''Külmale maale'' (7)

’’Külmale maale’’
Eduard Vilde
Tegelased: Väljaotsa Jaan, Väljaotsa Kai, Virgu Anni, Virgu Andres, Kõverkaela- Juku , Kohi-Kaarel
’’Külmale maale’’ kujutab Väljaotsa Jaani elu pärast seda, kui ta on jäänud pere ainukeseks toitjaks. Jaan jääb haigeks ja seetõttu ei saa ta teha tööd ning ees seisab kuupäev, millal neil perega tuleb välja kolida saunast, kus nad praegu elavad. Kuna Jaan on aus inimene, siis üritab ta ise hakkama saada, kasutades ainult ausaid võtteid. Kuid kuna pere vajab toitmist, hakkab Jaan suhtlema Kõverkaela-Juku ja Kohi-Kaarliga, kes kaasavad ka Jaani oma varastamistesse. Jaani ennast süüdistatakse ka varastamises, kuid Virgu Anni tunnistus , et nad olid sellel ajal koos, päästab Jaani karistusest . Kuid siiski tuleb välja, et Jaan oli vargusega seotud ning nii tema kui ka Virgu Anni saadetakse Siberisse.
’’Külmale maale’’ käsitleb probleeme, kus tihti pole inimesel süüd oma olukorras, vaid on olude ohver. Jaan jäi haigeks ja sellest olenevalt ei saanud ta teha tööd. Pärast tervenemist oli kätte jõudnud talv ja enam polnud töökohti saada.
Arvamus, et kõik vaesed on alati vargad, oli Virgu Andrese veendumuseks. Andres arvas , et Väljaotsa pere on nende omast madalamal ja ta kasutas võimalusi, et Jaani häbistada. Näiteks alandas Andres Jaani maja läbi otsimisega, lootes sealt varastatud kraami leida. Kuna kõik külaelanikud teadsid Jaani kui ausat meest, siis läbiotsimine pani inimesi selles kahtlema. Andres häbistas Jaani ka piibltunnnis, kuhu Jaan purjus peaga läks.
Virgu Anni ja Andrese vaheline armastus tekitab palju pingeid. Esiteks ei taha Jaan Annilt uhkuse tõttu abi vastu võtta, kuigi Anni saaks tema peret aidata. Kuigi Anni teadis, et Väljaotsa perel on raskusi, ei uskunud ta seda, et Jaan varastab . Ta uskus teda tingimusteta ja seetõttu tunnistas ka kohtus Jaani kasuks, öeldes, et Jaan oli varguse ööl koos temaga olnud. Selle peale ütles Andres Annist lahti, kuid Annit see ei kõigutanud – ta armastas Jaani ja usaldas teda täielikult ning muud polnudki vaja.
Jaan oleks võib-olla suutnud jääda ausaks , kui ta ei oleks hakanud suhtlema Juku ja Kaarliga. Ta tahtis suhtlemise nendega ära lõpetada, kuid kui ta korra sai tunda, kuidas raha käte vahel on, siis oli tal raske sellest eemale hoida, sest ta teadis, et tal on võimalus raha teenida ja perele süüa osta. Allakäik sai alguse tühisest asjade varjamisest, kuid seal alates oli Jaanil juba raske täiesti ausaks jääda. Raamatus tuleb välja piir õige ja vale vahel – nii Kai kui ka Jaan teadsid, kust saadav raha ja asjad on pärit ning nad teadsid, et nende kasutamine on vale, kuid olude sunnil ei saanud nad käituda nii nagu oleks õigem, vaid nad pidid tegema nii nagu nende jaoks antud hetkel parim.
Üheks suurimaks probleemiks on häbi iseenese tegude üle. Jaanil oli häbi sellepärast, et ta ei suutnud oma peret toita, lisaks tundis Jaan alguses häbi selle pärast, et ema ei paistnud ausust enam oluliseks pidavat, vaid temas sai võitu ahnus , mis sundis teda kogu aeg varastatud kraami ka enda tarbeks kasutada.
Raamatust kerkib ka küsimus, et miks olla aus, kui keegi nagunii ei usu seda. Kõik peale Anni olid kindlad, et Jaan varastab, sest muidu ta kuskilt raha ei saaks, et suurt peret üleval pidada. Kui kõik teised niimoodi arvavad , siis pole endalgi raske seda uskuma hakata.
Rasketel aegadel tuleb oma uhkus alla suruda ja abi vastu võtta, kui seda pakutakse, vahet ei ole, kui suurt eneseületust see nõuab. Kui abi vastu võtta, siis on paremad võimalused keerulisest olukorrast välja tulemiseks. Jaan ei tahtnud Annilt abi vastu võtta, vaid tahtis näidata, et ta saab ise hakkama. Kui Jaan oleks lasknud Annil ennast aidata, siis võib-olla ei oleks pidanud Jaan varastama hakkama, vaid oleks saanud raske aja oma armastatu abiga üle elada.
Kuigi Jaanil olid mõjutajad Kaarli ja Juku näol, teeb iga inimene oma otsused siiski ise. Kui on kindlad tõekspidamised, siis tuleks neid ka järgida. Jaani parimaks omaduseks oligi tema ausus, kuid ta ütles sellest lahti. Kaarel ja Juku küll mõjutasid Jaani, kuid Jaan oleks pidanud oma tõekspidamiste juurde jääma ja mitte neid kuulda võtma.