hingamas käima. Ülejäänud veeteod hingavad lõpustega, mis paiknevad samuti mantli siseküljel. Teod vesikeskkonnas Vereringe on tigudel avatud. Kopsude kõrval asub neil lihaseline süda, mis koosneb kojast ja vatsakesest. Värvusetu veri voolab osaliselt veresoontes ning osaliselt elundite vahel. Teod toituvad taimedest, mille peenestamiseks on neelus hõõrel. Hõõrel on tugevate hambakestega kaetud lihaseline keel, millega tigu kraabib taimedelt pehmeid osi. Erituselundiks on neer, mis asub südame lähedal. Neeluümbrine närvitänkude kogumik moodustab juhtiva osa närvisüsteemist. Sealt väljuvad närvid kogu kehasse. Teod on liitsugulised loomad. Munad munetakse taimedele. Enamik veetigusid muneb oma munad veetaimedele. Talvel teod magavad. Nende ainevahetus aeglustub, nad ei toitu ega kasva. Külma üleelamiseks tõuseb tigude kehavedelike suhkrusisaldus, et neid külmumast takistada
Liik: Tuhkur (Mustela putorius) Tunnused Pikk torujas keha, lühikesed jalad Selg väga painduv Kael pikk ja jäme Küüsi ei saa sisse tõmmata Isastel kehamass 2x suurem Karvkatte värvus erinev (valgest mustani) Karvavahetus 2x aastas Koonu ots ning silma ja kõrvalesta vaheline ala valge (mask) Nahk paks ja tihe (higinäärmed puuduvad) Pärakunäärmed Elupaik (Metstuhkru) Väiksemates metsades Veekogude kaldaaladel (ka soistel aladel) Põlluservadel Inimasulais. Vajadusel kraabib ise uru. (teise looma valmistatud urus; lihtsas varjes) eluviis Öine Üksiklane Toitumine: jänestest ja suurtest lindudest kuni putukate ja vihmaussideni Suhtlemine: hirmununa klähvib ja uriseb, sisistab, kisab valjult Paljunemine Paaritumine märtsist augustini Suurenevad välissuguelundid Vägivaldne, lärmakas Tiinus 4143 päeva Kui emast ei paaritata jätkub jooksuaeg Pesakonnas 212 poega Pojad pimedad, kurdid Aastas 1 pesakond Eluiga Looduses 45 aastat
2.ELUVIIS Amuuri tiiger asustab hiigelsuuri territooriume, mille pindala on isasloomal 800-1000 km², emasloomal tavaliselt 100-400 km². Isikliku territooriumi suurust mõjutab ka seal elavate saakloomade hulk, nende vähesuse korral on ka territoorium suurem. Kui toitu on piisavalt, jääb tiiger oma ala piiridesse aastaringselt. Püügiloomade nappusel juhtub, et tiiger surmab ka suuremaid koduloomi ja koeri. Sarnaselt isatiigrile märgistab ka ematiiger oma territooriumi uriiniga või kraabib küüniste abil puukoort. Tiiger kontrollib regulaarselt oma lõigul ringi patseerides oma või teiste tiigrite jäetud märke. Lõhnatunnused omavad tähendust vaid püügiterritooriumi märgistamisel, ent võimaldavad ka erinevast soost tiigritel innaajal kohtuda. Omavahel ristuvad vaid emas- ning isasloomade lõigud, kuna isatiigrid kaitsevad oma territooriumi teiste isaste eest. Isased tiigrid elavad erakuelu, emased on harilikult seltsivamad. 3.TOITUMINE
klähvimine. Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Pojad iseseisvuvad neljakuuselt ja hakkavad sigima järgmisel kevadel. Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste
· Ülejäänud veeteod hingavad lõpustega, mis paiknevad samuti mantli siseküljel. 4 · Vereringe on tigudel avatud. · Kopsude kõrval asub neil lihaseline süda, mis koosneb kojast ja vatsakesest. · Värvusetu veri voolab osaliselt veresoontes ning osaliselt elundite vahel. · Teod toituvad taimedest, mille peenestamiseks on neelus hõõrel. · Hõõrel on tugevate hambakestega kaetud lihaseline keel, millega tigu kraabib taimedelt pehmeid osi. 5 · Erituselundiks on neer, mis asub südame lähedal. · Neeluümbrine närvitänkude kogumik moodustab juhtiva osa närvisüsteemist. Sealt väljuvad närvid kogu kehasse. · Teod on liitsugulised loomad. Munad munetakse taimedele. Enamik veetigusid muneb oma munad veetaimedele. 6 Teo munad. 6 KIRITIGU · pruun koda heledate korratute pikilaikudega · kojal üks tumepruun
teele sattumast ning vaadata, et kaljukotkas küüsi turja ei lööks, pidada jahti, käia kosjas, kakelda, kasvatada lapsi- see on vaba rebase mõned aastad vältav, aga selle eest tõeline elu, millele tavaliselt haavlilaeng, haigused, karmid talved ja nälg joone alla tõmbavad. ELUPAIK JA VIIS Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Uru kraabib ise või võtab teistelt (näiteks mägralt või ümisejalt). Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil. Jahti peab rebane videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. TOITUMINE
EESTI METSLOOMI Referaat REBANE : Euraasia ja PõhjaAafrika parasvöötme koerlane. Rebase keha on kuni 85cm ja saba kuni 50cm pikk, ta kaalub kuni 9kg. Eestis on rebane tavaline loom. Elupaigaks eelistab ta väikesi kultuurmaastikus asuvaid metsi. Ta kraabib endale uru või kohendab sobivaks mõne mahajäetud mägraurustiku. Jahile läheb rebane pimedikus, ta toitub peamiselt närilistest, kuid murrab ka teisi väikesi loomi. Rebane on taiplik, tal on erakordselt hea kuulmine ja haistmine : näit. hiire piiksumist kuuleb ta 300m kauguselt ja lummepeitunud tedreparve haistab 40m kauguselt. Et rebase talvekarvastik on väga kohev ja tihe, hinnatakse teda karusloomana. HUNT :
suuremdulise isase puhul vaid 40 grammi. Huvitav on ka fakt, et 14 kilogrammise isailvese kpad on suuremad kui 200 kilogrammise puuma omad. Paljud inimesed arvavad, et ilvestel on nii esi- kui ka tagakppadel ainult neli varvast, see on aga vale arusaam. Nad kll jtavad endast maha ainult neljavarbalise jlje, kuid tegelikult on ilveste esikppadel viis varvast. Viies varvas aga asub nii krgel, et ei ulatu jlge jtma. Kned on enamasti sisse tmmatud, jlje jtavad nad ainult siis, kui ilves kraabib, letab libedat teeliku vi ronib puutvest les. Mni ilves aga ei suuda ennast puutvest les vinnata ning seetttu eelistab peenemaid puid, et selle mbert kppadega kinni vtta. Ilvestele on iseloomulik ka lhike saba, mis on ainult 15-23, maksimaalselt 30 sentimeetrit pikk. Lhike saba on neile eluliselt vajalik. Kuna ilvesed elavad tavaliselt klma kliimaga aladel, siis pikk saba annaks ra palju hdavajalikku kehasoojust. Samuti oleks oht, et saba saaks klmavetud, sest see lohiseks lumes
mis asuvad veekogu ääres. Ujub ja sukeldub hästi. Tavaliselt veekogust eriti kaugele ei lähe. Kobras-Eelistab elada vee- ja kaldataimestikurikastel, aeglase vooluga veekogudel. Tähtis on ka pehme puiduga lehtpuude ja põõsaste olemasolu kaldataimestikus. Paisutab elukohaks valitud veekogu tammidega (mida ehitab enda langetatud puudest) ülesse, põhjustades sellega kohati pidevaid üleujutusi. Pesa ehitab okstest ja väiksematest puudest kaldale või kraabib uru (juhul kui veekogul on järsud kaldad). Kuhilpesad võivad olla kolme-nelja meetri kõrgused ja kümnemeetrise diameetriga. Pesast väljuvad avad on alati vee all. Koprad on monogaamsed loomad. Vanad elavad koos eelmise ja vahel ka varasemate aastate poegadega. Territooriumi märgistavad anaalnäärmete nõrega. Karvkate muudetakse veekindlaks rasunäärme nõrega. Nad suudavad vee all viibida kuni 20 minutit (selleks ajaks sulgevad nad oma kõrvaavad).
Saba on lühike ja ümar. Üleni valge või väheste tumedate karvadega ülapoolel.Käpad on üsna laiad. Tallad on kaetud tihedate jäikade karvadega, mis annab loomale hea toe lumel liikumiseks. Valgejänesed on enamasti 45-70cm pikad ja kaaluvad 2000-5800g. Sabapikkus on neil 40-80mm. Tagakäpa pikkus on 120-165mm. Valgejänes elab Eestis peamiselt metsades ja soodes. Lääne-Eestis ka kadastikes. Magab tavaliselt metsas või põõsas kivide varjus. Vahetevahel kraabib uru poegade varjamiseks. Külmade ilmadega on väga olulised lumme kaevatud urud. Valgejänes on hämariku –ja ööloom. Päeva veedavad nad tavaliselt kuskil varjatud kohas (nt põõsa all). Nad toituvad peamiselt rohust, erinevatest taimedest ja madalakasvulistest põõsastest. Talvel kui maas on lumi toituvad puude ja põõsaste osktest ja koorest. Oma pesakohast väljub ta toitu hankima alles videvikus. Piirkond kus nad liiguvad on erinev, isastel on 100 ha ringis, emastel 85 ha ringis
Loomad laanemetsas Karu on segatoiduline loom. Sööb rohttaimi, marju, tammetõrusid, pähkleid. Liha sööb peamiselt kevadel ja sügisel. Karu ei ole enam Eestis looduskaitse all. Loomad laanemetsas Valgejänes on metsa asukas. Suvel on valgejänes ja halljänes ühte värvi, valgejänesel on vaid sabaots valge. Poegib mitu kor- da aastas. Pesa ei ole. Pojad saa- vad kiiresti iseseisvaks. Suvel sööb rohttaimi, talvel haava, paju, pihlaka, ja teiste puude koort. Lume alt kraabib toiduks pohlalehti ja teisi metsataimi. TÄNAN KUULAMAST!
Siis tuleb see ahju panna ja pärast 40 minutit tuleb seda külmkapis jahutada.“ Pärast seda ei mõelnud mitte keegi millestki muust kui sellest koogist. Seitsmenda päeva hommikul ärkasime kõik võõraste häälte peale. Jooksid ruttu varjualustest välja ja seal nad olid – päästjad. Me istusid paadile ja hakkasime Austraalia poole sõitma. Teel hakkas teine piloot laulma: „Ei tea, kas merele ma teel või randa, kuid tean, et kallas kaugel veel. Mu räbaldunud saabas kraabib kanda ja paadi põhi läbi laseb vee. Ei tea, kas kiire mul või küllalt aega, kas liialt ma ei vaata tagasi. Kas olin teel, kui päike tõusnud taeva või rändasin ka siis kui magasin. Ei tea, kas jaksan oma reisipauna kanda, kolm südant, mis ei ole jahtunud ja mida ma ei raatsi ära anda, on vaikselt minu pauna mahtunud. Ei tea, kas merele ma teel või randa, kuid tean, et kallas kaugel veel. Mu räbaldunud saabas kraabib kanda ja paadi põhi läbi laseb vee.“
võivad rebased ka tagakäppadele tõusta ja tõugelda teineteisele vastu õlgu. Territooriumi märgistatkse uriini ja väljaheidetega, mis jäetakse nähtavatele kohtadele. Rebase elupaik Rebane on väga kohanemisvõimeline ja võib elada põhimõtteliselt kus tahes, kuid siiski eelistab ta põõsastikke, metsade ja põldudega mosaiikseid maastikke. Suured okaspuu noorendikud on rebasele heaks elupaigaks, kuni seal alustiamestikku on. Pesa asub tal urus, mille ta ise kraabib või laiendab küüliku- või mägraurust. Urud on tavaliselt künka nõlvades või kividevahelistes õõnsustes, kraavipervedes või aedades leiduvates varjualustes. Urul on sageli mitu sissepääsu. Urge rebased väga tihti ei kasuta v.a. poegivad emased. Rebaste pereelu Looduses elavad rebased kuni 9. aastaseks. Rebased paarituvad detsembrist veebruarini. Sellel ajal isaslooma munandite suurus kuuekordistub. Järglased sünnivad märtsist maini. Poegi
noored sokud hauguvad kestvamalt. ELUKOHT Metskits eelistab elukohaks metsaservi, põldudevahelisi metsatukki, vältides suuri metsi. Seetõttu on nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades madal, kuid samas on nende arvukus mujal Eesis üsna kõrge. Talvel peab magamisase olema lumeta. TOIT Metskits on taimetoiduline. Suvel sööb puude-põõsastelehti, rohttaimi ja peenemaid oksi. Talvelvetoiduks on tal puhmataimed, puude ja põõsaste oksad, koor ja pungad, põldudel kraabib ta lume alt orast. Toidunappuse korral sööb ta ka männi- ja kuuseokkaid. ELUVIIS Metskitse paaritumisaeg on Juuli lõpust kuni Augusti lõpuni. Sellel ajal on kuulda sokkude võimsaid haugatusi ja kitsede vaikset piiksumist. Kui kaks sokku kohtuvad, hindavad nad üksteise sarvi, kehaehitust ja julgust. Kui on näha, et üks sokkudest ei ole piisavalt kogukas, et teisele vastu astuda, siis nõrgem põgeneb. Kui aga mõlemad sokud arvavad, et on piisavalt tugevad, siis hakkab rammukatsumine
teod hingavad õhuhapnikku. Hingamiselundkonnaks on neil kops, mis asub mantli sees. Veeteod peavad veepinnal hingamas käima. Ülejäänud veeteod hingavad lõpustega, mis paiknevad samuti mantli siseküljel. Vereringe on tigudel avatud. Kopsude kõrval asub neil lihaseline süda, mis koosneb kojast ja vatsakesest. Värvusetu veri voolab osaliselt veresoontes ning osaliselt elundite vahel. Toitumiseks on tigudel hõõrel. Hõõrel on tugevate hambakestega kaetud lihaseline keel, millega tigu kraabib taimedelt pehmeid osi. Erituselundiks on neer, mis asub südame lähedal. Neeluümbrine närvitänkude kogumik moodustab juhtiva osa närvisüsteemist. Sealt väljuvad närvid kogu kehasse. Teod on liitsugulised loomad. 3 Eluviis Kevadel ilmade soojenedes aprilli lõpus või mai alguses poevad talvitunud teod pehmest pinnasest välja ja hakkavad aktiivselt kõdus, taimedel ja sageli ka puudel tegutsema
meenutavas vanalinnas on igal sammul aistitav kultuurikihi paksus. Seda tunnetanud kunstnik laseb oma reljeefina mõjuvatel lõuenditel ajalool õhkuda läbi keskaegsete telliskivimüüritiste, läbi klassitsistlike pilastrite või poolsammaste majade fassaadidel. Oma maalidel Punga loob need hooned justkui uuesti, sentimeeterhaaval, kiht-kihilt. Kui rääkida maalitehnikast, siis kihilisus ongi Punga maalilaadi eripäraks. Ta võiab spaatliga, tilgutab, laseb kuivada, kraabib mittevajaliku välja, katab uuesti värviga, kordab kõike visalt veel mitmeid kordi kuni soovitud tulemus käes. Sel moel tekkiv ruumilisus loob täiesti uue kvaliteedi, paljude läbikumavate kihtide ja kriibitud jooneliste pindade lummava maalilise terviku. Punga näeb maailma reljeefselt. On õieti hämmastav, kuidas ta ühitab oma piltidel tundlikud maalilised pinnad näiliselt külma geomeetriaga. Ja mõlemad on talle ühtviisi olulised.
Uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil. Toitumine Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Sigimine Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Areng Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Imetamine kestab kuu aega, üle kahenädalastele poegadele annab ema ka peenestatud toitu. Urust hakkavad pojad väljas käima ühe ühekuusena, iseseisvuvad nelja kuu vanuselt. Suguküpseks saavad rebased ühe
Harilik jänesekapsas on jänesekapsaliste sugukonda jänesekapsa perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Jänesekapsa taime kõrgus on 7–15 cm. Taime kolmetised juurmised lehed meenutavad ristikulehti ja on maitselt hapud, jänesekapsal kõlbab süüa nii lehed, varred kui ka õied. Lehekesed vajuvad longu ka tärkavad valguse, temperatuuri ja niiskuse muutumise mõjul. Lehed püsivad rohelisena ka lume all. Jänesekapsa õied on valged. Kui talvisel ajal laanemetsa all lumi maapinnalt ära kraabib, ilmuvad välja jänesekapsa taimed. Lehed on küll külmast longus, kuid sama rohelised ja peaaegu sama hapud kui suvel. Jänesekapsas säilitab varres varuaineid ja kasvatab endale järgmisel kevadel tänu varuainetele uued lehed. Jänesekapsas on toiduks jänesele, metskitsele ja teistele taimtoidulistele imetajatele metsas. Maapealne vars puudub. Maa all on jänesekapsal peenike ja harunev risoom. Paljuneb enamasti roomava risoomiga. Risoomi alalehed on lihakad ja varuainete rikkad.
Harilik jänesekapsas on jänesekapsaliste sugukonda jänesekapsa perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Jänesekapsa taime kõrgus on 7–15 cm. Taime kolmetised juurmised lehed meenutavad ristikulehti ja on maitselt hapud, jänesekapsal kõlbab süüa nii lehed, varred kui ka õied. Lehekesed vajuvad longu ka tärkavad valguse, temperatuuri ja niiskuse muutumise mõjul. Lehed püsivad rohelisena ka lume all. Jänesekapsa õied on valged. Kui talvisel ajal laanemetsa all lumi maapinnalt ära kraabib, ilmuvad välja jänesekapsa taimed. Lehed on küll külmast longus, kuid sama rohelised ja peaaegu sama hapud kui suvel. Jänesekapsas säilitab varres varuaineid ja kasvatab endale järgmisel kevadel tänu varuainetele uued lehed. Jänesekapsas on toiduks jänesele, metskitsele ja teistele taimtoidulistele imetajatele metsas. Maapealne vars puudub. Maa all on jänesekapsal peenike ja harunev risoom. Paljuneb enamasti roomava risoomiga. Risoomi alalehed on lihakad ja varuainete rikkad.
hakkab jõnksuma, kui beebi tükid sellest läbi imetakse. Siis lõigatakse platsenta emaka siseseinalt lahti ning selle jäänused imetakse pudelisse. Laiendamine ja väljakraapimine See pole tänapäeval enam tavaline ning seda kasutatakse raseduse esimese 10 nädala jooksul. See sarnaneb väljaimemisprotsessile, välja arvatud see, et abordiarst sisestab emakasse kaapenoa - silmusekujulise terasnoa. Seejärel lõikab ta platsenta ja beebi tükkideks ja kraabib need kausi sisse välja. Tavaliselt tuleb ohtralt verd. Laiendamine ja tühjendamine Seda tehakse raseduse 4.-6. kuul. See meetod on enamasti asendanud füsioloogiliste lahuste abil tehtavad ning keemilised abordid, mille tulemus oli liiga sageli see, et laps sündis elusalt, mis muidugi oli abordiarsti seisukohast komplikatsioon! Kasutatakse tangitaolisi instrumente, sest beebi luud ning kolju on juba kaltsiumiga küllastatud. Beebile ei tehta mingit tuimestust. Abordiarst paneb
panna) Puskini tragöödia Ajalootemaatika jätkub. ,,Boris Godunov" - 18. saj lõpp 19. saj algus. Võimule saanud tapmiste ja valetamiste kaudu, tark valitseja, kuid teeb järjest vigu ning rahvas pöördub ta vastu. Omanäolise tsükli moodustavad 4 teost, mis koonduvad pealkirja alla ,,Väikesed tragöödiad" - sisuliselt erinevad, annavad kõik pildi keskajast, moraaliprobleemid. 1. ,,Ihne rüütel" - mees, kes on järeltuleva põlveda tülis, kraabib raha kokku ja kulutada ei raatsi 2. ,,Kivist külaline" - don Juani teemadel, kättemaksu temaatika, pahateod pöörduvad ta enda vastu. 3. ,,Mozart ja Salieri" - puudutab loomingulise aususe probleeme. Mozart oli ääretult andekas, Salieri pidi saavutamiseks rängalt tööd tegema. Geenius ja kurjategija ei saa eksisteerida ühes inimeses koos. 4. ,,Pidu katku ajal" - autor võtab vaatluse alla, kuidas katkuga hakkama saadakse Puskini värssmuinasjutud
Tartu Veeriku kool KOER Brait Susi Tartu 2012 Sissejuhatus Koer on olnud juba tuhandeid aastaid inimese sõbraks ja üheks esimeseks koduloomaks. Koduloomaks on ta aegade jooksul kujunenud kodustatud hundist. Tänapäeval näib, et koer on kõik hundi kombed ammu unustanud. Kui aga teda tähelepanelikult jälgida, võib temas veel ära tunda tema kauge esivanema - metsiku hundi. Magamaheitmisel keerleb ta tükk aega ühel kohal, kraabib küüntega põrandat või maapinda, just nagu oleks ta ümber mets, jalge all aga pehme rohi. Mõnikord istub koer kuuvalgel ööl, koon püsti, ning ulub nukralt kuu poole. Ka käib ta mööda hoovi, suur kont suus, piilub kahele poole ja matab kondi siis maasse - peidab selle tagavaraks. Nagu hunt nii on ka koer kiire ja väsimatu jooksja: tal on tugevad kopsud ja lihasterikkad jalad. Ta on ka hea ujuja. Koer on varvulkõndija loom. Tema varvaste all on pehmed nahksed padjakesed -
Taimkatte puudulikkuse ning ka teised elutegevuseks vajalikud halvad tingimused põhjustab ka liigivaeset loomastikku. (Tammekann et al, 1930) Gröönimaa loomastiku peamised esindajad on põhjapõder ja jääkaru. Levinud on ka muskusveised, polaarrebased, polaarjänesed ja lemmingud. (Aader et al, 1970). Põhjapõder on suurte sarvede ja suhteliselt lühikeste jalgadega loom. Tema üks kohastumusi eluks Gröönimaal on suured kühvlitena kõverdunud sõrad, millega ta kraabib samblikelt lund. Jääkaru puhul on tegemist Maailma suurima kiskjalisega. Ta on ka hea ujuja ja sukelduja ning saab ka maismaal hästi hakkama. (Kont et al, 2003) Rannikuvetes elab hülgeid, vaalu ja morski. Nad on tähtsaks elatusallikaks nii loomade kui ka inimeste jaoks. (Aader et al, 1970) Inimene Gröönimaal Väga suur inimasustus Gröönimaal karmi kliima tõttu üldiselt puudub, kuid siiski elab seal umbes 60 000 elanikku (http://www.polaarseiklus.com[07.12.2008])
haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Pojad iseseisvuvad neljakuuselt ja hakkavad sigima järgmisel kevadel. Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija.
Viimane jääaeg algas 2 miljonit aastat tagasi ja lõppes alles 10 000 aasta eest. Suurel jääajal oli vahepeal ka soojemaid perioode, mil osa jääd taandus ja sulas. Tegelikult elame me veel praegugi jääajastu lõpus, kuigi praegu täheldatakse kliima soojenemist. Kunagi võib tulla ka uusi jääaegu. Eesti ajal on olnud 4 jääaega. Jääajad Eestis ja nende mõju meie maastikule Kui liustik edasi liigub, haarab ta endasse kivimipuru - moreeni ja kraabib sellega kaljupinda. Kuigi Eestimaa on suurema osa geoloogilisest ajaloost olnud maismaa, ei saa me kahjuks pärast liustiku kulutustööd enam leida kuigi palju jääajaeelsetel ajastutel tekkinud pinnavorme. Kui jääaeg algas, tõid liustikujää keeled Eestisse suurel hulgal kivirahne ja kivimipuru. Kui liustik lõpuks sulama hakkas, jäid temast maha rändrahnud ja moreensetted, mis katavad suure osa Eestimaast. Moreentasandikud tekkisid suurte liustikusulavee-alade all. Seal ulatub
sarnaseid emotsioone, seega lisan Jürgen Rooste kokkuvõtte ka oma referaadi lõppu. ,,Ma ei tea. Andrat on nimetatud esimeseks eesti naisbiitnikuks. Eks see ole ju tõsi, kuni Maarja Kangro oma hobusetüraga ree pääle istus. Andrat on sõimatud mõttetuks tibiks ja plärtsuvaks beibeks. Las sõimavad, las klähvivad, karavan kulgeb. Mulle meeldib inimlik ja elu endaga kokku kolksuv luule. Seda on vaja, sest seda on Eestis siiani vähe olnud. Hea lugeja hoiab käes olulist raamatut, mis kraabib seinale kriipsud ja kisub krohvile kirjad: meil on ruumi, et rääkida asjust, nagu nad on, meil on paberipinda, et pritsida lugeja puhtale ajumaastikule seda köömest ja kribalat, mis saab muutma maailma. Ilma selleta pole mõtet ei luulet lugeda, ega kirjutada. Me ülim püüdlus siin on see, et need lootused oleks õigustet. Elu on kirjanduse materjal, ja ei ole õiget elu ilma kirjanduseta, tolle kireta. Paraku. Kirge siin on, seda kindlasti." ( ,, Atlas" kl 64)
