Kunstniku puudutuse vajalikkusest erinevates kunstivooludes (0)

Kunstniku puudutuse vajalikkusest erinevates kunstivooludes. Kui mõtiskleda, mis on üldse kunstniku puudutus, siis võib teha mitmeid järeldusi. 
Muuhulgas võib jõuda selleni mida on otseselt näha ja ka kaudselt tajuda läbi tunnetusliku
maailma või filosoofilise perspektiivi. Mitte ükski lähenemine kunstniku puudutusele pole
vale ega ka mitte ainuõige. Kuid läbi oma kogemuse iga inimene, võib läbi filosoofilise
perspektiivi kõige kindlamini kogeda seda maagilist kunstniku puudutust, mis peaks iga
tema tööga kanduma edasi vaatlejani.
Vaja on seda tunnetuslikku poolt siiski iga teose puhul, muidu jääb vaatlejal saamata see
ainuomane kogemus vaadeldes autori tööd. Küsimus on aga see, et kuidas seda võib vaatleja
saada, kuidas kunstnik seda saavutada? Mis võiks emba kumba aidata selleni jõuda? Sellele
mõttele   selget   ja   ühest   kindlate   reeglitega   raamistikku   polegi   otseselt   võimalik   anda.
Kuigivõrd on üldiselt ühiskonnal see võimalus vastutus võtta enda õlule ning suunata inimest
avarama   silmaringi   radadele   piiluma   juba   sünnist   peale   pakkudes   puhtale   inimlapsele
vastavasisulisi mängulis vaatlevaid tegevusi, mis võiksid puudutada tema ilumeelt ja kõditada
ajusagaraid   kunsti   valdkonda   üleüldiselt   silmas   pidades.   Arendada   mõtlemise   ja
mõtlisklemise oskust. Nagu teada, siis aju on vaja treenida ja pidevalt, ka kunsti märkamise ja
arusaamise   vallas,   sest   ka   need   teadmised   ei   tule   niisama   iseesest.   Suhteliselt   kriitilise
suurusega inimkogum on valdavalt püüelnud oma elus liikuda kergete väärtuste saavutamise
radadel ning teadvustamata kulgenud esmapilgul lihtsamini kätte saadavate vahendite poole,
siis vast  jääb nendel puudu veelgi laiemast silmaringist,  mis omakorda  soosib  kunstniku
puudutuse tabamist.
Eestlased on varasematel aegadel saanud kergemini kontakti muusika, teatri ja kirjandusega,
kuid mitte kunstiga − ja see lõhe kujundab veel tänagi meie kunstimaailma.
Esimene laiemale publikule suunatud näitus toimus alles 1906. aastal põllumajandusnäituse
raames   ning   sel   puhul   avaldati   ajalehes   spetsiaalne   juhend,   kuidas   üldse   maale   vaadata,
muuhulgas näpunäitega, et puudutada ei tohi.
Visuaalne   side   on   üks   inimestevahelisi   sidemeid   ja   seega   elus   üldisemalt   väga   oluline.
Praegune visuaalne maailm on väga intensiivne ja piltide info kaal igapäevases suhtluses üha
suureneb   ning   sellel   on   oht   inimest   tuimestada,   siis   peaksid   inimesed   õppima   kujutisi
paremini lugema. Äratundmine ja tähenduste mõistmine peaks loomulikult kuuluma inimeste
oskuste juurde. Aga kas sellisel massil ongi vaja seda kõike tabada? Kindlasti pole vaja. Sest,
ühe  inimese  ellu  ei mahu  nii palju erineva  kvaliteediga  sisu kui palju seda on võimalik
maailmast kokku ahmida. Kuid paha see ka ei teeks, pigem tõstaks see senise elu kvaliteeti
ning rikastaks inimolendit seepidiselt. Põhimõtteliselt on hea, et on palju keskusi ja erinevaid
kunstitegemise   viise.   Üldisem   valupunkt   on   aga,   et   uus   kunst   kõnetabki   eelkõige   oma
põlvkonda ja oma aega.
Teine grupp on kunstivaatlejad, kes on selle tarbijad otseselt ning teadlikult valinud oma
elus sellist võimalust kasutada. Neid on kergem tabada lootuses, et just nemad on need,
kes saavad läbi taiese selle maagilise puudutuse kätte mida kunstnik on püüdnud edasi anda.
Paljuski oleneb aga selle inimgrupi maailmavaatelistest erisustest ja nüanssidest millega elu
neid   rikastanud   on   ning   kas   need   ühtivad   mingilgi   määral   kunstniku   omaga   kelle   töid
vaadeldakse ja kogetakse. Kuidas suhestutakse kogemuspõhiselt nähtavasse.
Kunstnik on läbi aegade ikkagi kajastanud seda keskkonda, milles ta viibib ning mida ta


kogeb ja kellega kokku juhtub puutuma ning kuidas on elus kaardid kätte jagatud. Tema töö
on peegeldus ühiskonnale ja vaatleja asi on tabada just seda mida kunstnik on soovinud
öelda, väljendada. See ei ole ajas muutunud. See ongi see vajalik puudutus igal kunstniku
tööl.
Teiselt poolt võib tajuda inimestes kunstihirmu. Kõik tahaksid siiski kunsti õigesti mõista,
mitte mööda panna, täpselt ära arvata, mida kunstnik tahtis öelda ja tunnetada seda maagilist
autori puudutust. Ent võimalik, et kunstnik ei tahtnudki midagi öelda. Võimalik, et ta tahtis
öelda üht, kuid meie näeme seal hoopis midagi muud − kas see on siis vale? Kas kunsti on
üldse   võimalik   valesti   mõista?  Tegelikult   mitte.   Kunstikogemuse   aluseks   on   endiselt   see
maagiline hetk, kui inimene kohtub kunstiteosega. Säärast subjektiivset kogemust ei asenda
miski. Hakati ju kunstiajaloo algusest juba kajastama esimeste kritseldustena tähelepanekuid
elust   enesest,   kas   informatiivsel   eesmärgil   või   esteetilisel   eesmärgil.   Kõik   oli   vaja   üles
täheldada erinevatel ajastutel vastavalt võimalustele lähtuvalt kunstniku sisemisest tungist
jagada ja peegeldada oma kogemusi ümbritsevast.
Sotsiaalne staatus on siinkohal ebaolulise tähtsusega ühest küljest vaadatuna kuna kunagi
ei tea mis täpselt selle staatuse taga paikneb. Sellest olenemata on igalt tööl küljes
kunstnikule iseomane puudutus.
Marcel Duchamp ütles, et ta ei usu kunsti, ta usub kunstnikku − ja tõepoolest muutus see
usk 20. sajandi kunstis väga oluliseks, kunsti hakkas defineerima see, mida tegi kunstnik.
See aga omakorda tähendab, et kunstnikuks saamine nõuab ka teiste veendumust, et sa oled
kunstnik.
Olgem ausad, igasugu “veidrusi” on viimastel aastatel kunstnike poolt toodetud. Kuidas
neid mõista ning kuidas seal see kunstniku puudutus üles leida? See võib olla katsumus
vähegi   mõtlemisvõimelisele   inimesele.   Kuid   siiski   mitte   võimatu   ülesanne   kui   püütakse
läheneda   loominguliselt   ja   tunnetuslikult   eirates   mõttelaiskust   ning   labaselt   kerglasi
mõttevääratusi.
Ei   maksa   laskuda   ainult   füüsilisele   vaateväljale,   pigem   võtta   eesmärgiks   mõtiskleda
tunnetuslikult tasandilt ja püüda kogeda seda mida kunstnik koges ning seeläbi võiks vähegi
õnnestuda tabada kunstniku puudutust töös ja vaatleja hinges. Ei teeks ka paha silmaringi
avardada lugedes erinevaid teoseid kunstniku eluloost, varasematest teostest ja muid artikleid,
millel on seos antud valdkonnaga.
Suur roll on kanda ka kunstiteadlastel, kelle ülesanne võiks konteksti avamise kaudu lähemalt
selgitada   nii   kunstniku   kui   ka   tema   teose   suhet   ühiskonnaga.   Kuigi   võib   õelda,   et   suhe
ühiskonnaga on vaid üks kunstiteose aspekte. Sama kehtib ka kunstikriitikute kohta, et nemad
peaksid   tegelema   teoste   või   näituste   kui   nähtuste   selgitamisega,   pidades   silmas   laiemat
lugejaskonda, kes võib kunsti vastu tunda huvi.
Ehk et lühidalt öeldes oleks vaja kunst rahvale lähemale tuua läbi erinevate metoodikate. On
vaja   lõhkuda   piire   ja   kunstile   teadlikumat   publikut   kujundada.   Kindlasti   aitaks   kaasa   ka
kunstnike   liikumine   rohkem   rahva   sekka,   kas   pidades   loenguid   või   esitledes   või
reprodutseerides oma kunsti praktilisemas vormis. See ehk võiks aidata kaasa lihtinimesel
kunstniku tunnetuse tabamisel.
Kunst ei ole koht, kust võiks leida meid puudutavatele küsimustele kõigile kehtivaid tõeseid
vastuseid, ometi leiame kõik neid sealt aeg-ajalt. Kõige olulisem on ikka see maagiline hetk,
mis sünnib vaataja ja kunstiteose vahel. Sealt edasi tuleb kõik muu.