kõrvetatud suhkruga värvitud viina) Vastlapäev;söödi hernesuppi,oa-või herneleemi,tangudega ube,läätsesuppi,oasuppi seajalgadega , seajalgu hapukapsastega,tatraputru,tanguputru väikeste lihatükkidega,joodi hapupiima, pakspiima.Leibadest söödi rasvleiba, leiba,kooki,pannkooke, tatrajahust sepikud,karask, kuklid.
● Kõige enam olid esindatud herned, leidus ka läätsi ● Söödi seapekki koos herneste või ubadega ● Ube keedeti mitte ainult soolaga maitsestatud vees, vaid keeduveele lisati õli, samuti küüslauku ja loorberit ● Köögiviljadest oli tuntuim naeris Söömine keskaja Tallinnas ● Toiduainete tootmises ja tarbimises avaldus sakslaste valitsev positsioon ● Leiba küpsetati saksa eeskujude järgi ● Peeti ranget järelvalvet liha, leiva ja kalaga kauplemise üle – kontrolliti kvaliteeti, kaalu, hinda. ● Vajalikud toiduained sai linnaelanik suurel määral oma majapidamisest ● Kodus keedeti mõdu, küpsetati leiba, pruuliti õlut, tapeti loomi, soolati liha ning kala. ● Pulmaroogadeks olid nt. Praetud härjaliha, haug, haned. ● Igapäevatoit oli kala, olgu see siis kohalik lõhe, ahven, latikas, vimb või haug, aga ka
küpsetatud. Rukkileib on peaaegu tuhat aastat Eestimaa inimest hällist hauani saatnud. Hoolega jälgis põllumees rukki kasvu, sest rukkipõllult sai alguse igapäevane leib. Leiva kasutuselevõtt tõi kaasa kaks olulist uuendust. Esmalt õpiti valmistama leiba hapendatud tainast ja selle käigus kujunes välja leivaahi. Hapendatud tainast leiva küpsetamine mõjutas teise aastatuhande alguses oluliselt just ahju arengut. Tol ajal küpsetati leiba tavalises kerisahjus, mille konstruktsiooni vastavalt vajadusele täiendati. Kerisahi püsis meil ka järgnevatel sajanditel nii leivaahju kui ka rehe- ja toaahjuna. LÜHIDALT LEIVA AJALOOST Purukshõõrutud teravilja ja vee segust kuumadel kividel või tule paistel leiva küpsetamine oli tuntud juba nooremal kiviajal; taigna kergitamine hapendamise või mõne kergitusaine lisamise teel ning leivaahi on hilisemad leiutised. Maailmas
Levinuim on nisuleib; rukkileib on tuntud eeskätt Põhja-Euroopas. Sõna "leib" on eesti keeles germaani laen ligikaudu meie ajaarvamise algusest, kuid traditsiooniline rukkileib sai Eestis levinuks alles 2. aastatuhande algul; enne seda oli tavalisim teravili oder. 19. sajandi lõpukümnenditeni lisati leivajahule aganaid, ikaldusaastatel ka muid lisandeid nagu peenestatud tammetõrud, kase- ja sarapuu-urvad, kanarbik jms. Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, olenevalt pere suurusest korraga 610 pätsi, millest igaüks kaalus 25 kg. Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu. Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taigna segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatudleivaküna ehk
Joodi mihkliliiku ja sulastele maksti nende palk. Mihklipäeva üheks tähtsamaks sündmuseks oli veel mihklilaat, mil laadakaupmehed talus ööbisid ja varahommikul laadaplatsile ruttasid. Laadalkäimine pakkus suurt huvi ja vaheldust külaelu üksluisusesse. Laadapäev oli otse kui pidupäev, elamusterohke oma kirevuses pildipoodide, tsirkuse ja klounidega, kopvekkide, laadasaiade ja magusate kaunadega ning suupillidega. Noorrahvas kogunes lõkke äärde, kus küpsetati naerist või kaalikat või mindi mõnda tallu tantsima ja pidutsema. Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva. Loomade hääled kadusid nüüd karjamaalt ning karjapasun ei tuututanud enam. Loomi ei võidud endam välja lasta, kuigi Mihklipäeva aegu olid mõnel aastal päris soojad ilmad, sest kardeti hunte, kellel Mihklipäeval võetakse päitsed peast, mis Jüripäeval pähe pandi. Hundid said nüüd vaba voli ja võisid loomi murdma hakata. Ka hobuseid ei võinud
Mardipäeva kombed · Mardipäev oli m e estepüha. · Kõik sügisesed põllutööd pidid ole ma selleks päevaks lõpetatud. · Naistel algasid õhtuti tööõhtud. · Mardipäeval olid ke elatud kõik villaga seotud tööd. (ketramine, kudu mine). · S el päeval söödi mardihane, küpsetati ka vorsti ja verekäkke. · Kui sel päeval oli lu mi maas, pidi see too ma hea viljaaasta ja palju õunu. · Kui see päev oli aga vih mane ja udune, pidi tule ma peh m e talv suure lu m e ga, suvi aga vilu ja vih mane. · Mardipäeva külm toob külmad jõulud, mardipäeva sula soojad jõulud. Vanasti käidi ringi mardiperena, mida juhtisid mardiisa ja mardie ma. · Kõige tähtsam oli mardiisa.