ee Karulased: Pruunkaru välimust pole vaja ehk kirjeldada. Karu on Eestis põdra järel suuruselt teine imetaja, kellel peale inimese looduslikke vaenlasi ei ole. Karupoegi ohustavad vaid isased täiskasvanud karud, kes võimalusel poegi tapavad. Elupaigaks on metsased alad, suviti varjab end tihedamas taimestikus, talvel taliuinakus. Enne taliuinakut valmistab karu endale ette mitu pesa Eesti oludes vaiksemates varjulistes kohtades (tuulemurtud puude all, tihedas kuusenoorendikus) kraabib karu pinnasesse lohu, mille vooderdab kuuseokste või samblaga. Külmade tulekul valib ta ettevalmistatud kohtadest ühe välja kui talvel karu üles aetakse (jahi, metsaraie vm tegevuse käigus) jätkab uinakut mõnes teises sügisel ettevalmistatud kohas. Taliuinakus karu on tegelikult täiseti ärkvel. Soojadel talvedel võivad isased karud ka lihtsalt ringi hulkuda. Emased karud veedavad talved reeglina siiski ,,pesades" et kindlustada poegade ellujäämine. Taliuinak kestab
lehtede all, tardunud olekus. Taimtoidulised(ka Eesti teod), võib ka loomasid süüa. Eestis enamasti kiritigu Spiraalselt keerdunud koda, mis kaitseb kuivamise eest, ohu korral varju,nälkjatel pole koda, kombitsatega pea, laia tallaga jalg. Meritigude koda paksem. Koja sees siseelundid, peal on kaks paari kombitsaid, pikemate tipus silmad, millega eristavad valguse tugevust, lühikesed kompamiseks ja maitsmiseks. Suus paljude hammastega riivitaoline hõõrel, kraabib toitu. Jalal limanäärmed. Liiguvad lihaseid kokku tõmmates ja lõdvestades, limanäärmed toodavad lima, mis vägendab hõõrdumist ja aintab edasi libiseda. Nälkjatel paks kleepuv limakiht vaid, aias väheniidetud ala, Eestis suurim suur teatigu. Meredes on kojata teod, kes hingavad kehast välja ulatuvate lõpustega, väga mürgised Tähtsus: toiduahel, nt teod söövad tigusid, kalad, siilid, kahepaiksed ja roomajad nt söövad tigusid. Karbid filtreerivad vett, veekogude puhastajad
rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Pojad iseseisvuvad neljakuuselt ja hakkavad sigima järgmisel kevadel. Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta
haukumine (hoiatus) ja läbilõikav ulgumine ning kiunumine. Paaritumise ajal emasloom klähvib. Rebane on uudishimulik. Mõnda ebatavalist objekti, näiteks maas kükitavat inimest nähes võib rebane seda kergesti uurima tulla. Sobiva tuule korral võib rebane üsna lähedale tulla, enne kui ta inimese ära tunneb.[1] Elupaik ja viis Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Näiteks mets, tundra, taiga, stepp ja kultuurmaastik. Uru kraabib ise või võtab teistelt (näiteks mägralt või ümisejalt). Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil. Jahti peab rebane videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.[3] Toitumine
Taimetoitu hakkavad tarvitama juba teisel elunädalal, kuid imetamine toimub terve kuu. Seejärel noorloomad iseseisvuvad. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3--4 aastat, rekordiliselt isegi 13 aasta vanuseks. Poegadel puudub pesa ja nad muutuvad kähku iseseisvaks. Valgejänes leiab oma peamise toidu metsast. Suvel on tema tähtsamaks toiduks rohttaimed, talvel haava, paju, pihlaka ja teiste puude koor. Talvel kraabib ta endale lume alt ka pohlalehti ja mustikavarsi ning muid metsataimi. Valgejänese käpad on laiemad ja karvasemad kui halljänesel. Need hoiavad teda lumepinnal umbes nii, nagu laiad suusad inimest. Et valgejänes on ka meie metsades kiiremaid jooksjaid (suudab joosta 50 km/h), ei suuda kiskjad teda lumel pikalt jälitades kergesti püüda. Talvel õnnestub neil teda tabada vaid lähedase maa pealt äkilise sööstuga üllatades.
(LeMill) Ondatra http://www.prirodainfo.cz/photos/Ondatra%20zibethicus1.jpg Kobras - Eelistab elada vee- ja kaldataimestikurikastel, aeglase vooluga veekogudel. Tähtis on ka pehme puiduga lehtpuude ja põõsaste olemasolu kaldataimestikus. Paisutab elukohaks valitud veekogu tammidega (mida ehitab enda langetatud puudest) ülesse, põhjustades sellega kohati pidevaid üleujutusi. Pesa ehitab okstest ja väiksematest puudest kaldale või kraabib uru (juhul kui veekogul on järsud kaldad). Kuhilpesad võivad olla kolme- nelja meetri kõrgused ja kümnemeetrise diameetriga. Pesast väljuvad avad on alati vee all. Koprad on monogaamsed loomad. Vanad elavad koos eelmise ja vahel ka varasemate aastate poegadega. Territooriumi märgistavad anaalnäärmete nõrega. Karvkate muudetakse veekindlaks rasunäärme nõrega. Nad suudavad vee all viibida kuni 20 minutit (selleks ajaks sulgevad nad oma kõrvaavad). (Eesti Selgroogsed)
4)loomadele toiduks 46)Kohatumused Limused 47) Limused:1) teod(kiritigu) 2) karbid(järvekarp) 3) peajalgsed(kalmaar, seepia, kaheksajalg) Teod 48) Ehitus: Tigudel on mantel, jalg ja hõõrel. Enamasti kojaga loomad. Mantel- teo keha ümbritsev eriline nahakurr ehk mantel Jalg- teo liikumiselund Hõõrel- neelu eesmise osa pinnal asuvad kitiinhambakesed millega tigu taime lehtedelt ja viljaldelt tükikesi kraabib. Koda- teo keha kaitsev õhuke lubiainega tugevdatud koonusjas koda 49)Toitumine:1) taimelehed 2) küpsenud viljad Aiapidaja suhtumine Aia- ja põllupidajatele teevad nad tüli sellega, et närivad madalakasvuliste taimede, näiteks maasikate lehti ja vilju. 50) Tähtsus looduses Tigu: 1) toiduks loomadele 2) nendes arenevad mitmesugused parasiitusside vastsed 3) lüli aineringes 4) kahjustavad taimi ja vilju Karp: 1) biofiltrid 2) on toiduks
Sealjuures ei toitu ta mitte niivõrd valmikutest, kuivõrd vastsetest; on ju viimased ka tunduvalt mahlakamad ja toitvamad ning pealeselle ei oma nad tülikat torkivat astelt. Viu otsib pesi valmikuid jälgides ja jälitades. Selleks on ta suurepäraselt ära õppinud maal kiire jooksmise; enamik röövlinde on maa peal küllaltki kohmakad. Ta võib herilast jälgida nii lennates, kui ka põõsaste vahel joostes, kuni pesani jõuab. Pesa kraabib ta oma lamedate küüntega maast suhteliselt kiiresti välja ja seejärel võib maiustamine alata. Et aga herilased selle peale sugugi hästi ei vaata ja koguni teda rünnata püüavad, on tal silmade kaitseks välja kujunenud tugev peast eemalehoidvate sulgede kogum; keha kaitseb lind seda pidevalt raputades ja tiibadega veheldes. Herilaseviu pesa paikneb tavaliselt kuuse või kase otsas ja see on okstest kokku pandud. Sageli kasutab ta ka vareste ja kullide vanu pesi, neid oma vajadustele
Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001 Õppematerjal 8. klassile VALGEORÜKS on suurepäraselt kohastunud kõrbeeluga. Ta on keskmise suurusega antiloop (õlakõrgus umbes 1 m), kes saab varju pugeda ka väikeste sagsis puude alla ning vajab suhteliselt vähe toitu. Uute karjamaade otsinguil suudab orüks läbida tohutuid vahemaid, ka kraabib ta toiduks mullast välja taimede mugulaid ja juuri. Ta tuleb toime joogiveeta, rahuldudes taimedele langenud kastega. Liigse küttimise tagajärjel kadus ta loodusest 1979. aastal, kuid hiljem on teda õnnestunud taas sisse tuua Araabia poolsaarele. DROMEDAR kodustati Araabias 4000 aasta eest ning viidi sealt Põhja Aafrikasse, Indiasse, Pakistani ja hiljem ka Austraaliasse. Liivatormi ajal hoiavad kaamelid silmad kinni, nähes siiski läbi
kolvirõngad tohutu jõuga vastu hülsi seinu, kusjuures I rõngas surutakse kõige tugevamini vastu hülsi seinu ja ta saab ka kõige suurema termokoormuse ja seetõttu kulub ta ka kõige kiiremini, ning mõnikodd isegi kalestub. ÕLIRÕNGAD Ülesanne: kraapida hülsi seintelt maha liigne õli. Õlirõngad võivad olla kas ühe või kahe harialised. Ühearialised õlirõngad – kolvi alla liikudes rõnga nurk kraabib õli alla ja ära kraabitud õli voolab läbi rõngaste all olevate kanalite kaudu kulvi sisse ja sealt valgub ta tagasi silindrisse ja samas osa õli, mis on hülsi seintelt maha kraabitud sattub ka õlirõnga taha (so õlirõnga ja kolvi vahele) ja tänu sellele surutakse õlirõngas veelgi tugevamalt vastu hülsi peegelpinda. Kolvi alla liikudes õli kile sattudes rõnga kaldpinnale avaldab sellele survet, ning sellega saavutatakse seda, et õlirõngas
imetakse. Siis lõigatakse platsenta emaka siseseinalt lahti ning selle jäänused imetakse pudelisse. · Laiendamine ja väljakraapimine See pole tänapäeval enam tavaline ning seda kasutatakse raseduse esimese 10 nädala jooksul. See sarnaneb väljaimemisprotsessile, välja arvatud see, et abordiarst sisestab emakasse kaapenoa - silmusekujulise terasnoa. Seejärel lõikab ta platsenta ja beebi tükkideks ja kraabib need kausi sisse välja. Tavaliselt tuleb ohtralt verd. · Laiendamine ja tühjendamine Seda tehakse raseduse 4.-6. kuul. See meetod on enamasti asendanud füsioloogiliste lahuste abil tehtavad ning keemilised abordid, mille tulemus oli liiga sageli see, et laps sündis elusalt, mis muidugi oli abordiarsti seisukohast komplikatsioon! Kasutatakse tangitaolisi instrumente, sest beebi luud ning kolju on juba kaltsiumiga küllastatud. Beebile ei tehta mingit tuimestust. Abordiarst
Nokal on mitu ristivagu. Sulestik on pealt must, alt valge, peaküljed ja kurgualune hallid. Jalad on oranzid. Lunn on vaikne lind. Ainult harva teeb ta kähisevat häält. Lunn asustab pesitsusajal kaljust mererannikut, kus pesitseb kolooniatena. Eriti meeldivad talle pehme turbapinnasega saared, kus on lihtne pesaurge kraapida. Ainult harva pesitsevad nad sügavates kaljupragudes. Linnulaatadel hõivavad lunnid harilikult kõige ülemise vööndi, sest seal on pinnas pehmem. Pesauru kraabib lunn jalgade ja võib-olla noka abil. See on tavaliselt kaarjas, harvem sirge, 12 m, heades tingimustes 3 m sügavune. Vanad, korduvalt kasutatud urud muutuvad mitme kambriga labürintideks. Pesavooderdis on kasin, koosneb rohukulust ja sulgedest ning vahel vetikatest. Lunn toitub peamiselt kaladest näiteks heeringas, moiva, tobias, kuid ka koorikloomadest, zooplanktonist, limustest, vähkidest ja hulkharjasussidest. Koaala Koaala on koaalalaste sugukonda kuuluv kukkurloom
