Erinevate Rahvaste Leivad (0)

Referaat
Erinevate rahvaste leivad
Chapati
Ajalugu
Sõna "chapati" peetakse Dravidia päritolu,päritchappatähendab " lapik " ja attaivõi paathi tähendab Meeste Toit.Chapati on märgitud Ain-i-Akbari, 16. sajandidokumentides esitatud Keiser Mughal , Akbars Visiiri, Abu'l-Faz ib Mubarak .
Chapati on õhuke valge värvusega pannkooke meenutav india leib.
Seda leidub ka:Türgis,Ida- Afrika maadest,Keeniast,Ugandast ja Hiinas seal kutsutakse seda kas Chapati või lame leib.
Ciabatta
Ciabatta,sõna otseses mõttes "tuhvel leib" on Itaalia valge leib mis on valmistatud nisujahu ja pärmiga.Pätsid on veidi piklikud laiad ja lamedad.Ciabattale omane vorm töödati välja aastal 1982 aastal.Alates 1990 aastast on see populaarne Euroopas,eriti Hispaanias ning Ameerika Ühendriikides ja laialt kasutatav võileiva leivana.
Ciabatta esmakordselt toodetud Liguria ,võid leida igalt Itaalia tänava nurgalt. Rooma riigi ajal maitsestati Ciabattat: oliiviõli,soola ja majoraaniga.
Pita
Pitta - seda kutsutakse ka lameleivaks ja taskuleivaks. Pärineb Vahemere äärest. Pita sai on hele.
Pita on ümmargune tasku leib.Tarbitakse palju Lähis-Ida,Vahemere ja Balakani köökides.Pita leiba kasutatatakse kühvel kastmete või langusega näiteks Hummus .Enamasti küpsetatakse pita kõrgel temeratuuril(420 Kraadi Celsise skaalal).
Palju populaarsust omandas Pita leib lääne maades alates aastal 1970,kuna kasutati laialdasemalt ,,tasku'' tüüpi võileivana.
Iisreali ja Palestiina köögis on tarvitata Pita leiba kõigega(lambliha, kanaliha, tomatid , munad, seened jne.)
Tortilla
Tortilla tähendab ,,väike torta '' või ,,kakuke'' on Mehhikko toit olnud juba sajandeid .
Tortillat valmistati algselt maisi või nisu jahust.Tortillasid täidetakse tavaliselt Euroopas liha,kala ja köögi- ning aedviljadega.Näiteks Hispaanias tähendab sõna tortilla Omletti.
Mehikko tortilla on valmistatud spetsiaalselt valmistatud maisi jahust.Tortillat on valmistatud mehikko piirsetel aladel alates kolumbuse eelsest ajast.Tänapäeval valmistatakse tortillat nisu jahust.Mehikko tortillal on erinevad tekstuurid:mais( terad ) versioon on veidi paksem ja heartier tekstuuri samal ajal kui nisu versioon on vähem lihtsalt katki tänu oma kõrgele gluteeni sisaldusele.
Lavašš
Lavašš on õhuke ja pehme Armeenia päritoluga lameleib, mida meil müüakse riidetüki kombel kokkulapatuna kilepakendis. Mõnikord on müügil ka õhukese pätsi kujuline, samuti lavaši nime kandev leib, kuid kõik alljärgnev käib just õhukese lavashi kohta. Lavašitaolist leiba tuntakse ka Vahemere idapoolsetes regioonides, Iraanis ja teisteski Kaukaasia riikides. Lavašši küpsetatakse maa sisse ehitatud saviahjus, mille nimeks on tannur. Niihästi nimetus kui ka ahi ja selle kasutamine sarnanevad Põhja-India tandoori ja selles küpsetatavate leibadega. Oma koduregioonis süüakse lavašši nagu leiba, kuid lavašs võib täita ka söögiriista rolli, kui sellega ammutatakse sööginõust hautisi. Sageli keeratakse lavašš ümber vürtsikate toiduainete nende mugavamaks suhu toimetamiseks .