Jõgede, järvede ja metsade rohkus aitasid kaasa rohkearvuliste kala-, linnu- ja seeneroogade ning metsamarjadest toitude tekkimisele. Oma põldudel kasvatasid venelased rukist, kaera, nisu, otra, hirssi, tatart. Neist keedeti mitmesuguseid putrusid. Iidsetest aegadest peale on venemaal tuntud hapnemata ja hapendatud taigna valmistamist. Lihtsast hapendamata taignast tehti karaskeid ja kohupiimakakukesi, hiljem lapsaad, pelmeene, vareenikuid. Rukkijahust küpsetati musta leiba, milleta ei kujuta ette vene söögilauda tänapäevalgi. Pärmiga kergitatud nisutainast küpsetati ümmargusi saiu ja rõngassaiu, plaadipirukaid, täidistega pirukaid, pliine. Ammustest aegadest on vene köögis kasutatud naerist, kapsast, rõigast, hernest, kurke. Juurvilju süüakse toorelt, aurutatult, keedetult, soolatult ja ka hapendatult. Juurviljadest valmistatakse suupisteid (sakuskasid), hiljem hakati valmistama salateid.
liha. 6.Loomi tapeti sellisteks tähtpäevadeks nagu mihklipäeval-tapeti lammas,mardipäeval- hani,kadriks –kana,näärideks-siga,kevadpühadeks- vasikas. 7.Liha tarvitati tavaliselt soolatatult ja ka suitsetatult. Tehti verega ja vereta tanguvorste, verivorst jahuga, verikäkid, verikäkid kapsalehes,veripannkoogid,verileib,verileib hapupiimaga. 8.Söödi peamiselt soolatud kala,maiusroaks oli kalamari,latika ja haugimari,kalamarjast keedeti suppi,küpsetati kooki,valmistati käkki jm. Tehti kala – kartulisupp,räimesupp,tindikalasupp,kiisasupp,kuiv atatud latika supp,silgusupp tangudega,kartulitega keedetud kala,keedetud kala,hautatud räimed,silgud pekiga,silguvorm,silgusalat,silgukaste,silgud muna ja võiga,ahjus küpsetatud kala, kalasült, kalamarjakook, haugimari. 9.Silk-soolaräim. 10.Rõõskapiima kasutati hapupiimaga, võid peaaegu ei kasutatudki, koort kasutati jõukamates taludes. Piimatoidud olid kruubipuder,piimasupp
keedeti siis hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. Söödi nii magevee- kui merekalu, enim kasutati toiduks räime. Värsket kala said süüa enamasti rannikul elavad pered, sisemaal tarvitati toiduks rohkem kuivatatud ja soolatud kala. Kalu keedeti, küpsetati ja söödi enamasti koos kartulitega või leivaga. Hinnatud oli ka kalamari, millest keedeti suppi, küpsetati kooke ja valmistati käkke. Metsast korjati kõiki tänagi tuntud metsamarju, samuti seeni ja pähkleid ning metsmesilaste mett. Paljud eesti traditsioonilised toidud on tuntud kõikjal Eestis ning valmistatud kas sarnaselt või väikeste erinevustega. Samas on terve rida toite, mis tuntud ja tunnustatud Eesti erinevates piirkondades Eestlaste toidukultuur tänapäeval
koosnes kangest teest ja kattega leivast. Maal valmistati sooja toitu vaid pühapäeviti, sest söe hind oli kõrge ja puid polnud eriti saada. Töösturid tegid koduperenaiste elu väga lihtsaks, müües kodu lähedal valmistoitu igas kaupluses. Võeti kasutusele kiirhelbed pudrude kiireks keetmiseks. Tähtsaks hommikusöögiks muutusid ka helbed ameerika stiilis, mida söödi piimaga. Toidu taluperedes olid lihtsad ja päevast päeva ühesugused. Leiba küpsetati ise, keedeti jahukörti, suppe, putrusid, ahjus küpsetati kartuleid ja kaalikaid. Kohvi joodi vaid pühapäeva hommikuti. Toidu valmistas perenaine. Söögilauas oli igaühel kindel koht. Laua otsas istus peremees, tema lõikas leiba. Söögi ajal ei lubatud lastel rääkida. Hobid. Lendamine oli populaarne, lennukite arengu tõttu. Kino oli muutunud populaarseks ka lihtrahva seas. Tehti määrus kahenädalase tasulise puhkuse kohta aastas ning lühendati töötunde 40-le.
Õpetaja-metoodik: Ruth Muru Paide 2013 Sisukord 1. Sissejuhatus Referaadis on kokkuvõetud Eesti ajaloolised ja kaasaegsed tähtpäevade toidud. On võrreldud mida söödi kunagi ja mida süüaks tänapäeval, erinevate pühade ajal.Veel on referaadis pilte erinevatest tähtpäevade toitudest. Jaanipäeva Jaanipäeva ajaloolisedtoidud olid kama, sõir, manna- ja kohupiimakorbid, kamakäkid, õlu, küpsetati ka leiba. Tänapäeval süüakse jaanipäeval grillvorstid, saslõkk, grillitud liha, kana, õlut, salatit, kartulit, leiba, kala. Söir saslõkk Jõululaupäev Ajaloolised jõulutoidud olid õlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või.