Tuhkrul on teravad hambad mis on natuke sissepoole kaardu. Ta on hea nägemise ja kuulmisega aga veel parema haistmisega. Pesitseb väiksemates metsades, veekogude kalda-aladel, põlluservadel ja ka inimasulais. On üksikeluviisiga loom. Tuhkur tegutseb hämaras ja pimedas. On võimeline hästi ujuma ja sukelduma. Kui võimalik, elab ta teise looma valmistatud urus või mõnes lihtsas varjes, näiteks hoone põranda all või pööningul. Vajadusel kraabib ise uru. (Tuhkur). Tuhkur Tuhkrute põhitoiduks on närilised: tuhkrul hiired ja uruhiired. Tuhkur murrab peale nende tihti ka konni, kärnkonni, osalt linde, vahel ka küülikuid. (Loomade elu 1987). Jooksuaeg on tuhkrul märtsis või aprillis. Sel ajal jälitavad isaloomad emaseid ja isaste vahel tekivad verised võitlused. Emaloom sünnitab neli kuni kuus poega. Pojad kasvatatakse üles varjatud kohas, näiteks hoone põranda all,
ta nahk on sile, liigutused kiiremad ning tagajalgade vahel on ujulestad. Mudakonna nahanäärmete eritis on küüslaugulõhnaline. Omapära, mis eristab mudakonna kõikidest teistest Eesti kahepaiksetest, on tema püstise (vertikaalse) pupilliga silm. Kõikidel teistel eesti konnadel on pupill horisontaalne. Mudakonn on väga varjatud eluviisiga ja veedab päevaaja pinnasesse kaevunult, seetõttu väldib ta kivist pinnast ning asustab pigem kergete muldadega alasid. Osava ja kiire kaevajana kraabib ta end ka hädaohu korral 2...3 minutiga mulla alla. Toidujahile suundub ta vaid öösiti, püüdes peamiselt sipelgaid, jooksiklasi ja ämblikke ning teisi mittelendavaid putukaid. Mudakonn talvitub maismaal, kaevates end kuni 1,5 m sügavusele pinnasesse - hiire- ja mutiurgudesse või mahajäetud keldritesse. Talvine uni kestab kuni 7 kuud. Mai alguses siirdub ta kudema madalatesse läbivooluta veekogudesse (väikestesse
koloniaalkord aeglustas majanduse arengut, on praegusajal põllumajandustööstusmaa. Jõudsalt arenev majandus ei ole suutnud siiski viia riiki jõukate maade hulka. Keskmiselt elatustasemelt kuulub India praegugi mahajäänud maade hulka. Ära peab ka mainima fakti, et üks diisliga sõitev motoriksha võib tagant välja ajada samasugust tossu nagu kõige hullem kollane Ikarus buss. Seetõttu on ka väikseimas India linnakeses õhu saastatus meeletu, rääkimata suurlinnadest, mille sudu kraabib su kurku ka mitmeid päevi hiljem. India suurlinnade halb õhukvaliteet põhjustab elanikel vähki ning kopsu- ja hingamisteede haigusi. Veestik Põhja-India suurt tasandikku läbivad veerikkad jõed, mis algavad Himaalajast. Nendest suurim on Ganges. See jõgi veestab kesk-põhja ja sellest läände jäävaid alasid ning suubub Calcutta lähedal Bengali lahte. Assamit ja teisi kirdepiirkondi läbib Brahmaputra, mis viib
eelmise aasta pojad. Pesaterritooriumi märgistavad koprad anaalnäärmete nõrega. 9 Eelistab elada vee- ja kaldataimestikurikastel, aeglase vooluga veekogudel. Tähtis on ka pehme puiduga lehtpuude ja põõsaste olemasolu kaldataimestikus. Paisutab elukohaks valitud veekogu tammidega (mida ehitab enda langetatud puudest) ülesse, põhjustades sellega kohati pidevaid üleujutusi. Pesa ehitab okstest ja väiksematest puudest kaldale või kraabib uru (juhul kui veekogul on järsud kaldad). Kuhilpesad võivad olla kolme-nelja meetri kõrgused ja kümnemeetrise diameetriga. Pesast väljuvad avad on alati vee all. Koprad on monogaamsed loomad. Vanad elavad koos eelmise ja vahel ka varasemate aastate poegadega. Territooriumi märgistavad anaalnäärmete nõrega. Karvkate muudetakse veekindlaks rasunäärme nõrega. Nad suudavad vee all viibida kuni 20 minutit (selleks ajaks sulgevad nad oma kõrvaavad).
Silmalaud nagu ripuksid, ninast voolab vesist vedelikku. Tahab olla üksi ja vaikselt. Tahab, et ta jäetakse rahule. Ninajuurel näpitsprillide tunne. Palavik tõuseb, võib tekkida värisemine, vappekülm. Lachesis - jooksev nohu. Vasakult poolt algav kurguvalu. Kurku vaadates vasak pool sinkjaspunane. Jalad jääkülmad. Inimesel samal ajal higistamishood. Tunne nagu hingamisteed paisuksid kokku, tekib lämbumistunne, hingata raske- seetõttu ei talu survet kaelale( kraabib kaela, rinnaesise paljaks). Mercurius solubilis - paha lõhn suus. Kurk punane, peab neelatama. Sülge nagu polegi. Suus ja kurgus võivad olla haavandid. Ninast tuleb rohekat sodi. Kõrvad võivad valutada, näost kahvatu. Vahel külm, siis soe. Võib higistada. Nux vomica - pidevalt külm, külmavärinad, ärritunud. Aeg liigub liiga aeglaselt. On kärsitu, riiakas. Pea võib ringi käia, tunne nagu minestaks. Pohmaka sümptomid. Tugev heli ärritab. Aistingud ülierksad
Ploomi- ja kirsikivide eemaldamine on vajalik keediste valmistamisel. Viljad sobitatakse pesadesse. Teravad nõelataolised tõukurid suruvad kivi läbi vilja. Kivid kukuvad pesade põhjas olevatest avadest kogujasse. Juurvilja koorimine ehk mehhaaniline koorekihi eemaldamine juurviljalt. Kasutatakse karborund- koorijaid. Silindrikujulise pöörleva põhjaga seade on kaetud seest kareda kihiga. Tsentrifugaaljõuga paisatakse juurikad vastu karedaid seinu, mis kraabib maha koorekihi. Jäätmed pestakse seadmest välja pidevalt peale voolava veega. Konditustamine on pehmete kudede eemaldamine kontidelt. Kuna looma skelett on keeruka ehitusega ja küllaltki erineva suurusega, tehakse seda operatsiooni valdavalt käsitsi. Konditustamiseks kasutatakse nuga. Konditustamise kergendamiseks tükeldatakse rümp eelnevalt 3-5 osaks. Konditustatakse kas diferentseeritult või rümba viisi. Diferentseeritud konditustamise
