kunstide, teaduste, õiguse, keele jne vahel, sündis 16. sajandi Itaalias ja Prantsusmaal. Kultuur tähendab vaimu kultiveerimist, enese harimist. Kultuursed inimesed vs. kultuuritud inimesed. Arusaam kultuuri kollektiivsest iseloomust, mis on olemas ühtedel rahvastel ja puudub teistel, sündis 17. sajandi Lääne-Euroopas, esmajoones Prantsusmaal. Kultuur tähendab käitumis- ja kõlblusnorme. Kultuursed ehk tsiviliseeritud rahvad vs. barbaarsed rahvad. Kultuur vs tsivilisatsioon Eristus kahe kultuuriareaali vahel: kui "kultuur" on ennekõike saksa mõiste (Kultur), siis "tsivilisatsioon" on pigem prantsuse ja inglise mõiste (Civilisation, Civilization)Saksa Kultur viitab inimese või rahva vaimsetele, hariduslikele saavutusele: kunstile, kirjandusele, muusikale, filosoofilistele süsteemidele jms. Saksa käsituses on Kultur midagi sisemist, samas kui "tsivilisatsioon" käib peamiselt välise kohta.
☼ sisseelamine (Einfühlung)– vaatama seespool möödunud kultuure ☼ Herder oli esimene, kes hakkas väärtustama rahvaluulet ja rahvalaule ☼ noor Herder: kultuur ei allu progressi mudelile ☼ hiline Herder: kõik kultuurid pürgivad (=püüdlevad) täiuse poole ☼ kultuuriajalugu kui omaette teaduslik uurimisvaldkond sünnib 19. sajandi teisel poolel Saksamaal frivoolne = kergemeelne, inetu Kaks konkureerivat kultuurikäsitlust 19. sajandil: 1. Kultuur – rahvakultuur, argielu, folkloor jne 2. Kultuur – kõrgkultuur, filosoofia, kirjandus, kunst jne → domineerib siiamaani Jacob Burckhardt (1818–1897) – šoti ajalooline Berlin - ajalooline keskus ☼ kunstiajalugu ☼ pessimist “Kõik hea on juba olnud” ☼inimühiskonna kujunemist ja arengut mõjutavad kolm faktorit ehk jõudu [Potenzen]: riik, religioon ja kultuur. ükski neist ei eksisteeri iseseisvalt, vaid ainult kolmekesi koos ja seotuna.
Antropoloogia ·1970. aastatel toimub kaks rööpset arengut: (kultuuri)ajaloolased avastavad antropoloogia ja antropoloogid avastavad ajaloo. · Ajalool ja antropoloogial (kitsamalt kultuuriajalool ja kultuuriantropoloogial) on suur ühisosa: mõlemad uurivad "kultuurilist teist" esimene ajas, teine ruumis kaugeid kultuure. · Mõlema distsipliini eesmärk on mõista ja eritleda inimeste ja ühiskondade käitumist ja ettekujutusi; mõlemad peavad ennast asetama "teise" perspektiivi, et uuritavat paremini mõista. · Kui traditsiooniliselt oli erinevuseks see, et antropoloogia tugines suulistele andmetele ja ajalugu kirjalikele, siis viimasel ajal on see eristus hägustunud, sest nii nagu antropoloogiad kasutavad üha enam kirjalikke allikaid, pöörduvad ajaloolased sageli suulise teabe poole (näiteks nn. oral history). Ajalugu vs antropoloogia: tavapärased eristused · Diakroonia vs sünkroonia (Claude Lévi-Strauss) · Sündmus vs struktuur
tervik, mis hõlmab teadmist, usku, kunsti, kõlblust, kombeid ning kõiki muid oskusi ja 1 harjumusi, mida inimene ühiskonna liikmena omandab.” Paralleelselt antropoloogilisele kultuurikäsitlusele tähistas kultuur ka inimvaimu kõrgemaid, täiuslikuks ja peeneks peetud saavutusi. Vastanduvad kõrgkultuur ja rahvakultuur, eliit suhtub põlglikult lihtrahvasse. Kultuur on vähemuste hoida ning tuleb ära hoida nn masside mässu, mille anarhistlik jõud häsitaks kõrgkultuuri (Matthew Arnold). Elitaarse kultuurikonseptsiooni kriitika suuna eestvedajaks sai peale II MS Birminghami koolkond, kes andis kultuurile laiema tähenduse. Koolkond seadis eesmärgiks uurida kõiki kultuurivorme. Kultuur sai igasuguse (tähendusliku) inimtegevuse üldnimetajaks. Kultuur muutub “tavaliseks”. 1970.-1980