leiva häbistamine, mille tagajärjeks oli nälg majas. Ka usuti, et maha visatud leivatükk nutab seitse aastat. Leivaga seotud toimingute puhul ei tohtinud soovida „jõudu”, vaid ainult „jätku”, et leiba ikka jätkuks. Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva arusaamade järgi seotud halbade tagajärgedega. Leival oli oluline osa ka rahvakalendri tähtpäevade tähistamisel. Karja õnneks pidi vastlapäeval leiba küpsetama. Küpsetati nii pikergusi leibu kui ka väikesi vastlakakke. Neid hoiti kuni kevadeni viljasalves ja karjalaskepäeval anti siis loomadele. Kombeks oli ka alleshoitud jõululeiba vastlapäeval või karja väljalaskmisel loomadele jagada (Kalvik). Vanasti peeti vajalikuks tuhkapäeval ahjule ikka labidat näidata. Tuli midagi küpsetada, siis ei läinud leib suvel hallitama. Nii küpsetatigi tuhkapäeval mitmesuguseid kakukesi ja tehti tuhapätsi ehk tuha all küpsetatud odrajahust
kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga. Hiljemalt 13. saj hakati meil ehitama vesiveskeid. 14. saj jõudsid meie maile tuuleveskid. Käsikivijahvatust kasutati enamikes taludes kuni 19. saj lõpuni. Käidi ka veskites vilja jahvatamas, kuna sealt saadi paremat jahu. 3. Meie vanim leivavili Baltimaades vanimaks leivaviljaks on oder. Terad peenendati jahvekivide (lohuga kivide) abil. Jahu segati mitmete taimede puruga, lisati vett või piima. Saadud taignast küpsetati paistekakkusid. 4. Hapendatud rukkileiva tulek Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks. Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Mandrigermaanlastele jäi selline leib esialgu võõraks, kuid hiljem hakkas talurahva hulgas levima. Eestis asendas hapendatud rukkileib odraleiva II aastatuhande alguses (11. sajandil). Rukkijahust hapendamisega kergitatud leib oli igati tulusam ja toitvam kui odraleib. 5
Vastlapäev on alati teisipäeval ning paikneb ajavahemikus 8.veebruarist 7. märtsini. See tuleneb liikuvate kevadiste pühade väljaarvestamise reeglist ,kus olulised on ühtaegu nii kuu kui päike.Vastlad on alati noorkuu ajal. Vastlapäeva tavanditoidud valmistati nii viljast kui ka lihast. Eriti Lõuna-Tartumaal ,aga ka mujal Lõuna-Eestis keedeti odratangu-või odrakruubiputru.Siit pärineb pudrupäeva nimetus.Saaremaal küpsetati leiba (siis leib ei lähe sel aastal hallitama).Üks leib pandi hoiule ning anti karjalaskepäeval loomadele,et nad terved ja kurja silma eest kaitstud oleksid.Mitmel pool oli kombeks leivatükke kaussi murda,lihaleent peale valada ja siis seda nn rasvaleiba süüa.Lõuna-Eestis küpsetati odrajahust karaskit,sepikut .Võrumaal ka väikesi kakukesi ,Ida-Eestis nisu-,odra sõi kaerajahust pliine.Tänapäeval küpsetatakse nisujahust vastlakukkleid ,kusjuures
Tähtsamates pühamutes oli jumala koda e. tempel. Templis hoiti jumala kuju, väiksel altaril põles väike jumala koldetuli. Peamiselt toimusid rituaalid altaril ja templisse tavainimesed sisenesid harva. Preestrid pärinesid kindlatest suursugustest suguvõsades. Nad ei moodustanud omaette seisust, elasid sama elu mis aristokraadidki. Preestri amet oli nn auamet. Tähtsaim rituaal oli vereohver loomade tapmine altaril. Tapetud looma liha küpsetati ja söödi kohapeal, altar määriti verega ja sellel süüdatud ohvritulel küpsetati jumalate inimsöögiks kõlbmatuid kehaosi (vaagnaluu ja saba). Usuti, et ohvrisuitsu kaudu saavad jumalad annetusest osa. Usupidustustest võtsid terve linna elanikkond, mõnikord ka orjad. Enamasti läksid pidulised rongkäigus pühamusse, kus järgnes ohvritalitus ja pidusöök + pillimängu-, laulu- või spordivõistlused.
Ilma selle lõbuta ei saa nad kuidagi elada.Seda lausus Kiievi suurvürst Vladimir juba 988. aastal. Tee varenjega ( moos) ja tseburekiga. Söömine on venelaste jaoks püha. Enne söömist käib aperatiiviks üks pits valget viina Vene toidud Iidsetest aegadest on Venemaal tuntud hapnemata ja hapendatud taina valmistamist. Lihtsast hapendamata taignast tehti karaskeid ja kohupiima kakukesi, hiljem lapsaad, pelmeene, vareenikuid. Rukkijahust küpsetati musta leiba, milleta ei kujuta ette vene söögi lauda tänapäevalgi. Pärmiga kergitatud nisutaignast küpsetati ümmargusi saiu ja rõngassaiu, plaadipirukaid, täidistega pirukaid ja pliine. Ammustest aegadest on vene köögis kasutatud naerist, kapsast, rõigast, hernest, kurki. Juurvilju söödi toorest, aurutatult, keedetult, soolatult ja ka hapendatult. Kartul ilmus venemaale alles 18 saj ja tomat 19 saj. Juurviljadest valmistati suupisteid(sakuskasid),
lihaheitepäevana, sest sel ajal sai liha otsa. · Mitmel pool oli tavaks süüa kuni seitse korda päevas. · Hommikuks valmistati tangupuder. · Kui tangupudrule oli lisada soolaseeni ja lihakõrneid, sobis see ka pidusöögiks. · Lapsed said lisaks veel seasaba. · Lõunaks või õhtuks keedeti seajalgu, mida söödi ubade ja hernestega. · Seajala kontidest valmistati. · Ülejäänud kondid viidi mõnes piirkonnas seaasemele, nii loodeti sigade head kasvu. · Vastlapäeval küpsetati pannkooke ja vastlapliine, enamasti kasutati tatrajahu. · Samuti tehti ka leiba ja karaskit, mida söödi lihakeeduvedelikuga. · Kui leiba küpsetati, siis tehti ka üks väike vastlakakk, mida hoiti tallel, kuni karjalaps karja läks. Siis söödeti pool kakust loomadele, teine pool raputati laiali tähtsatesse paikadesse. · Vastlapäeval käidi ka palju külas, et koos pidutseda. · Seda päeva peeti rohkem naiste pühaks, sest naistetööd olid keelatud. Naised said siis ka kõrtsi minna
Ainukene jumalatest, kelle ema oli inimene. Eelistas olla maa peal, oli sageli purjus ja ohjeldamatutest olevustest koosneva seltskonnaga. Sümbolid: veinipeeker, viinamarjakobar. Kuidas loodeti pälvida jumalate soosingut? Tuli austada jumalaid, neist lugupidavalt kõneledes ja neile ohvreid tuues, teisalt ka hoiduda ülekohtust kaasinimeste vastu. Tähtsaimaks rituaaliks oli vereohver: veiste, sigade, lammaste ja kitsede tapmine jumala altaril, pärast mida küpsetati ja söödi see kohapeal ning küpsetati jumalatele ka inimsöögiks kõlbmatuid kehaosi. Arvati, et ohvrisuitsu kaudu saavad jumalad annetustest osa. Toimusid ka iga-aastased usupidustused.
Liha juurde anti kartuleid, kapsaid. Lastele keedeti ube ja herneid. Tingimata valmistati tanguvorsti. Kardeti äpardust sigadele kui vorstid laual puudusid. Vorsti söömine tähendas majasse õnne toomist. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest oma erilise kuju poolest. Üldiseks kombeks oli näärileibade kaunistamine ja nendele mitmesuguste kujude andmine. 2 Küpsetati rukkileivataignast kuhikukujulisi leibu. Siis küpsetati seakujulisi leivapätse. Leibu kasutati tihti ka ennustamiseks. Tõnisepäeva (17. jaanuar) peeti talve keskpaigaks. Et seapidamine hästi edeneks, söödi tõnisepäeval seapead või ainult seakõrva hapukapsaste, ubade ja hernestega. Küünlapäevaga tähistati looduses toimunud muutust külma selgroo murdumist. Seepärast küpsetatigi seaselgroogu või keedeti seakülge kapsaste ja tangudega.
tarbeks. Kord oli ühel orjal jäänud tööletõttamisega leib küpsetamata, kuid taigen sai kokku segatud. Päev otsa palavas seisnud taigen hapnes, kuid kuna iga suutäis toitu oli ääretult oluline, otsustas ori taignast siiski leiva küpsetada. Valminud leib oli aga taevalik kingitus kohev ja maitsev leib kuulutati kohe jumalate kingituseks töökale mehele. Kaugemas minevikus enne rukist oli Baltimaades vanimaks leivaviljaks oder, mille jahust küpsetati alguses paistekakkusid, hiljem juba odrakaraskit ehk odraleiba. Odrajahust tehtud paistekakud olid soojalt süües maitsvad, külmalt muutusid nad kõvaks ja rabedaks ning hapendamisel mõrkjaks (Moora, 1991). Eestis tuli rukkileib odraleiva asemele suhteliselt hilja, tõenäoliselt teise aastatuhande alguses, kui rukkikasvatamine hakkas enam edenema. Selles alates sai eestlaste leivaks must leib rukkileib. Rukis osutus meie loodusoludes ilmastiku suhtes kõige
Põhja eestis- naised kandsid varrukateta särki, ja selle peal ja selle peal varrukatega pihakatet käiseid. Lillkiri mis tikiti madalpistes käistele ja tanudele. Peas kandsid pottmütsi. 2. Teraviljad- nisu hakati kasvatama 19. saj. Kaer ja rukis I aastatuhandel m.a.j, oder 2 aastatuhandest e.m.a. Jahupuder ja jahuvorstid igapäevasem ja lihtsama toit, tangupuder eriti veel tanguvorstid aga pidulikum toit. Vees keedetud koogid ehk käkid. Odrajahust küpsetati karaskit. Tehti erinevaid putrusid. Köögiviljad- 19- 20 saj. Naeris, kaalikas söödi ohtralt, kapsas hapendatult, porgand, sibul, pastinaak, rõigas, redis, petersell, kurk, kõrvits. Karaski leiva kõrvale oli naerist ja kapsast toidud, mis aitasid nälja vastu. Küpsetati reheahjus. Kapsast tehti suppi (hapukapsasupp ). XIX sajandil kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks
Häid palu maitsti, neist ei söödud kunagi kõhtu täis. Viimase pooleteisa sajandi jooksul on igapäevaseks söögiks lahutamatuks kaaslaseks kartul. Kuid kestseks jäi siiski leib, piim, kaunviljad, liha, tangud ja jahu. Toidu valmistamine möödunud pooleteisa sajandi jooksul on väga muutunud. Toidu maitse määrab suuresti toidu valmistamine. Sooja toitu valmistati peamiselt rehetoa ahju koldel. Soojad toidud olid peamiselt tehtud keedu toidud. Ahjus või ahju põrandal küpsetati naeriseid ja kaalikaid. Päevane toidu kogus sõltus toiduainete varudes. Söögikord polnud mitmekäiguline. Söögikord oli aastaajaga vahelduv. Suvel oli päev pikem ning töö pingelisem. Tavaliselt oli suvel kolm kindlat toidukorda. Õhtusöök oli neist kõige tugevam. See söödi tööpäeva lõpus umbes 9-10. Talvel see vastu oli ainult kindlalt kaks toidukorda. Hommikul ja õhtul. Vanalajal oli toidu valmistamine tülikas sp. Valmistati
Toidusse suhtumine ,,Saia süüakse isuta, õlut juuakse januta" ,,Karask ajab kargama, segapuder santima" ,,Pikk leem peab pere koos" ,,Kook ei jõua üksi kõhtu täita" ,,Seda näeb igaüks, mis sul seljas, seda mitte, mis sul kõhus" ,,Rukis on maja peremees" ,,Ega kõik päevad ole saamapäevad, aga kõik on söömapäevad" Vanad söögitraditsioonid (toidukorrad) Toitu valmistati reheahjus Suvel 3 ja talvel 2 kindlat söögiaega Linnupete Õhtusööki keedeti 13 korda nädalas Leiba küpsetati kord nädalas, nädalaid ette Paremad toidud tähistasid pulmi, lapse sündi, matuseid, suurte tööde lõppu ja olulisemaid kalendripäevi ning pühi Vanad söögitraditsioonid (nõud/anumad) Lauanõud pärnast, haavast, sanglepast Hapupiim piimapütis Kali või taar kapas või kaanega kannus Kahvleid ja lauanuge ei olnud Toitu lõigati tavalise töönoaga Söögikott/teemoon/lõunamoon kasetohusugadest punutud märss; lähkrid/länikud joogi jaoks Vanad söögitraditsioonid
