Ainult kunagine NSV Liidus välja mõeldud “Kommunismiehitaja moraalikoodeks” võis ülimalt naiivselt deklareerida, et “inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend”. Tegelikult on inime- ne inimesele pigem hunt. Aga riigi (majandus)poliitika peab looma niisuguse keskkonna, et see hundikari saaks võimalikult sõbralikult – vähemalt ilma verd valamata – koos eksisteerida. Poliitika on ju eelkõige kompromisside tegemise kunst. Majanduspoliitika väljatöötajad ja elluviijad ei ole oma otsustustes vabad. Nende võimalusi piiravad nende endi pädevus; kehtiv poliitiline kord; huvigrupid. Ühiskondlike normide süsteemid ei võimalda majanduspoliitilisi otsuseid sõltumatult vastu võtta. Institutsioonid ja ühiskondliku otsustusprotsessi reeglid on lühiajaliselt muutumatud
tundeid, mis on seotu vaadeldud käitumisega. Kui abistajad ennast õigesti kliendi käitumisele häälestavad ja oma tundeid jagavad, väljendavad kliendid oma tundeid otse (nuttes, sõnades või muul viisil) peaaegu alati. Peaks hoiduma ka ,,siltide kleepimisest". (Soots 1999.) Puudutuse kasutamine Puudutust saab kasutada terapeutilisel eesmärgil, kuna see julgustab tunnete väljendamist. Eristatakse protseduurilist ja hooldavat puudutust. Protseduuriline puudutus Meil on raske läbi viia protseduure ilma patsiente puudutamata. Protseduurid, mis hõlmavad patsiendi puudutamist, tungivad patsiendi isiklikku ruumi, nn ,,mulli", mis ümbritseb meie kehasid ja määrab ruumi piirid, mis on rangelt ,,meie oma". Protseduurilist puudutust aktsepteeritakse patsiendi poolt rohkem. Samasugust puudutust teistel asjaoludel võib-olla ülde ei talutaks. Kuid alati on patsiendil õigus säilitada oma personaalne ruum. (Soots 1999.) Hooldav puudutus