generation independently of the biological genes. Neis kultuuridefinitsioonides rõhutatakse eeskätt kultuuri sotsiaalset päritavust, mis on samas erinev bioloogilisest pärinemisest. Ajalooliste kultuuridefinitsioonide suurim puudus on, et nad kipuvad ülerõhutama kultuuri stabiilsust; K & K arvates viitab "pärandi" mõiste kultuuri staatilisele käsitlusele. Raymond Williams Resources of Hope (1989:4) kommenteerib ajaloolise ja tänapäevase vahekorda kultuuris järgmiselt: Igal kultuuril on kaks aspekti tuntud tähendused ja arengusuunad, mida selle liikmed on omandanud ja uued tähendused ja tähelepanekud, mida testitakse. Need protsessid esinevad nii indiviidi kui ka ühiskonna arengus, nii looduses kui kultuuris mõlemad on ühtaegu traditsioonilised ja loovad. Kultuur tähendab nii tuttavaid, tuntud tähendusi kui ka õppimist ja avastamist. Sama ka kultuurisemiootikas kultuurile on omane nii mäletamine e
ajalooline antropoloogia;2.mälu (retrospektiivsus). Kontaktid ja arengu kiirus on erinev sõltuvalt kultuurist, nt Suurbritannias ja Saksamaal on arengud kiiremad. M.Mauss kingitud/retsiprooksus kui sotsiaalse koostöö vorm. Andmine, vastuvõtmine, vastukingitus. M.Douglas puhtuse ja mustuse kategooriad kultuuris. V.Turner rituaalide antropoloogia. Geertz sümbolite roll ühiskonna tähenduste kujundamisel. 20.saj II poolel vabastatakse trad rahvakultuuri ühetaolisest iseloomust, varasemas käsitluses nähakse dünaamikat vähe. Hakatakse rõhut, et ajaloolist praktikat ei saa isoleeritult vaatama, hakatakse väärtustama kogemuslikku/tunnetuslikku osa. 70-80 ilmub palju rahvakultuuri teoseid. Antropoloogiline ajalugu Kokkupuuteala on institutsionaliseeritud. Tekib tekstide teadlikkus. Ajalooline antropoloogia Euroopa etnoloogias: Frykman ja Löfgren ,,Culture builders:...." Kultuurikriitiline uurimus näitab,
• kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt (kunst kunsti pärast, kirjutajal endal on sellega eesmärk, kuid see ei pruugi olla eesmärk kellelegi teisele) • kirjandus kui intertekstuaalne konstruktsioon (kirjandusteos suhestub teiste tekstidega) Miks uurida kirjandust? Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve? • Kirjandust peab uurima, et saada täiuslikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. • Kirjanduskriitika otstarve on kirjanduse üle arutada, kritiseerida, anda hinnang, kuid ka teose seletamine (tähendus, vorm, esteetiline väärtus). Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned. • Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused,
Jumalaga. Kui inimene loodab millelegi väljapool omaenese võimaluste piire, on see märk religioossest mõtlemisest. Läänes on kaks peamist intellektuaalset süsteemi: kristlus ja progressivism, mis loodavad edendada ühiskonda edasi ja paremuse poole. Minu arvates on progressivistlik ajaloonägemus on seega lähedasem religioossele mõtlemisele. Piiblis on väidetavalt mainitud ka progressi aeg ehk progressiivne aeg. 2. Millised jooned eristavad rahvakultuuri ja populaarkultuuri praktikaid? Rahvakultuur on midagi, mis ühendab meid meie ajaloolise traditsiooniga ja viitab kultuurielementide pikaealisusele. Selle loojaks on kogu rahvas. Populaarkultuur on põhimõtteliselt sama, mis massikultuur; see on tekkinud massilise käibe eesmärgil. Rahvakultuur on tekkinud aja jooksul ja hoopis teistel eesmärgil (mitte rahalisel nagu populaarkultuur). Rahvakultuuri vaadeldes võiks kõigepealt tuua välja tema pikaealisuse võrreldes populaarkultuuriga
saj III veerandil kasutati sõnu ,,rahvaluule" ja ,,folkloor" nii uurimisainena kui seda uuriva teadusena, praegu hoitakse neid aga lahus: aines on ,,rahvaluule" ja ,,folkloor" ning teadus, mis seda uurib ,,rahvaluuleteadus" ja ,,folkloristika". 2. Rahvaluule e folkloori mõiste ja uurimine rahvusvahelises kontekstis. Saksamaal oli nn teadus rahvast volkskunde. Venemaa geograafia, etnograafia Inglismaa folklore rahva teadmised 20 saj lõpul kesk/põhja-euroopas rahvakultuuri uuriva teadusena üldmõistet etnoloogia. Saksakeelses tehakse vahet euroopa etnoloogia ja etnoloogia vahel. Inglise k teaduskirjanduses võib folkloristika hõlmata sama ala, mida mujal käsitatakse etnoloogiana. Eestis on need lahus. Ingl k folkloristika erijoon kultuurantropoloogiliste meetodite eelistamine. 19. Saj II pool iseseisvate teadusharude väljakujunemine Euroopas Folkloristika eellugu kultuuriuurimise raames: 2 suunda
Sissejuhatus Sotsiaalantropoloogiasse Konspekt Katre Kikkas, Sotsioloogia, Sotsiaaltöö ja Sotsiaalpoliitika I kursus KULTUUR JA INIMESED Kultuur ei tähenda antropoloogias kunsti jms. See eeldab pigem õpitud kogemusi. Uuritakse inimeste käitumist. Kultuuri defineeritakse kui ühiskonna mustrit nende käitumise ja traditsioonide järgi. Samas kasutatakse kultuuri mõistet ka kui organisatseeritud teadmiste süsteemi ja uskumust, kus inimesed struktureerivad oma kogemused ja ootused, valivad alternatiivide vahel. Antropoloogilise uurimise teeb raskeks see, et uurija on võõras keskkonnas, pole harjunud kohaliku kultuuri mustriga. Kultuur koosneb asjadest ja üritustest, mida me saame esitleda, lugeda ja mõõta. Inimesed jagavad igapäevaselt oma teadmisi. See on sotsiaalne protsess, mitte privaatne. Antropoloogid uurivad erinevaid kultu
2) klassifitseerivad süsteemid paigutab sugulased mingitesse klassidesse 1859 hakkas ta uurima seoseid erinevate ühiskondade sugulussüsteemide vahel Sugulusterminoloogiad ei peegelda alati bioloogilisi suhteid Sugulus on tema arvates ideaalse evolutsioonilise uurimise kese Ancient Society, 1877 kultuuriline evolutsioon jaguneb kolmeks: 1) Metslus ehk kütid-korilased 2) Barbarism ehk põllumajandusega tegelevad inimesed 3) Tsivilisatsioon ehk inimesed, kes rajavad riike ja linnu Elatusallikate suurenemine aitab liikuda ühest staadiumist teise, kuotuurilisel arengul on materiaalne alus 1840.1880 kokkuvõte: Tegeleti peamiselt 2 teemaga evolutsiooniliste skeemide väljaarendamine, terminoloogiliste aluste loomine (nt matrilineaarsus, patirlineaarsus, tabu) Uuriti sugulussüsteeme ja religioosseid uskumusi eri paigus
peategelane on individualiseeritud ja realistlik. Novell: Üks keskne ajahetk, millal tegevus aset leiab; kulminatsioon + tagasivaated; kehtib ühtsuse printsiip novell loetakse korraga läbi; üks põhitegelane, tegevuskoht, vaatepunkt, vähem kirjeldust ja detaile võrreldes romaaniga Kirjandusloo mõiste. Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu. Kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega. Kirjandusloo mõiste - Kirjanduse ajaloo käsitlus ehk esitus. Kirjapandud lugu. 12 Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu - Kirjanduse sisemine (aja)lugu, kirjandus üldiselt või zanrite kaupa (luule, proosa, draama, eepika, komöödia, pastoraal). Ajaliselt ulatuslik periood (kogu kirjanduse ajalugu) või teatud ajalis-kultuuriline periood (Keskaeg, renessanss, valgustusajastu, 20. sajand või ka modernism ja postmodernism), olulised mingi ajaperioodi kultuurilised jooned, see piiritleb
Adorno, Theodor - saksa sotsioloog, marksistlik filosoof, muusikateoreetik ja helilooja. Peab massimeediat ja popkultuuri negatiivseks. Valgustatus muudab mõistuse instrumentaalseks, standardiseerituks, keskendutakse eesmärgi saavutamisele, mitte selle väärtusele, institutsioonid kontrollivad isiksuse moodustustumist ja hoiavad teda oma piires. Massikultuur lämmatab kõrgkultuuri: popkultuuris standardiseerimine ja võlts-isikupära Althusser, Louis - prantsuse marksistlik filosoof, essee ,,Ideoloogia ja riigiideoloogilised aparaadid" institutsioonid hoolitsevad selle eest, et inimestel valesid mõtteid ei tekiks, teenib juhtivat klassi taastootes hegemoonia aluseks olevat ideoloogiat läbi praktikate (koolipäev, matused), milles inimene osaleb mittevabatahtlikult, määratledes end subjektina Anderson, Benedict konstruktivistliku koolkonna teadlane, kes peab rahvust uue eliidi loodud kujuteldavaks kogukonnaks, mille abil ühiskonda koos hoitakse ja võimu teostataks
professor Oxfordi ülikoolis. Tema tuntumaid evolutsionistlikke teoseid oli Primitive Culture. Võttis kasutusele animismi mõiste. Tylori väitel esineb teatud koguses animismi kõikides usundites. Animismi peetakse üheks varaseimaks religiooni vormiks. Kultuuriline jäänuk sellised kultuurilised omadused, mis olid oma algse funktsiooni ühiskonnas kaotanud, kuid siiski mingil arusaamatul põhjusel säilinud. Tylor defineeris kultuuri mõistet järgmiselt: Kultuur, või tsivilisatsioon laias etnograafilises mõttes kujutab endas seda keerukat tervikut, mis sisaldab teadmisi, usku, kunsti, moraali, seadusi ja palju teisi omadusi ning harjumusi, mis inimene ühiskonna liikmena on omandanud. kultuurievolutsiooni 3 tasandit Tylor võrdles kultuuri tsivilisatsiooniga ning jagas inimkonna erinevatesse gruppidesse, kes on erineval määral kultuursed. Eristas kolme erinevat tasandit vastavalt kultuuri arengule: 1) metslased; 2) barbarid; 3) tsiviliseeritud inimesed.
Loeng 1. Mis on kultuurantropoloogia ja mida ta uurib? Antropoloogia põhijooned. 1. Antropoloogia on võrdlev. Antropoloogid võrdlevad, mis on normaalne ühes ühiskonnas või kultuuris ei pruugi olla seda mõnes teises. 1. Kultuuride/ühiskondade vaheline võrdlus: nii erinevuse kui sarnasused. Ülemaailne (nt Nayaride pere vs eesti pere; eesti üksikemadus vs Kariibi ühiskondade üksikemadus) Regionaalne (nt sotsialismijärgsed ühiskonnad omavahel) Ühiskonnasisene (subkultuuride, klasside vms vahel) 2. Võrdlus uurijat ja teisi ühiskonnaliikmeid juhtivate eelarvamustega. Võrdlemine on ajalooliselt olnud antropoloogias väga oluline, vaadeldavat reaalsust võrreldakse koguaeg oma eelarvamuste, stereotüüpide, eeldustega aga ka selle vaadeldava ühiskonna liikmete eelarvamuste ja ootustega. 3. Antropoloogia võrdleb neutraalselt. Antropoloog üritab hinnangute andmisest ho
Neis kultuuridefinitsioonides rõhutatakse eeskätt kultuuri sotsiaalset päritavust, mis on samas erinev bioloogilisest pärinemisest. Ajalooliste kultuuridefinitsioonide suurim puudus on, et nad kipuvad ülerõhutama kultuuri stabiilsust; Kroeberi & Kluckhohni arvates viitab "pärandi" mõiste kultuuri staatilisele käsitlusele. Raymond Williams teoses Resources of Hope (1989: 4) kommenteerib ajaloolise ja tänapäevase vahekorda kultuuris järgmiselt: Igal kultuuril on kaks aspekti tuntud tähendused ja arengusuunad, mida selle liikmed on omandanud ja uued tähendused ja tähelepanekud, mida testitakse. Need protsessid esinevad nii indiviidi kui ka ühiskonna arengus, nii looduses kui kultuuris mõlemad on ühtaegu traditsioonilised ja loovad. Kultuur tähendab nii tuttavaid, tuntud tähendusi kui ka õppimist ja avastamist. Sama ka kultuurisemiootikas kultuurile on omane nii mäletamine e