Ohtlikuks peeti nõela ja üldse terava eseme kasutamist, sest siis oli karta suvel sagedast ussidega kohtu Mihklipäev on peaingel Miikaeli nimepäev, mida tähistatakse 29. septembril. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev". Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke- kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki-, odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid. Lõikuspüha ja välistööde lõpu kõrval pühitseti ka suvilistega lepingute lõpetamist. Käidi kõrtsis ja mihklilaadal. Karjased tegid koos mihklituld, sellel küpsetati kaasavõetud kaalikaid ja kartuleid. Tartu- ja Võrumaal ajasid nad valget oinast või kitse kolm korda ümber kivi, et lumi rutem maha tuleks. Karja koju tulles vaadati, kas loomadel on kõrsi suus see tähendas talvist toidupuudust
olid pirukad. Eriti suurteks pühadeks tehti toit värskest (mitte soolatud) lihast ja valmistati sülti. Lihavõteteks (suurim püha aastas) olid laual veel kulitš ja värvitud munad. Surnute mälestuspühal aga kutja. Suurimaks patuks oli toidu äraviskamine. Toidud Vanausuliste tähtsaim toidus oli teravili. Teravilja osteti või vahetati muu kauba vastu. Ahjudes küpsetatud leivad olid suured, ümmargused. Küpsetati veel paistekakkusid kokorg´eid. Paastuajal oli suur tähtsus seentel. Seeni soolati ja kuivatati. Kuivatati enamasti kivi- ja haavapuravikke. Iga seeneliik soolati eraldi. Toiduvalmistamisel seened hakiti peeneks ja praeti sibulaga õlis. Söödi keedukartulite kõrvale. Seentest valmistati suppe. Korjati metsamarju, millest tehti moosi; mustikaid, vaarikaid kuivatati; jõhvikaid säilitati värskena vees. Marjadest tehti pirukatäidiseid, keedeti kisselli ja
või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. Söödi nii magevee- kui merekalu, enim kasutati toiduks räime. Värsket kala said süüa enamasti rannikul elavad pered, sisemaal tarvitati toiduks rohkem kuivatatud ja soolatud kala. Kalu keedeti, küpsetati ja söödi enamasti koos kartulitega või leivaga. Hinnatud oli ka kalamari, millest keedeti suppi, küpsetati kooke ja valmistati käkke. Liha söödi varasemal ajal harva, peaasjalikult sügisel ja talvel. Peamiselt söödi sealiha, aga ka teiste koduloomade ja -lindude liha. Liha söödi lisandina teravilja-, kaunvilja- ja köögiviljatoitudele. Seda söödi värskelt, soolatult, suitsutatult, talvel liha ka külmutati. Toiduks kasutati kogu loom
ehk vanapäraselt jaanikahi. Mardipäev - Nagu paljudel Kesk-Euroopa rahvastel, nii ka Eestis oli sümboolne toit mardihani või muu linnu liha, eeskätt on tapetud kukkesid ja kanu. Kukeliha söömine arvati kindlustavat hobuseõnne. Söödi ka sea- või lambaliha. Põhja-Eestis valmistati veel toiduks seapea. Sellegi tava poolest kuulub mardipäev vanade oluliste tähtpäevade hulka, nagu vastlad, jõulud või tõnisepäev. Tehti mardimaugud ehk tangu- ja jahuvorstid. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis kapsast. Kardipäev - Tangupuder, mida viidi ka naabritele. Kiisel, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned ja oad, kama või kamapallid. Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi. Kahjaks nimetati igasugust ohvrijooki, nii et selle põhjal võiks see viidata kaua tähtsaks peetud pühale. Jõulutoidud Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid. Rikkalikult kaetud
* Televiisorist Vabariigi presidendi vastuvõttu jälgida. * Kuulata presidendi kõne. * Lauldi hümni Kuidas tähistati vanasti? Vabariigi aastapäeva tähistati oma okupatsiooniaegses lapsepõlvekodus. Paljud väidavad, et jõule ei tohtinud sel ajal pidada, mis on täielik nonsenss. Igaüks võis endale tuppa tuua jõulupuu ja kirikus käia, ehkki see võimudele ei meeldinud. Hoopis teine lugu oli aga vabariigi aastapäevaga, mille tähistamine oli absoluutne tabu. Küpsetati iseseisvuspäevaks torti, lapsed, joonistasid. Värviti endale sinimustvalged lipud. Need olid salajased traditsioonid, millest muidugi kellelegi ei räägitud. 1. http://www.kuidas.ee/600/kuidastahistadaeestivabariigiaastapaeva 2. http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabariigi_aastap%C3%A4ev 3. http://www.eesti.ca/traditsioonidonolulised/article35270
Leiva otste söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama. Peres tohtis leiba lõigata ainult peremees. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Eesti rukkileiva valmistamine 5 l sooja vett 100 g juuretist 6–7 kg rukkijahu 1 sl soola 2 sl köömneid Juuretise valmistamine:
· Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. · Hoopis tavalisem ohvriloom oli lammas. Inglaste Mihklipäev · Inglased näiteks söövad mihklihane juba umbes 1500. aastast alates. Legendi järgi tehtavat nii Võitmatu Armaada suure võidu auks. Muidu on seal rendimaksmise päev. Toidud · valmistati tunnustoidu ehk lambaliharoogade kõrval värsket leiba-saia, kooke ja muud. · Küpsetati naereid ja kaalikaid. · Joogiks oli õlu. Pärast Mihklipäeva · Elustus taas küla seltskondlik elu, mis oli jaanipäevajärgsel kibedal tööajal soiku jäänud. · Algas pulmapidude kõrghooaeg, mis kestis jaanuari alguseni. Peaingel Miikael · Mihklipäev on peaingel Miikaeli nimepäev, mida tähistatakse 29. septembril. · Katoliku kirikus on 29. septembril kirikupüha, Pühade Peainglite Miikaeli, Gabrieli ja Raafaeli Püha.
