Kreeka templid (0)

Vana-Kreeka templid ja rituaalid
Kreeka arhitektuuris oli kõige tähtsamaks usuga seotud hoonete ehitamine. Sellist
arhitektuuri nimetati sakraalarhitektuuriks. Vana-Kreekas rajati palju templeid. Templid olid enamasti linnriikide kõige silmapaistvamad ehitised. Nende rajamine otsustati polises ühiselt. Tempel pidi näitama kodanike jumalakartlikkust ja andma neile taevase kaitse. Ühtlasi näitasid
templid linnriigi jõukust ja võimsust. Tavaliselt püstitati templid kõrgemale kohale mäe tippu.
Kreeka templid olid määratud jumala eluasemeks. Kuna jumalaid oli palju ja kõik nad olid inimestele omal kombel vajalikud, siis oli igas linnriigis arvukalt pühamuid. Iga pühamu kuulus
kindlale jumalale , kuid seal võis olla ka teiste jumalate altareid ja templeid. Nii oli Zeusi pühamus Olümpias kesksel kohal ka näiteks Hera tempel ja kangelase Pelopsi väike pühakoda.
Kreeklaste templiehitus sai alguse ja templiarhitektuur kujunes välja arhailisel perioodil.
Varasemad tõelised monumentaalsed kivitemplid pärinevad VI sajandist eKr. Templi põhiplaan oli ristkülikukujuline, see ehitati alusele, kasutati madalt treppi. Templeid toetasid sambad. Kreeklased kasutasid põhiliselt kolme sambatüüpi: dooria , korintose, joonia . Dooria sammas on Kreeka
sammastest kõige massiivsem , tal on ainult kapiteel ja tüves, baas puudub. Dooria sammast kaunistavad tüves pikad vaod – kannelüürid. Joonia ja korintose sambad on baasiga. Need sambad on dooria sammastest väiksema ümbermõõduga, paistavad sihvakamatena. Kannelüüre on neil
rohkem, kuni 24. Korintose sambad on kõige kõrgemad. Vastavalt ehitusstiilidele on jaotatud ehitised kolme stiili. Kõige vanemad neist on dooria ja joonia stiilis. Kõigelevinum kreeka templi tüüp oli peripteer . Templi sissepääs oli otsaküljes. Kreeka templi pearuumiks oli naos – seal asus jumalakuju. Paljud templid on üheruumilised, kuid vahel oli pühamu otsas preestrile mõeldud ruum.
Kuna tavainimesed sisenesid templisse harva, oli templi välimus sisemusest olulisem.
Kreeka pühamu keskpunktis , altaril, viidi läbi ohverdusi jumalatele. Igaüks võis jumalatele ohverdada ja neile oma palveid esitada. Suuremate pühamute juures teenisid jumalaid selleks ametisse seatud preestrid ja preestrinnad. Kuna pühamud olid ühe või teise polise võimu all, korraldasid preestrid rituaale mitte enda, vaid terve kogukonna nimel.
Tähtsaim rituaal oli vereohver: loomade, enamasti sigade, veiste, lammaste ja kitsede tapmine jumala altaril. Tapetud looma liha söödi kohapeal, kuid altar määriti verega ja sellel süüdatud ohvritulel küpsetati jumalatele inimsöögiks kõlbmatuid kehaosi , enamasti saba ja vaagnaluu. Usuti , et ohvrisuitsu kaudu saavad jumalad annetusest osa. Ohverdamise käigus hüüti valjuhäälne palve jumala poole, tõotades tuua uusi ohvreid ja tulevikus.