materialistlikud (majandussuhted, sotsiaalsed kihid jms) aspektid, kirjandus kui kultuuriloome, kirjandusajaloo olevikukesksus (uurija on olevikuga paratamatult piiratud; loomishetke eesmärgid ja väärtushinnangud; ajaloo loolisus; kirjandusloo kallutatus ja erapoolikus). Nüüdisajal: kirjandusajalugu pole enam vajalik/võimalik, pluralism ja ühtse kirjandusajaloo ühtsuse puudumine. Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus + ilmumisaassta igast perioodist). Eesti kirjanduse ajaluu jaotus: esimesed käsitlused (19. sajand), Nõukogude aeg, pagulus, taasiseseisvusaeg. D. Jürgenson 1844, E. Nirk 1970, G. Suits 1953, E. Annus 2001. Eesti kirjandusloo arengutendentsid, eesti kirjandusloo probleeme. Varasemad kirjanduslood olid kontekstikesksed. 1930. a kerkis positivism ja tekstikesksus. 1970. a avaldus autorikeskne positivsm, ühiskonnakeskne marksism ja tekstikeskne uuskriitika. 1990
Arusaam kirjandusest kui üks kultuuriloome vormidest, kirjandus kui sotsiaalne praktika (vt. tagapool uus kultuuriajalugu) Arusaam kirjandusajaloost kui olevikku kinnitatud nähtusest, mineviku kättesaamatus (ei ole võimalik jõuda nn. päris minevikuni, uurija on oma oleviku poolt paratamatult piiratud) Kirjandusajaloo olevikukesksus: peegeldatakse loomishetke eesmärke ja väärtushinnanguid. Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus + ilmumisaassta igast perioodist). Esimesed käsitlused M. J. Eisen, Tähtsad mehed 1883-1884 F. Tuglas, Lühike eesti kirjanduslugu, 1934 Nõukogude aeg Eesti kirjanduse ajalugu I-V, Peatoim. E. Sõgel, 1965-1991. E. Nirk, Estonian Literature, 1970. Pagulus G. Suits, Eesti kirjanduslugu, Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1953 A. Oras, B. Kangro, Estonian Literature in Exile, Lund, 1967 Taasiseseisvusaeg Annus, E, L. Epner, A. Järv, S. Olesk, E. Süvalep, M
Arusaam kirjandusest kui üks kultuuriloome vormidest, kirjandus kui sotsiaalne praktika (vt. tagapool uus kultuuriajalugu) Arusaam kirjandusajaloost kui olevikku kinnitatud nähtusest, mineviku kättesaamatus (ei ole võimalik jõuda nn. päris minevikuni, uurija on oma oleviku poolt paratamatult piiratud) Kirjandusajaloo olevikukesksus: peegeldatakse loomishetke eesmärke ja väärtushinnanguid. Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus + ilmumisaassta igast perioodist). Esimesed käsitlused M. J. Eisen, Tähtsad mehed 1883-1884 F. Tuglas, Lühike eesti kirjanduslugu, 1934 Nõukogude aeg Eesti kirjanduse ajalugu I-V, Peatoim. E. Sõgel, 1965-1991. E. Nirk, Estonian Literature, 1970. Pagulus G. Suits, Eesti kirjanduslugu, Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1953 A. Oras, B. Kangro, Estonian Literature in Exile, Lund, 1967 Taasiseseisvusaeg Annus, E, L. Epner, A. Järv, S. Olesk, E
(4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. 3.Miks uurida kirjandust? Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Nimelt on kirjandusteaduse enda sünd seotud arenguga, mida Hegel on nimetanud kunsti lõpuks. See tähendab, et kirjandusteaduse teke on seotud tõsiasjaga, et kunst, sh ka kirjandus, kaotas võime ulatuda vahetult oma publikuni. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne. Kui kirjandus suudab noori võluda ilma kriitika või teooria vahenduseta, asub ta veel kadestamisväärselt eelmodernses faasis.