EESTI RAHVUSTOIDUD Eesti rahvustoidud on 19.sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroad. Üks tähtsamaid sööke on rukkileib, mis muutus omamoodi sümboliks ja musta leiba hinnatakse tänini. Lisaks leivale küpsetati karaskit, sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teravilja toit on ka kama, mida vanasti söödi hapupiimaga, kuid tänapäeval süüakse seda ka jogurti või keefiriga. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kaalikas, kapsas ja naeris. Kartul muutus eestlaste söögilaual väga oluliseks 19. sajandi lõpupoole. Munapuder ja keedetud munad olid pühapäevatoit, üldiselt olid munatoidud haruldased. Joogiks tarvitati hapupiima ja
nõeltehnikas valmistatud sokid või jalasidemed, nende peal nahast pastlad või saapad. Kangad kooti ise, lõnga saamiseks kasvatati lambaid. Jalanõude nahk kooriti enda kütitud loomadelt ja pargiti ise. Toit Muinaseestlased toitusid tervislikult. Ja kuna poest süüa osta ei saanud, tuli toidukraam kõik ise kasvatada või küttida. Eestlaste praegusaja igaõhtust toitu kartulit muinasajal veel ei tuntud. Siis kasvatati hoopis naerist, kapsast, läätsi, ube ja herneid, keedeti jahukörti, küpsetati rukki-, kaera- ja nisukakukesi ning veristati loomi. Sool oli Muinas-Eestis toidus suhteliselt harv külaline. Magusaks tehti roogi aga enamasti meega. Perekond Muinaseestlastele oli perekond tähtis. Kõige tähtsam oli isa. Tema võis karistada ja ning oma tüterdele peigmehed valida. Perenaine ei tohtinud käia üritustel, seda tegi ainult peremees.
septembril Juliuse kalendri järgi, millele Gregoriuse kalendris praegu vastab 12. oktoober. Mihklipäev lõpetas jüripäevaga alanud suvepoolaasta. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev". Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke- kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki-, odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid. Tartu- ja Võrumaal ajasid nad valget oinast või kitse kolm korda ümber kivi, et lumi rutem maha tuleks. Karja koju tulles vaadati, kas loomadel on kõrsi suus – see tähendas talvist toidupuudust. Keelud Kuna oli püha, siis tööd ei tehtud, otseseid keelde polnud. Mihklipäev teiste maade rahvakalendris Inglismaa
TALLINNA TEENINDUSKOOL Liisi Peterson 011PK SUUR LEVAPÄEV Referaat Juhendaja: Dina Aarma Tallinn 2008 SISSEJUHATUS Leivapäeval olid kohal paljud Eesti leiburid, kes olid tulnud oma leibu esitlema. Olid kohal näiteks Eesti pagar, Leibur, REHEPEKS Vilja lõikasid peamiselt naised sirpidega. Vili köideti peale lõikamist vihku. Vilja lõigati sirbiga. Vihus kuivasid viljad. Peale kuivamist pandi viljad rehe alla põrandale ja peksti kootitega. Terad murti teistest taimeosadest lahti lüües, muljudes, hõõrudes, senikaua kui viljaterad välja pudenesid, seda nimetati terade eraldamiseks. Pekstud sasi hulgast saadi terad käte rehitsedes, sõeludes ja tuulates. Vanim viljapeksuviise, on viljavihkude rabamine 8 vastu kivi, seina, pinki vm.), maha laotatud viljalademe peksmine koodiga või tallamine ( pahmamine) inimjõul või koduloomadega. Rehepeksu tehti rehe all, sest seal...
Käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Martidel olid alati kaasa vitsad. Käidi ringi mardiperena (mardiema, mardiisa ja mardilapsed). Viia läbi Mardirituaal. Visati tuppa viljaõnne. Lõuna-Eestis peeti ka mardipulmasid. Mardi nimelistel inimestel tuli välja teha. Marditoidud Söögi hane või muud linnuliha(kukk, kana). Söödi ka sea- või lambaliha. Tehti mardimaugud ehk tangu- ja jahuvorstid. Põhja-Eestis kapsast. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit. Kadripäev Kadripäev on 25.novembril . Keelatud oli kõik villaga seotu. Kadrid palusid andideks rohkem näputööks vajalike asju. Kadrisid on seostatud esivanemate hingede taassaabumisega Kadripäevast kujunes naiste välistööde lõpuaeg. Kadripäeva seostati tütarlaste vastuvõtuga täisealiste hulka. Maskeerimine Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid. Maskid ei ole olnud reeglina jõulised ega koledad. Valmistati kunstpatse.
Hommikul söödi enamasti eelmise õhtu soojendatud toitu, lõunaks aga kartulit, kastet ja kala, mõnikord ka magustoitu, näiteks õunasuppi, mannavahtu või leivasuppi. Õhtuks midagi lahjemat, näiteks suppi, et magu õhtul puhata saaks. Palju kasutati maaperedes soolaräime. Räimest oli võimalik teha räimesousti, kus räimed praeti ära ja lisati juurde hapukoort. Räimest tehti ka räimevormi: keedetud kartuli, või ja muna- piima seguga. Küpsetati ahjus. Talvel küpsetati ahjus sageli kaalikaid, see oli tavaliselt õhtusöögiks. Nagu tänapäevalgi, olid ka tol ajal välja kujunenud lemmikroad. Nendeks olid enamasti klimbisupp, aga ka odrakäkid, mida söödi kas piima või jahuse keeduleemega.Talvisteks meelisroogadeks olid ahjus hautatud soolaliha või seajalad ja ka hautatud hapukapsas. Peenemaks salatiks peeti kõrvitsat, tavaline oli hapukurk ja peedisalat. Erinevalt tänapäevast oli maarahval komme sageli jagada oma valmistatud toitu naabritega
lauale ilmus heeringas. Kadusid vanade toitude erinimetused. Körti, leent ja rooga hakkasid nooremad nimetama suppideks. Alles 1920 a. on pärit sellised toidud Kartulisalat Marineeritud kõrvits Hapukurk maksapasteet Kotletid Kartulipuder Kapsarullid Kissell Mannavaht Plaadikoogi jms. Kartul 20. sajandil. 20 saj alguseks oli kartul saanud Eesti talude peamiseks põllukultuuriks ning igapäevaseks toiduks. Kartuleid küpsetati koos koorega tuhas ja panniga ahjus, keedeti koorega ja kooritult, kasutati nii suppide keetmisel kui putrude valmistamisel, leibade ja saiade küpsetamisel ning iseseisvate toitudena. Lõuna-Eesti ja Peipsimaa Keedeti ohtrasti tatratanguputru. Mida keedeti piimaga ja pudrule on pandud ikka võisilm ka. Tatratangud keedeti soola veega pehmeks, siis kallati värske piim (ternespiim) peale ja segati pikkamööda tulel, kuni piim läks peal paksuks.
Mardiperre kuulusid kindlasti mardilapsed, kaasas võis olla erinevaid ametimehi, loomi ja muid elukaid, kes aitasid martide miniatuurse etenduse elavaks ja ainukordseks muuta. (http://www.evm.ee/id/376/) KOKKUVÕTE Mardipäev on meie kalendri järgi 10.novembril. Mardipäeval lõppesid sügisesed põllutööd, aeti kari karjamaalt, peeti karjaste püha ja valati tõrrest vaati. Mardipäev tähistas talve algust ja oli ühtlasi hingedeaja piirtähtpäev. Mardipäeval söödi mardihane, küpsetati vorsti ja verekäkke, pruuliti õlut, küpsetati karaskit. Mardipäev on meeste püha ja seda on seotud viljaõnnega. Mardipäev on ilmavanasõnades väga populaarne. Paljude vanasõnade taga peitub mõte, et ilmad on nüüd muutlikud: mart matab, kadri katab; mart ripsib riidega, kadri kapsib kasukaga. Ajaarvamise seisukohalt märgib mardipäev talve algust ja sügistööde lõppu. Mardipäev on kümnendal novembril ja seostub Martin Lutheri isiku ning eluseikadega
Talvel oli vaid kaks kindlat söömaaega. Vajadusel pakuti vahepeal ka oodet, vahepala. Kevadel, rändlindude saabumise ajal, võeti hommikuti enne tööleminekut linnupetet, hammustati mõni suutäis leiba. Vanasti usuti, et kui hommikul tühja kõhuga lindu nähakse või kuuldakse, siis see võib tuua surma, haigusi, vigastusi, pahandusi või muud õnnetust. [] Päeva peamist, õhtusööki ei keedetud igal õhtul, vaid 1-3 korda nädalas. Selleks oli siis supp või puder. Leibagi küpsetati suurem kogus korra nädalas või harvemgi. Eriti kiireks ajaks küpsetati lausa mitme nädala varu ette. Siis kulus ka seisnud tahket leiba vähem. Värsket pehmet leiba sai ainult pühade ja pidude ajal. [] Kindlaks oli kujunenud ka päevane peatoidu rütmiline vaheldumine, mis paikkonniti kõrvalekalletega oli üle Eesti üsna ühetaoline. Kahel päeval nädalas, tavaliselt kolmapäeva ja laupäeva õhtul keedeti putru
Tamme-Lauri tamm Võrumaal, tema ümbermõõt on üle kaheksa meetri, Euroopa jämedaima ümbermõõt on aga ligi neliteist meetrit. Kuid kui tamme nime mainida lastele, siis meenuvad tihti kõigepealt tammetõrud. Tõrud on maitsvaks toiduks paljudele loomadele ja lindudele, näiteks oravale, metsseale, mägrale ja rähnidele. Ka inimene on tõrudest palju kasulikku leidnud. Ammu enne leivavilja leiutamist tehti tammetõrudest jahu ja teadlased arvavad, et esimesed leivapätsid küpsetati just tammetõrujahust. Praegugi saab teha neist aga ravitoimega kohvi. Ravimina on laiemalt levinud noorte tammede koor, millest tehakse kas pulbrit või keedist. Selle sissevõtmisel saab abi kõhulahtisuse korral, suu ja kurgu loputamisel aga vabanetakse suus olevatest põletikest, naha peale määrides aitab lööbeid kõrvaldada, põletushaavu parandada ja jalgade higistamist vähendada. Kindlasti peab rääkima veel ka tammepuidust, mis on hästi kõva, vastupidav ja
ohverdada ja neile oma palveid esitada. Suuremate pühamute juures teenisid jumalaid selleks ametisse seatud preestrid ja preestrinnad. Kuna pühamud olid ühe või teise polise võimu all, korraldasid preestrid rituaale mitte enda, vaid terve kogukonna nimel. Tähtsaim rituaal oli vereohver: loomade, enamasti sigade, veiste, lammaste ja kitsede tapmine jumala altaril. Tapetud looma liha söödi kohapeal, kuid altar määriti verega ja sellel süüdatud ohvritulel küpsetati jumalatele inimsöögiks kõlbmatuid kehaosi, enamasti saba ja vaagnaluu. Usuti, et ohvrisuitsu kaudu saavad jumalad annetusest osa. Ohverdamise käigus hüüti valjuhäälne palve jumala poole, tõotades tuua uusi ohvreid ja tulevikus.
tainast sõtkuda. Leiva küpsetamisel niisutada leivakoorikut veega, et jääks pealt krõbe. 7. Faktid: Täna toodetakse Eestis üle 150 erineva leiva. 1000-200 a tagasi tuli odra kõrval kasutusele rukis, ehitati veskeid, hapendati tainast, võeti kasutusele suured leivaahjud. 150a tagasi kui viljasaagid suurenesid. Leivapätsid olid suured ja ümmargused, kuni 12 kilosed. Leiba küpsetati lausa mitmeks kuuks ette. 75a tagasi hakati rukkipüülist küpsetama peenleiba.