nahk on sile, liigutused kiiremad ning tagajalgade vahel on ujulestad. Mudakonna nahanäärmete eritis on küüslaugulõhnaline. Omapära, mis eristab mudakonna kõikidest teistest Eesti kahepaiksetest, on tema püstise (vertikaalse) pupilliga silm. Kõikidel teistel eesti konnadel on pupill horisontaalne. Mudakonn on väga varjatud eluviisiga ja veedab päevaaja pinnasesse kaevunult, seetõttu väldib ta kivist pinnast ning asustab pigem kergete muldadega alasid. Osava ja kiire kaevajana kraabib ta end ka hädaohu korral 2...3 minutiga mulla alla. Toidujahile suundub ta vaid öösiti, püüdes peamiselt sipelgaid, jooksiklasi ja ämblikke ning teisi mittelendavaid putukaid. Mudakonn talvitub maismaal, kaevates end kuni 1,5 m sügavusele pinnasesse - hiire- ja mutiurgudesse või mahajäetud keldritesse. Talvine uni kestab kuni 7 kuud. Mai alguses siirdub ta kudema madalatesse läbivooluta veekogudesse (väikestesse tiikidesse või
Teod hangivad toitu mitmesugusel viisil osa sööb ,,karjamaadel'' kas vee all või kuival maal, teised harpuunivad oma mürginooltega kalu ning mõni puurib mulkusid merikarpide kodadesse ja ründab neid. Toidu iseloomust sõltumata kasutab enamik kõhtjalgseid sellest palakeste saamiseks erilist keeletaolist elundit hõõrlat ehk raadulat. Hõõrel on kaetud tuhandete tillukeste konksjate kitiinhambakestega, millega tigu toitu lahti kraabib ja peenestab. Osa tigusid, eriti kopsteod, on hermafrodiidid neil on nii isas- kui ka emassuguelundid. Enamik vees elavaid tigusid on aga lahksugulised. Sigimiseks peavad emased ja isased kokku saama. Emased munevad, munad on tavaliselt kogumikena, mida katab kaitsev kest. Enamasti kooruvad munadest tillukesed teod, mõnel liigil esineb aga vahevorm, vabalt ujuv purjukvastne, keda ookeanihoovused võivad väga kaugele kanda. 6 Alamklass: eeslõpusesed
30-40 kg, talvel 15-20 kg taimi. Põder eelistab niiskeid ja soostunud lehtmetsi, võsaga kattunud raiesmikke ning rabasid, kus elutseb suvel enamasti üksikult. Talveks kogunevad salkadesse ja siirduvad kuivematesse okas- ja segametsadesse männi- ja kuusenoorendike lähedusse. Suvel on põdra toiduks lehtpuude (kask, paju, haab, pihlakas jt) lehed, võrsed ja puukoor, rohttaimed ja veetaimed. Talvel sööb peamiselt männiokkaid, -koort ja -võrseid, murrab puude latvu ja kraabib noorte tüvede koort. Kahjustatud noored männid jäävad kasvus kiratsema või hukkuvad. Kui on kahjustatud ainult külgoksad, võivad puud ka paraneda. Kevadel ja sügisel ning soojematel talvedel sööb põder ka kuusekoort. Ta koorib peamiselt 35-45 aastastes kuusikutes tüvede koort 0,5-2,0 m ulatuses. Enam kui 5 cm laiused kahjustused kuuskedel üldjuhul enam ei parane ning kooritud puud hukkuvad keskmiselt 10- 15 aasta pärast olenevalt kahjustuse iseloomust
Pesitsemine Teder on polügaamne liik, iseloomulik on isaslindude seltsingulised mängud kevadel ja ainult emaslindude osavõtt haudumisel ning pesakonna hooldamisel. Mänguperioodi algus sõltub ilmastikust, varakevadel algab see juba märtsi algul, hiliskevadel võib see alata aga alles aprillis. Mänguplatsil on igal isaslinnul vastavalt tema positsioonile hierarhias kindel koht. Kõige "paremad" linnud on platsi keskel, kehvemad äärealadel. Mäng lõpeb mais. Pesalohu kraabib varjatud kohta maapinda, teinekord vana rohukulu alla või põõsaste varju. Hauduma asub teder mai algul, pesas on siis 7...10 kreemjat tumepruunide täppidega muna. Teder toitub kaseurbadest ja -võrsetest, pungadest, marjadest ja rohttaimedest. Pojad toituvad algul enamasti putukatest. Teder on paigalind. Teder on looduskaitse all. 2Sookurg Grus grus Elupaik ja -viis Soodel ja rabadel, peale saabumist mõnda aega salkades inimasustuse
kombitsate väliskihis paiknevad ka erilised kõrverakud, mille harpuunitaolise osaga nad ohvri või vaenlase kehasse mürki süstivad. Tähtsus looduses-toiduahelas, elupaigaks väiksematele loomaliikidele, elavad sümbioosis. Tähtsus inimestele-suveniirid, vaatamisväärsus. LIMUSED Kolm tähtsamat rühma: teos, karbid ja peajalgsed. Teod on enamasti taimtoidulised, kuid neid võib olla ka loom- ja segatoidulisi. Suus on tigudel väikeste hambakestega riivitaoline hõõrel. Sellega kraabib ta neelamiseks sobivaid toidupalakesi. Karbid toituvad vees hõljuvatest aineosakestest ja pisiorganismidest, mida pole vaja peenestada. Veega kanduvad pisiloomad, vetikad ja orgaanilise aine osakesed mantliõõnde. Peajalgsed on röövloomad, nende menüüsse kuuluvad näiteks kalad, vähid jt limused. Paljunemine-lahksuguline, emane muneb munad. Ehituse eripärad-pehme kehaga selgrootud loomad, siseorganeid katab õhuke nahakurd, mida nim. mantliks, enamikul liikidel on ka
tohiks kissitada nagu silmad kipitaksid. Kui kass pöörab pead valguse eest ära, nagu oleks see silmadele valus, siis peaks sellest teada andma veterinaarile. · Nina on tavaliselt pehme ja niiske. Ninasõõrmed peavad olema puhtad. · Suu. Hambad peavad olema valged ja hambakatuvabad. Igemed peavad olema kas tuhmroosad või mustad. Pöörama peaks tähelepanu hammaste probleemidele - kui kassil kukub toitu suust välja, tal on liigne süljeeritus, kass kraabib suud või tal on halb hingeõhk. · Nahk ja karvkate. Kassi nahk võib sõltuvalt pigmendist olla kas roosa või must. Karvkate peab olema paks ja läikiv. Kui kassil esineb kõõma, kirpe, karvutuid kohti või haavandeid, peaks samuti pöörduma veterinaari poole. · Küünised peavad olema siledad. Tubasel kassil peab küüniseid nende sissekasvu vältimiseks korrapäraselt lõikama. · Seedimine
annaabi.ee 
