Descartes (0)

Descartes
Descartes väidab, et me saame oma meeltelt tihti petta , on palju kaheldavat ja ebausaldusväärset, mida meeled meieni vahendavad. Küll aga on ka selliseid asju, mis on võetud meeltest ning milles ei saa kahelda, näiteks sellised põhialused, et mina loen praegu seda teksti, või istun siin toolil. Need on esmapilgul iseenesest mõistetavad põhitõed, kuid samamoodi need muutuvad kaheldavaks, kui me kogeme seda unes . Kunagi ei saa kindlate tunnuste järgi ärkvelolekut eristada unest ning kui me näeme unes seda, et me istume ja loeme seda kirjutist, osutub see ebatõeseks kuna tegelikkuses me magame linade vahel. Descartes esimesed meditatsioonis seab kahtluse alla kõik arvamused, mis koosnevad kokku paljudest lihtsatest ja üldistest tõestest arusaamadest. Ehk siis need lihtsad ja üldised arvamused on kõige aluseks ning neis ei saa kahelda. Nii näiteks ei saa kahelda aritmeetikas ja geomeetrias, sest need koosnevad väga üldistest aspektidest ja kolm pluss kaks on alati viis, olenemata sellest kas me oleme ärkvel või näeme und.
Descartes peab Jumalat kõige tõesemaks. Jumala läbi tajume materiaalseid asju ning saame tõestust et materiaalsed asjad eksisteerivad. Peale selle aitab seda tajuda veel kujutlusvõime. Sest kui me näiteks kujutame ette kolmnurka, siis me mõtleme seda kohe ette kindlalt kolme külje ja nurgaga , aga kui me mõtleme tuhande nurga peale, siis kas see oleks eristatav meie kujutluspildis näiteks 1001-nurgaga. Tähendab, me saame reaalselt ette kujutada tajutavaid objekte, mida me nimetame mõistmiseks, kujutlusvõimeks vajame suuremaid vaimupingutusi . Descartes väidab aga, et me ei sõltu kujutlus ja aistmisvõimest , see tähendab et me toimiks väga edukalti ka selle puudumisel, aga vastupidises vahekorras mitte. Samamoodi võib vaadelda ka keha ja vaimu omavahelisi seost, kas keha sõltub vaimust või vastupidi. Descartesi sõnade järgi on Jumal loonud meid kehast ja vaimust koosnevaks ning vaim on midagi, mis suudab eksisteerida ka ilma kehata. Näiteks, kui on halvatu kaotanud oma jäseme, võib ta endiselt tunda selsamal kaotatud jäsemel tunda valu, sügelust jms füüsilisi aistinguid.
Inimene on eelkõige mõtlev olend. Nii nagu ütleb Descartes oma kuulsama lause „ Cogito ergo sum“ (Mõtlen, järelikult olen olemas). Sellest võib järeldada et meie keha ei toimiks ilma vaimuta. Keha all pean silmas oma jäsemeid ja pead ja kogu seda tajutavad materjali, millest väline vaatleja tajub, et tegu on inimesega ning vaim pole midagi muud kui see tükikest aju mis paneb meid mõtlema ja kujutlusvõimet omama. Seega keha oleks justkui vaimu tööriist või vahend, mille kaudu vaim näeb, kuuleb , tunnetab valu ja naudingut. See kõik jõuab meie vaimuni aga selle tükikese aju kaudu, mis omakorda kogub infot meelte vahendusel. Tõe tunnetamisel mängib põhirolli vaim. Meeled petavad meid sageli, kui näiteks vaatame taevas olevaid tähti, siis teame et tegelikult nad nii väikesed ei ole kui meie silmadele tundub, või kui vaatame kaugelt eemal seisvat sõdurit, näeme et tal on laiguline vorm, kuid lähemale jõudes näeme et need laigud koosnevad väikestest ruudukestest. Nii me ei saa võtta alati tõeselt seda mida me oma keha vahendusel tajume ning peame rohkem usaldama vaimu, mis põhineb eelnevatel kogemustel ja teadmistel.