Marditoidud Nagu paljudel Kesk-Euroopa rahvastel, nii ka Eestis oli sümboolne toit mardihani või muu linnu liha, eeskätt on tapetud kukkesid ja kanu. Kukeliha söömine arvati kindlustavat hobuseõnne. Söödi ka sea- või lambaliha. Põhja-Eestis valmistati veel toiduks seapea. Sellegi tava poolest kuulub mardipäev vanade oluliste tähtpäevade hulka, nagu vastlad, jõulud või tõnisepäev. Tehti mardimaugud ehk tangu- ja jahuvorstid. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis kapsast. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Kasutatud kirjandus www.folklore.ee www.wikipedia.org www.miksike.ee www.maaleht.ee www.eesti.ca Aitäh tähelepanu eest!
üksikteateid vaid PõhjaTartumaalt ja PõhjaViljandimaalt. Mida teised teevad Inglastel kuuluvad vastlapäeva juurde kukevõitlused ja jalgpall. 19. sajandi lõpuni oli see aga pannkookide valmistamise püha. Varem käisid Inglismaal vastlasandid, s.t lapsed uste taga laulmas, et saada toitu ja raha. Kui uks jäi suletuks, pilluti seda kivide ja potikildudega. Eesti vastlapäevakombestik Vastlapäeva rööpnimedeks on olnud liugupäev, pudrupäev ja lihaheide Vastlapäeval küpsetati leiba ja karaskit Vastlapäeval lasti liugu, et kindlustada hea linasaak Vastlapäeval ei tohtinud toas tuld üles võtta niideti sel päeval lambaid või lõigati lammastel vähemalt tukad ära see pidi selle ära hoidma, et nõiad ei saanud öösel võõrasse lauta tulla lambaõnne ära lõikama. Eesti vastlapäevakombestik Mõnedes paikades oli kombeks ühiselt valmistada Metsik õlgedest inimesekuju, millele riided (vaheldumisi üks aasta naise,
köögi kohta pärinevad XIXVII sajandi kirjalikest allikatest. Jõgede, järvede ja metsade rohkus aitasid kaasa rohkearvuliste kala, linnu ja seeneroogade ning metsamarjadest toitude tekkimisele. Oma põldudel kasvatasid venelased rukist, kaera, nisu, otra, hirssi, tatart. · Tunti hapnemata ja hapendatud taigna valmistamist. Lihtsast hapendamata taignast tehti karaskeid ja kohupiimakakukesi, hiljem lapsaad, pelmeene, vareenikuid. Rukkijahust küpsetati musta leiba, milleta ei kujuta ette vene söögilauda tänapäevalgi. Pärmiga kergitatud nisutainast küpsetati ümmargusi saiu ja rõngassaiu, plaadipirukaid, täidistega pirukaid, pliine. · Ammustest aegadest on vene köögis kasutatud naerist, kapsast, rõigast, hernest, kurke. Juurvilju söödi toorelt, aurutatult, keedetult, soolatult ja ka hapendatult. Juurviljadest valmistati suupisteid (sakuskasid), hiljem hakati valmistama salateid.
RAHVAKALENDRI TÄHTPÄEVAD MIHKLIPÄEV, 29. SEPTEMBER Suvehooaja lõpp ning talviste tegevuste algus. Töölepingute lõppemise aeg, mistõttu peeti pidusid. ,,Igal oinal oma ,,mihklipäev"- kombeks oli tappa lammas või oinas, et mihklipäeva tähistada maitsva praega. Veel pruuliti õlut, küpsetati uudseleiba, mõnel pool tehti karjamaale lõket. Väga vana tähtpäev, millest ristiusust võeti üle vaid peaingel Miikaeli nimi (Mihkel). HINGEDEPÄEV, 2. NOVEMBER Päris talv pole veel alanud, ollakse parema meelega kodus. Valmistutakse pikaks talveks. Muinasjuttude, muistendite jutustamise aeg. Rohkem kui muidu peeti meeles lahkunud esivanemaid, usuti, et hing tuleb koju vaatama, kuidas nende töid jätkatakse.
· Madisepäev (24. veebruar) - pühak Matthias. · Jüripäev (23. aprill) vene Juri · Jaanipäev (24. juuni) püha Johhannes · Jaagupipäev (25. juuli) pühak Jaakobus · Mihklipäev (29. september) püha Miikael · Kadripäev (25. november) püha Katariina · Germaani ja slaavi usud on muutunud enamus tähtpäevade sisu ja kombestiku. (N: jõulud) · Jõulukombed: vanade eestlaste komme õlle tegemine, küpsetati jõuluorikat. Jõulukroon õlgedest, riputati lakke. Sõna ,,jõulud" on skandinaavia päritoluga. · Suvisted - maarahva pööripäev, jaanipäeva üks komme purjus peaga üle lõkke hüpata, tulnud venelastelt. · Vastlad, lihavõtted, jüripäev RAHVAKALENDRI TÄHTPÄEVADE MUUTUMINE TÄNAPÄEVAL · Talupoja uskumuste ja kombestiku taandumine. · Tänapäeval eelkõige meelelahutusliku ja ajaviitelise eesmärgiga. · Minevikupärandi meenutamine humoristliku varjundiga
annaabi.ee 