SISSEJUHATUS ETNOLOOGIASSE Sissejuhatus Etnoloogia tegeleb erinevate rahvaste ja kultuuridega, kusjuures peamiselt mitte-lääne kultuuridega ja mitte kõrg-tsivilisatsioonidega. Kuigi tänapäeval võib uurida igasuguseid kultuurinähtusi, uuritakse oma kultuuris põhiliselt rahvakultuuri alla jäävat. Vanemast vaatekohast lähtudes on kultuur vaid kõrgkultuur osade rahvaste areng on teatud staadiumis peatunud ning eksisteerivad kõrgtsivilisatsioonid ning rahvad kellel seda ei ole. Tänapäevase antropoloogia arusaama kohaselt on igasuguse inimtegevuse avaldus kultuur ning ilma igasuguse rahvatsevahelise hierarhiata. Erinevused antropoloogia, etnograafia ja etnoloogia vahel seisnevad peamiselt uurimismeetodites
I Sissejuhatus Eesti ajaloo historiograafiasse Historia – mineviku uurimine + grafo - kirjutama, kirjutan = ajaloo kirjutamine, kirjalik jutustus möödunust. Lähtudes sellest tähendusest nimetati minevikus ajalooteoste autoreid historiograafideks. Oli ametlik tiitel, amet. Sellega kaasnes riiklik stipendium ja au. Sõnal historiograafia on siiski mitmeid tähendusi: - Ajalookirjandus üldse. Tavakeeles kohtab kõige enam. - Analüüsiv kriitiline ülevaade ehk käsitlus ajalookirjandusest mingi valdkonna, maa või perioodi kohta (levinuim tähendus). - Ajalooteadmiste, ajaloomõtte, ajalooteadvuse (-kirjutuse) ajalugu tervikuna või mõnel üksikul maal. - Ajalooteaduse haru, mis uurib antud teadust (ajalookirjutust) ennast. 1. Historiograafia kui ülevaade ajalookirjandusest: Halvemal juhul tasemelt bibliograafiline loetelu, parimal kasvab kirjanduse ülevaatest välja antud küsimuse uurimise ajalugu, s
- Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; - Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Miks uurida kirjandust? Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandus-teaduslikud käsitlused) otstarve? Kirjanduskriitika – tegeleb kaasajas ilmuvate teoste tõlgendamisega, kasutatakse hiljem kirjandusajalugude koostamisel Eesmärk on täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel „lüüriline mina“, mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus.
antropoloogiaks saab see kui sellele lisatakse teoreetiline üldistus, lõppeb mingi teoreetilise mõtisklusega. Samuti nähakse folkloristikat kui üht antropoloogia osa. Esteetiline antropoloogia. Kõik on peaaegu üks ja sama. Olemuslik vahe, kuida need on kujunenud. Etnoloogia on kujunenud rahvusliku produktina. Laiem poliitiline, sotsiaalne funktsioon oli näidata, et arenevatel rahvastel on eneseteadlikus, põhjendati mingit rahvust. Uurijad ütlesid, et mingi kultuur on rahvakultuur, nt Eestis, eeskätt levis taoline käsitlus Ida-Euroopas. Kasvas välja eelkõige rahvusliku põhjendamise kontekstis. 1918, kui Eesti Vabariik loodi, tekkis küsimus, kuidas määratleda Eesti Vabariiki. Mis põhjendab Eesti riigi tekkimist, olemuslikult? Isegi põhiseaduses öeldakse, et Eesti riik on eesti rahva ajaloolisel ja etnograafilisel asualal. Etnograafia on nagu üks põhjendus, kus on üks rahvas, kus tõmmatakse üks piir
ESIMENE KONTROLLTÖÖ Etnoloogia ja kultuuriantropoloogia alused, 1. kontrolltöö Etnoloogia ja kultuuriantropoloogia tegelevad inimese uurimisega – milline on ta kultuurilise subjektina, põhiidee on see, et kõik inimesed ja kultuurid on võrdsed. Kultuuriantropoloogia põhiküsimus: mis on põhiline termin ja mis on selle mõte? Vastus: kultuur. Inimesed, kes ei tea, mis on kultuur, arvavad et see on miski, mis on loodud tarkade ja võimekate inimeste poolt, seda loob ja suudab mõista vähemus. Kultuuri saab mõista kahte viisi: 1) kuidas me teeme vahet, mis on kultuurne ja mis pole, nt mis meile meeldib on kultuur, mis ei meeldi, on midagi muud; 2) kõik, mida inimesed on loonud, on kultuur Edward Tylor (1832-1917) – esitas esimese etnoloogilise antropoloogilise definitsiooni, pärast seda tuli neid välja sadu ja tuhandeid. Tylorit peetakse distsipliinide isaks. Samas kuna tema ''nimekiri'' oli pigem loetelu asjadest, peeti seda mitte terviklikuks. Leslie White (1900-19
Kuid vaatamata raskele olukorrale jätkus nn. passiivne vastupanu. Rahvuskultuuri edendati nii olles emigratsioonis kui ka asumisel või mujal vangilaagrites. Ärkamisaeg avaldas mõju meie rahvuskultuurile kui sellisele vaid esimesed 50 aastat. Edasi said eesti aktiivsed kultuuri-ja ühiskonnategelased juba ise hakkama rahvuskultuuri säilitamise ja edasi arendamisega. Hea näide selle väite kinnituseks on kultuuriarengu paradoks, kus Viires (Viires 2001) nimetab vana rahvakultuuri propageerimist ja levitamist moodsate industriaalsete meetodite ja kommunikatsioonivahendite abil, mis on vastuolus omaaegse otse isikult isikule ja käest kätte kanduva rahvakultuuri olemusega. Rahvakultuuri peamisteks funktsioonideks on laiade rahvahulkade aktiivne osalemine kultuuris, inimeste kunstiline eneseteostus, üldise loovuse arendamine ja elukvaliteedi tõstmine, traditsioonide hoidmine, ühistunde loomine ja kindlustamine (Kuldna).