Eesti Must Rukkileib
Leib on rukki- või nisu- (harvem muust ) jahust valmistatud taignast küpsetatud toit. Eestis nimetatakse leivaks juuretise abil hapendamise teel kergitatud rukkijahutaignast küpsetist; pärmiga kergitatud heledat nisujahust küpsetist nimetatakse saiaks või sepikuks.
Purukshõõrutud teravilja ja vee segust kuumadel kividel või tule paistel leiva küpsetamine oli tuntud juba  nooremal kiviajal; taigna kergitamine hapendamise või mõne kergitusaine lisamise teel ning leivaahi on hilisemad leiutised. Maailmas tuntakse väga erineva kuju, koostise ja küpsetusviisiga leiva- ja saiatooteid (tortilla, lavašš, pita, naan,  puri , matsa jt). Levinuim on nisuleib; rukkileib on tuntud eeskätt Põhja-Euroopas.
Sõna "leib" on eesti keeles germaani laen ligikaudu meie ajaarvamise algusest, kuid traditsiooniline rukkileib sai Eestis levinuks alles 2. aastatuhande algul; enne seda oli tavalisim teravili  oder . 19. sajandi lõpukümnenditeni lisati leivajahule aganaid, ikaldusaastatel ka muid lisandeid nagu peenestatud tammetõrud,  kase - ja sarapuu- urvad , kanarbik jms.
Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, olenevalt pere suurusest korraga 6–10 pätsi, millest igaüks kaalus 2–5 kg. Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu.
Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taigna segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatudleivaküna ehk leivaastjat. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust taignaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Juuretiseks oli haputaigna jääk eelmisest leivateost. Hapnemise käigus pärmseente ja  piimhappebakterite  poolt eritatav süsihappegaas muutis leivataigna kohevaks. Järgmisel päeval, kui tainas oli hästi kerkinud , lisati sellele ülejäänud jahu, sool ja köömned ning sõtkuti kiiresti, kuni sile ühtlane taigen nõu ja käte küljest lahti lõi. Leivaahi köeti kuusepuudega ühtlaselt kuumaks (250–300 °C) ning ahjupõrand pühiti sütest ja tuhast puhtaks. Vormiti ümmargused või piklikud leivapätsid, siluti ning lükati leivalabidaga 1,5–2 tunniks ahju küpsema. Leiva alla pandi vahel suur kapsaleht. Leiva küpsust kontrolliti peale koputamisel tekkiva heli järgi. Ahjust tulnud leib kaeti puhta rätiga; tihti lasti sellel enne söömist kuni nädal seista, et leib oleks tahkem ja peaks kauem vastu. Leiba valmistati nii jämedamast kroovjahust kui peenemast ja puhtamast püülijahust. Rukkipüülist valmistati ka magushaput leiba. Selle puhul jahu puistati algul keeva vette, jahtunult lisati juuretis, lasti 2–3 päeva hapneda ning lõpuks küpsetati 2–3 tundi. Püülijahust magushapule peenleivale mõnel pool juuretist ei lisatudki, küll aga lisati taignale nisujahu.
Leib oli eesti rahvakultuuris nii oluline, et seda sõna kasutatakse kogu toidu ja elatise kohta. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. Mahapillatud leivatükk tuli üles võtta ja sellele suud anda. Leiba ei tohtinud panna lauale selili, see ennustanuks pereliikmele surma. Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Leivapätsile vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda kurja silma eest. Leiva otste söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku.
Linnastumise ja tööstusühiskonna arengu käigus on kodune leivategu üldiselt unustusse jäänud. Tööstuslikult valmistatakse tänapäeval suures valikus erinevate lisanditega (linnasejahu, siirup , terad, seemned, erinevad maitseained ) leibu. Tume rukkileib on eestlaste armastatumaid ja tüüpilisemaid toite, millest pikemat aega võõrsil elades tihti puudust tuntakse.
Matsa
Matsa on leiva aseaine paasapühade kaheksal päeval. Toora järgi oli Iisraeli lastel Egiptusest lahkumisega nii tuli takus, et neil polnud aega lasta leival kerkida ja see küpsetati kiiresti. Paasapühade matsa on tehtud vaid jahust ja veest, teisi lisandeid võib panna muu ajamatsadesse.
Robert Rand ,K11-A