Descartes ütleb, et meie mõistuses ei ole miskit, mida meie meeled ei oleks ennem tunnetanud. Seega kas me saamegi kunagi tõtt tunnetada, kuna meeled teatavasti ei ole täiesti usaldusväärsed. Arvan, et saab kuna esmased aistingud, nagu janu ja nälja tunnetus ja valu tajumine on meile Jumala poolt kaasa antud ja kuna Jumal on alati tõene ja puhas, siis ei saa ka need aistingud olla muud kui tõesed ja puhtad. Teiseks meis kõigis on teatud passiivne aistinguinstinkt, ehk võime vastu võtta ja tunnetada ideid meelelistest asjadest, aga ma saan seda kasutada üksnes siis, kui eksisteerib mingi aktiivne võime neid tekitada. Selleks tekitajaks võime lugeda Jumalat, või kes nimetab seda saatuseks ,saatanaks või horoskoobiks. Kolmandaks , me tunnetame meeleliselt üksikobjekte meelelise tunnetuse ja vaimu vahelise seosega saades nii osa tõest, mis on meisse talletunud kogemuste ja varasemate teadmistega.
Mis aga räägib meelelise tunnetuse tõelisuse vastu, on see et me ei saa puhtalt meeleliste aistingute kaudu omandatud teadmist nimetada kohe tõeseks, sest see kõik, mida meie keha vahendab on nii ähmane ja segane. Samamoodi võib õelda ka teaduse saavutuste kohta, kas me näeme või kuuleme neid tõeselt või kas seda on teadlasedki suutnud teha. Teiseks, kas loomuse või Jumala poolt saadetud aistinguinstinkt on puhas tõde, kui inimene on näiteks allergiline mingi toiduaine vastu siis ei kao ta loomusest iha selle vastu, kuigi selle söömine võib kujuneda talle eluohtlikuks. Kolmandaks Descartes väidab oma meditatsioonis, et matemaatilised algtõed on need, milles me võime täiesti kindlad olla. Inimloomusel on aga eksimine nii sees, et ei ole midagi, mille vastu ei oleks võimalik eksida, nii näiteks eksib nii mõnigi lihtsamates arvutustes või geomeetrias.
Descartes arvab , et väljaspool meid, on keegi vaim või pettur, kes meid sihiteadlikult eksitab. Üritades meid arvama panna, et meid ei eksisteerigi. „Mina olen, mina eksisteerin“ tähendab, et Descartes arvab et kui ta ennast veenda suudab, et ta on olemas, siis seda ta ongi. Mina olen mina eksisteerin võib õelda mõtleva inimese kohta. Kui vaim või hing, kes on oma kehast eraldatud, ütleb et mina olen, siis see ei vastaks tõele, kuna tal puudub keha millega ta oma olemas ja kohalolu tõestada suudaks. Seega arvan, et „mina olen, mina eksisteerin“ võib õelda keha ja vaimuga inimese kohta, kes suudab arutada et mis ta on ja milleks ta on. Mida tähendab siis „mina olen“ ning kelleks Descartes ennast varem pidas? Arvata on, et inimeseks, aga kui uurida lähemalt, siis kehaks, kellel on hing. Hinge all kujutles ta midagi peent, nagu tuul, tuli või eeter , mis on laiali levinud keha tihkematesse osadesse. Keha all mõistame seda, mis on mingi kindla kujuga, teda saab liigutada, mida saab tajuda puudutuse, nägemise, haistmise, kuulmise või maitsmisega, aga tal ei ole jõudu. Descartes oli väga üllatunud, kui mõnedes kehades leiti selliseid võimeid. Ta arvab, et see pahatahtlik pettur on teda selles kõiges eksitanud ja eelnevat polegi päriselt olemas. Kuid siis avastas ta, et on üks asi, mida ei saa temalt ära võtta ja selleks on mõtlemine.