50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 9 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-05-07
Kuupäev, millal dokument üles laeti
24 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
veloelo
Õppematerjali autor
Ave Kiiber Rahvakalendri tähtpäevadetoidud, mida söödi? Tõnisepäev- (17. jaanuar) tõnisepäev on vanarahval olnud talve keskpaiga näitaja. Tõnisepäevast arvati pool talve möödas olevat ja eks see tuletas meelde ka toiduvarude kulutamist, manitses ühtlasi kokkuhoiule. Pool inimese- ja pool loomatoitu pidi veel alles olema. Tõnisepäeval söödi: Erinevaid seakõrvu (hapukapsastega, küüslaauguga, herneste või põldubadega); lisaks söödi sel päeval nisutanguputru ning kõrvitsat soolasilkudega. Tänapäeval, aga ei tähtsusta väga palju enam Tõnisepäeva, süüakse tavalisi igapäevatoite- ei pruugi selline päev isegi meeles olla. Küünlapäev- (12. veebruar) küünlapäevaga tähistati looduses toimunud muutust- külma selgroo murdumist. Seepärast küpsetati sea selgroogu või keedeti seakülge kapsaste ja tangudega. Küpsetati saia. Küünlapäev oli naiste
....................................................................... 4 Eesti toit on pärit Eesti ajaloost...................................................................................................5 Eesti toidukultuuri areng ja toidupärand.....................................................................................6 Kaasaegne Eesti köök................................................................................................................. 7 Uued märgatavad trendid eestlaste toitumises-kuhu me läheme................................................ 8 Toidumess 2011.......................................................................................................................... 9 2 Sissejuhatus Selles referaadis räägin lähemalt eestlaste toidukultuuri arengust ja toidupärandist ;millised
leiba. Hapendatud rukkileiba õpiti valmistama 11.--13. sajandil. Köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist, hiljem ka kaalikat ja kapsast. Kuni 19. sajandini olidki need enim söödud köögiviljad. 16.--17. sajandil hakati kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. saj. algupoolele hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat. Tomatit ja paprikat hakati kasvatama alles 20. sajandi algul. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati ja keedeti siis hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. Söödi nii magevee- kui merekalu, enim kasutati toiduks räime. Värsket kala
Söögikord oli aastaajaga vahelduv. Suvel oli päev pikem ning töö pingelisem. Tavaliselt oli suvel kolm kindlat toidukorda. Õhtusöök oli neist kõige tugevam. See söödi tööpäeva lõpus umbes 9-10. Talvel see vastu oli ainult kindlalt kaks toidukorda. Hommikul ja õhtul. Vanalajal oli toidu valmistamine tülikas sp. Valmistati korraga palju toitu, et jätkuks mitmeks toidukorraks. Leiba küpsetati kord nädalas. Värsket pehmet leiba sai süüa ainult pühade või pidude aeg. Eestlaste tähtsaim leiva kõrvane on läbi aasta. Toit oli ikka üks luine kuid heal põllumajanduse aastal lisandus talupoja toit eluks vajalikke aineid. .Põhja maine loodus sundis sügiseks kogutud toiduga ära elama kogu talve. Tehti toidu üle ranget arvestust. Tõnisepäeval 17.jaanuaril, kui talv oli poole peal pidi olema pool toidu tagavarast alles. Toidu üle ei tohtinud nuriseda ega toitu halvustada. 1860. Aastal hakati pliite ehitama see tegi toidu tegemise lihtsamaks
aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli, nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: «Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma», Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. Siis otsiti abi metsa alt, tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi ja ohakasuppi. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: «Austa leiba, leib on vanem kui meie». Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole -- leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest «õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab». Andes võõrale
.......................................................... 24 KOKKUVÕTE....................................................................................................................................... 25 KASUTATUD ALLIKAD....................................................................................................................... 26 4 SISSEJUHATUS Andmed eestlaste vanematest argi- ja pidupäevatoitudest kuni XIX sajandi keskpaigani on võrdlemisi napid. Talurahva elatustase oli väga madal, igapäevane toit vilets ja kasin. Majanduse arenemist eesti külas pidurdasid valitsevad teoorjuslikud suhted. Toitlusolud hakkasid vähehaaval paranema alles XIX sajandi keskpaigast seoses 1849. ja 1856. Aasta talurahvareformidega. Järkjärguline üleminek raharendile ja talude
aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli, nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: «Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma», Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. Siis otsiti abi metsa alt, tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi ja ohakasuppi. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: «Austa leiba, leib on vanem kui meie». Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole -- leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest «õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab». Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast «kärsakese» ära, et mitte
madalpistes nii käistele kui tanudele. Omapäraseks jooneks on 19. sajandi alguses naiste peakattena pottmüts. Põhja-Eestis kodunesid esimesena ja levisid mujalegi mitmed uuema moega seotud nähtused - meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinine värv villastel rõivastel. 2. Kirjelda Eesti toidupärandit. Millal hakati Eestis kasvatama ja toiduks tarvitama. Mis toite neist tehakse? Teateid eestlaste argi- ja pidupäevatoitudest ning söömistavadest enne 19. sajandi teist poolt on üsna napilt. Teada on, et toit oli äärmiselt ühekülgne ja kasin. 19. sajandi keskpaigas toimunud talurahvareform parandas meie esivanemate toitumisolusid ja hakkas välja kujunema tänaseks tuntud Eesti rahvusköök. Kuna eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad, oli ka nende põhiline toit valmistatud teraviljast. Teraviljatoidud on olnud kõige olulisemaks paljude sajandite vältel ja hakanud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid