Gröönimaa (1)

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 2
Gröönimaa 3
Üldiseloomustus. 3
Asend ja kliima 3
Taimed ja loomad 4
Inimene Gröönimaal 4
Ajalugu 5
Kokkuvõte 6
Kasutatud kirjandus 7

Sissejuhatus

Käesolev referaat kirjeldab Arktilise saare Gröönimaa geograafilisi omadusi, annab ülevaate seal esinevast taimestikust ja loomastikust ning rahvastest. Vaatluse alla tuleb ka saare ajalugu.
Gröönimaa üldandmeid edastades tõin välja ka sealsete inimeste peamised tegevusalad.
Gröönimaa paikneb Põhja-Ameerika ja Euroopa vahel ning seetõttu esineb seal mõjutusi mõlematest kultuuridest. Kuigi saar on suhteliselt eraldatud elab seal väga arenenud rahvas rikkaliku kultuuri ja ajalooga.
Referaadis on käsitletud ning refereeritud erinevaid kirjanduslikke allikaid Gröönimaa kohta. Selle teema valisin, sest olen alati tahtnud Gröönimaast rohkem teada saada ning saarele iseloomulike asjadega tutvuda.

Gröönimaa

Üldiseloomustus.

Gröönimaa kuulub koos teiste Põhja-Jäämeres olevate saartega ning Antarktise mandriga põhiliselt jäävööndisse. Väike osa saarest kuulub ka tundravööndisse. Jäävööndit iseloomustavad aastaringselt negatiivsed temperatuurid, kidur taimestik ja loomastik ning küllaltki väike asustatus . Arktika saartel ja Antarktikal on suur tähtsus rahvusvaheliste teaduseksperimentide korraldamisel. (Kont et al, 2003)
Gröönimaa on Arktilisist saarist kui ka Maailma suurim saar pindalaga 2 175 600 ruutkilomeetrit. Ametlikult kuulub Gröönimaa Taani riigi alla, tegutsedes iseseisva kolooniana. ( Aader et al, 1970) Geograafiliselt ja etniliselt on selle Arktika saare rahvas olnud seotud Põhja-Ameerikaga, poliitiliselt ja ajalooliselt aga seevastu lähemalt Euroopaga. ( http://www.polaarseiklus.com[07.12.2008 ]) Gröönimaa on pea üleni valdava tüseda mannerjää katte all, jättes vabaks vaid kitsama rannikuala . Sellel saarel ja ka Antarktise mannerjäästikel valitsevad läbi aasta kõvad pakased. (Tammekann et al, 1930)

Asend ja kliima

Gröönimaa asub põhjapoolkeral, Põhja- Ameerikast kirdes, Atlandi ookeani ja Põhja-Jäämere vahel. Saart ümbritseb idast Grööni meri, läänest Baffini laht ning Davise väin. (Aader et al, 1970) Gröönimaa suurim ulatus põhjast lõunasse on 2650 km, idast läände 1050 km. Nabamaale kohaselt katab 90% pindala 3000 m paksune jää. Seda põhjustab sademete rohkus (umbes 2000 mm aastas) ja niiskust toovad tuuled. Lund sajab palju, mida lühike ja jahe suvi ei suuda kuigi suurel määral sulatada ning lumi kuhjub seistest jääks.
(Tammekann et al, 1930)
A. Wegeneri ekspeditsiooni andmeil on sealne absoluutne miinimum -65 kraadi (Aader et al, 1970). Gröönimaal on temperatuur aastaringselt alla 0 kraadi, kuid siiski esineb saare erinevates osades oma ilmastikutüübid. Põhja-Gröönimaal on mandriline, suhteliselt soojema suve ja külmema talvega kliima. Sellepärast on seal ka teravamalt erinevad aastaajad. Lõuna-Gröönimaa aladel on mereline ilmastikutüüp, kus esineb suur külm läbi aasta. Suvi on üpriski jahe, talv suhteliselt pehme. Saare keskuses on jääilmastik, kus terve aasta valitseb pakane, suvel on väga madalad suvetemperatuurid. Kõige soodsam kliima valitseb edelarannikul, kuhu ulatub Golfi hoovuse haru. (Tammekann et al, 1930)
Pinnamoelt on Gröönimaa platoo, mida ääristavad mäestikud ja mille keskosa paikneb kohati allpool merepinda. Jääst ulatub välja kaljunukke ehk kohalikus keeles nunatakke. Kõrgeimad mäestikud asuvad saare idaosas. (Aader et al, 1970)

Taimed ja loomad

Gröönimal on orgaanilise elu jaoks halvad tingimused – jahe ja lühike suvi, pikk, karm talv ning aastaringne jää ja lumi. Eriti paistab nabamaal silma taimkatte kehvus ja kidurus. Madalad puud ja põõsad – kask , paju, pihlakas , lepp, kadakas – kasvavad ainult saare lõunaosas. Orgudes on kohati tiheda rohustuga niite. Lühikesel valgusrikkal suvel puhkevad need polaarsed niidud üle öö õitsema, pakkudes värviküllast lillelist pilti. Igavese jää ning lume väljad on loomulikult täiesti taimkatteta.
Taimkatte puudulikkuse ning ka teised elutegevuseks vajalikud halvad tingimused põhjustab ka liigivaeset loomastikku. (Tammekann et al, 1930) Gröönimaa loomastiku peamised esindajad on põhjapõder ja jääkaru. Levinud on ka muskusveised, polaarrebased, polaarjänesed ja lemmingud . (Aader et al, 1970). Põhjapõder on suurte sarvede ja suhteliselt lühikeste jalgadega loom. Tema üks kohastumusi eluks Gröönimaal on suured kühvlitena kõverdunud sõrad, millega ta kraabib samblikelt lund. Jääkaru puhul on tegemist Maailma suurima kiskjalisega. Ta on ka hea ujuja ja sukelduja ning saab ka maismaal hästi hakkama. (Kont et al, 2003) Rannikuvetes elab hülgeid, vaalu ja morski. Nad on tähtsaks elatusallikaks nii loomade kui ka inimeste jaoks. (Aader et al, 1970)

Inimene Gröönimaal

Väga suur inimasustus Gröönimaal karmi kliima tõttu üldiselt puudub, kuid siiski elab seal umbes 60 000 elanikku ( http://www.polaarseiklus.com[07.12.2008 ]). Rahvastiku enamikud moodustavad eskimote ja eurooplaste segunemisel kujunenud gröönlased. Lisaks elab saarel taanlasi ning eskimoid. Asustus paikneb peamiselt läänerannikul. (Aader et al, 1970) Kokku on Gröönimaal 18 linna ja umbes 60 muud väiksemat asulat, kus elab tavaliselt 30-75 inimest ( http://www.polaarseiklus.com[07.12.2008 ]).
Eskimotelt on gröönlastele pärinenud omapärane primitiivne kultuur. Skandinaavlastelt ja taanlastelt, kellega eskimod varajaselt kokku puutusid, omandasid nad ristiusu, pinnapaigalise asumisviisi ja teatud määral euroopaliku tsivilisatsiooni. (Tammekann et al, 1930) Peamiselt teenivad gröönlased elatist kalastamisega ja loomade küttimisega. Olulisel kohal on ka maavarade kaevandamine. Tähtsamad maavarad on krüoliit, pruunsüsi ja plii- tsingimaak . (Aader et al, 1970) Kõneldakse grööni-ja taanikeeli ning enamus populatsioonist valdab neid mõlemaid. Inglise keel on laialdaselt kasutatav kui kolmas keel ( http://www.polaarseiklus.com[07.12.2008 ]).

Ajalugu

Gröönimaa avastas 10.sajandil Eirikr Raud, kes rajas saarele ka esimesed asulad. Islandi saagade andmetel avastas Gröönimaa aga islandlane Gunnbjörn Úlfsson. (Aader et al, 1970) 1261. aastal sai Gröönimaast Norra kuningriigi osa. Siis toodi Gröönimaale ka kristlus. Pärast peaaegu viitsada aastat Skandinaavia asustused hääbusid. Arvatavaks põhjuseks oli näljahäda 15. sajandil, kui kliima tingimused halvenesid ja kontakt Euroopaga kadus. Loodest rändasid sisse eskimod, kes olid peamiselt jahimehed ja nendel oli omapärane paleoeskimo kultuur. ( http://www.polaarseiklus.com[07.12.2008 ]) Alles 18.sajandil allutas Taani Gröönimaa uuesti oma võimule ja alustas selle koloniseerimist.
Läbi ajaloo on tehtud saarel palju ekspeditsioone. Töötanud on ka mitmed statsionaarsed meteoroloogia - ja glatsioloogiajaamad Gröönimaa sise-ning põhjaosas. II Maailmasõja ajal rajas USA sinna sõjaväebaasid. (Aader et al, 1970) Peale II maailmasõda hakati Gröönimaal reforme vastu võtma ja välismaailmale avama. 1953. aastal sai Gröönimaast Taani Kuningriigi võrdväärne osa. Omavalitsus astus ametisse 1979. ( http://www.polaarseiklus.com[07.12.2008 ])
Praegu tegutseb Gröönimaa iseseisva kolooniana, kuid kuulub endiselt Taani Kuningriigi alla. Saar pürgib aga pidevalt iseseisuvuseni, eriti pärast hiljuti läbi viidud rahvahääletust, kus rahvas toetas ülekaalukalt ulatuslikumalt autonoomiat. (Tiks,O. // Postimees )

Kokkuvõte

Gröönimaa on Maailma suurim saar, mida iseloomustab aastaringne jää ja lumi, kidur taimestik ja loomastik ning negatiivsed temperatuurid läbi aasta. Kuna tegemist on suure saarega , on seal erinevad ilmatüübid sõltuvalt asukohast.
Enamik asustustest on saare lääne-ja idapiirkonnas, sest seal on natuke mahedam kliima ja ka veidi rohelust. Keset karmi põhjala loodust, jääd ja pakast on sealne rahvas arendanud omapärase primitiivse kultuuri elatudes erinevate loomade jahist ja kalastamisest. Geograafiliselt ja etniliselt on Gröönimaa rahvas olnud seotud Põhja-Ameerikaga, poliitiliselt ja ajalooliselt aga seevastu lähemalt Euroopaga.
Tänapäeval kuulub saar Taani Kuningriigi alla, kuid pürgib pidevalt iseseisvuse poole.

Kasutatud kirjandus

1) Aader, L.; Aarelaid, H; Aarma, H et al. 1970. Ene II köide. Trükikoda „Oktoober“, Tallinn
2) Kont, A.; Jauhiainen, J. 2003. Loodusgeograafia põhikoolile, III osa. Avita , Tallinn
3) Tammekann, A.; Kant, E. 1931 . Maailma maad ja rahvad, I köide. K. Mattiesen’i trükikoda o/ü, Tartu
4) Gröönima ekspeditsioon 2008. Gröönimaast üldiselt. http://www.polaarseiklus.com/index.php?option=com_content&task=blogcategory&id=20&Itemid=62 [2008, detsember 7]
5) Tiks, O. Gröönimaa rahvas toetas suuremat sõltumatust // Postimees. 2008. 26.november.
7