Etnoloogia ja kultuuriantropoloogia algused Kultuuri määratlus ajalooliselt Kuni 19. sajandini seostus kultuuri määratlus eelkõige kõrgekultuuriga: kujutav kunst, muusika, kirjandus jne. Kultuur on eliidi privileeg, see pole kõigile kättesaadav. Kultuur on vaid osa inimese tegevusest. Levib arusaam, et on rahvaid, kus kultuuri ei olegi. Neid rahvaid peeti metsikuse reservuaariks, kust arenenud rahvad said ammutada inspiratsiooni. Distsipliinid etnoloogia ning kultuuriantropoloogia arenesid välja 19. sajandi teisel poolel. 1871. aastal esitas Edward Tylor esimese etnol/kultatrop kultuuridefinitsiooni: Kultuur on kompleksne tervik, mis hõlmab ühiskonna liikmena omandatud teadmisi, uskumusi, kunste, moraali, seadusi jne. Seega on kultuur kogu inimtegevus, nii kõrgkultuur kui ka igapäevased tegevused. Sellest tulenevalt hakatakse ka teadlaste poolt rõhku panema inimeksistentsi pisiasjadele, kasvavad välja etnoloogia ning kultuuriantropoloogia. Definitsioonile heideti aga et
4.1 Eellugu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 19 4.1.1 Varasemad kroonikad ja reisikirjad . . . . . . . . . . . . . . . 19 4.1.2 Balti-Sakslastest kirjamehed . . . . . . . . . . . . . . . . . . 20 4.1.3 Õpetatud Eesti Selts . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 20 4.1.4 Eestlastest rahvakultuuri kogujad ja uurijad. 19-20 saj. . . . . 20 4.2 Etnoloogia kui teadus Eestis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 20 4.2.1 Eesti Vabariik . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 20 4.2.2 Nõukogude Eesti . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 21 4.2.3 Peamised uurimisvadkonnad . . . . . . . . . . . . . . . . . . 21 4.2
Antropoloogia on inimese tegelev teadus. Füüsiline antropoloogia – uuritakse inimese keha. Folkloristika on antropoloogilises kontekstis esteetiline antropoloogia. Kõik on suhteliselt üks ja sama, lihtsalt erinevates riikides võidakse seda nimetada erinevalt. Mõningane erinevus: etnoloogia on kujunenud rahvusluse produktina. Etnoloogia hakkas arenema teadusena välja 19.saj lõpus. Kõrgklassid arvasid, et eestlastel kultuuri ei ole. Rahvakultuuriuurijad ütlesid, et rahvakultuur on koguaeg olemas olnud, selle pinnalt me saame arendada välja omapärase rahvuse. See oli palju ka ida-Euroopas. Etnolooga kasvas üles rahvusluse põhjendamise kontekstis. 1918 – mis põhjendab eesti riigi tekkimist? Iseseisvuse deklaratsioonis on toodud 2 põhjendust. EV luuakse ajaloolisel ja etnograafilisel asualal. Kas setud on eestlased? Eeskätt uuriti oma rahvast ja selle alamklassi, püüdes leida kultuurialgeid, millele üles ehitada rahvuskultuur.
Sotsiaalne fakt võidakse peale suruda organiseerimatult (nt moraal) või organiseeritult (nt seadused). Funktsionalism Malinowski (1884-1942) kõik ühiskonna institutsioonid täidavad oma liikmete vajaduste rahuldamise funktsiooni. Inimestel on 7 põhivajadust: toitumine, järglaste taastootmine, kehaline heaolu, julgeolek, puhkus, liikumine, kasvamine. Inimesi juhivad impulsid tegevus rahuldus. 3. loeng Strukturaal-funktsionalism kultuuri, ühiskonna funktsioonide käsitlus A. R. Brown (1888-1955) ,,Sotsiaalse grupi vajadused esmased." Sotsiaalne struktuur totaalne võrgustik kehtivatest sotsiaalsetest suhetest. Suunatud olemasoleva olukorra vaatlemisele. Esitatud ka loogiline kriitika funktsioonid olemas enne institutsiooni, kuid peaksid koos kujunema. Võib öelda, et institutsioon luuakse vajaduste rahuldamiseks, kuid uued ei pruugi nii üks üheselt mõistetavad olla. Eirati psühholoogilist lähenemist, nähti vaid vajadusi põhjusena tegutseda.
mittelääne kultuurid. 2. Kirjanduse kui mõiste määratlemise 4 põhisuunda a) poeetiline keel – kirjandus kui keele funktsioon; muudab igapäevast keelekasutust, fookus keelel; b) väljamõeldis/fiktsioon; c) esteetilise väärtusega objekt – kirjandusteos kannab esteetilist väärtust; d) intertekstuaalne konstruktsioon. Minu jaoks olulisim esteetiline väärtus ja poeetiline keel. 3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid: teadmised – kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; žanritest ja kirjanduspraktikatest; kirjanduse analüüsimeetoditest (narratiivianalüüs, värsiõpetus, erinevad kirjandusteooriad); kirjanduskeele iseloomustavatest joontest (kujundiline keel). Keeleteoskus ja võime tajuda intertekstuaalseid seoseid ja kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid. 4
Kirjandus - funktsionaalne, mitte olemuslik kategooria, teda ei erista mitte eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris. Kirjandust vaadeldi olevikukesksena, peegeldamas loomishetke eesmärki ja väärtushinnaguid. Tänapäev: a) pluralistlikud kirjanduslood, pole ühtset raami b) keskendumine poeetika ajaloole c) kirjandusajalugu pole enam vajalik Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus + ilmumisaasta igast perioodist). Esimesed käsitlused - Tuglas, ,,Lühike eesti kirjanduslugu" - 1934 Nõukogude aeg - E. Nirk ,,Estonian Literature" - 1970 Pagulus - G. Suits ,,Eesti kirjanduslugu", Lund 1953 Taasiseseisvusaeg - Annus, Epner, Järv, Oleks, Süvalep, Velsker ,,Eesti kirjanduslugu" - 2001 Eesti kirjandusloo arengutendentsid, eesti kirjandusloo probleeme. Varasemad kirjanduslood - kontekstikeskse lähenemisega. Hiljem tekstikeskne. 90ndatel kaasati
kohta. Eduard Philipp Körber (1770-1850) Võnnu pastor ja kodu-uurija Tartumaalt. Johann Gottfried Herder (1744-1803) just hiljem märgiline isik, omal ajal ei peetud nii oluliseks. Saksa valgustaja, teoloog ja filosoof, 1764-1769 Riia Toomkooli õpetaja ja adjunktpastor. Pärit Ida-Preisimaalt, õppis Königsbergis teoloogiat. Seal ka Kant, kes Herderit mõjutanud. Herder Saksamaal omas piirkonnas üheks kõrgeimaks kirikutegelaseks. ,,inimkonna ajaloogeograafia" ideed. Riia perioodil huvi rahvakultuuri vastu, avaldas ,,Volkslieder" 80 Läti ja kaheksa Eesti rahvalaulu. 1807 ,,Stimmen der Völker in Lieder". Rahva vaimulaadi mõista rahvalaulude kaudu. Herderil oluline mõju rahvusluse arengule ja kontekstile. Lätis kahe maailmasõja vahel eraülikooli nimetatud Herderi Instituudiks. Pärast sõda Saksamaa Liitvabariigis loodi ,,Forschungsrad" Herderi instituut, mis kirjandust Balti riikidest ja Ida-Euroopast andis välja. Toetas vastavaalast uurimistööd.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
