Eesti imetajad (1)

       
                                                               
TALLINNA LILLEKÜLA GÜMNAASIUM
Eesti  imetajad
Referaat
Nimi: Anabell  Sarv
  
Klass:5.c 
Tallinn 2013
 Sisukord
1. Sissejuhatus................................................................................................................1
2. Põder .........................................................................................................................2
3. Valgejänes..................................................................................................................3
4. Karu ..........................................................................................................................4
5.  Rebane  ......................................................................................................................5
6. Kokkuvõte.................................................................................................................6
Sissejuhatus
Oma referaadis „Eesti imetajad“ toon ma välja nelja metslooma liigid. Need metsloomad valisin, 
kuna nende kohta soovisin rohkem teada saada. Eesti metsades leidub palju huvitavaid loomi, kelle 
nime me kõik teame, kuid looma  elukommete , eelistuse ja  eluea  kohta ei tea paljud midagi. Mina 
tean, et karu poegib talvel, mitte kevadel nagu enamus loomad. Tean et  paljudele  ka täiskasvanud 
inimestele on see uudis. Saame siis põdra, jänese karu ja rebasega lähemalt tuttavaks.
1
PÕDER
Põder on Eestisuurim  metsloom . Ta võib kasvada üle 2 meetri kõrguseks ja kuni 3 meetri pikkuseks. 
Emast põtra nimetatakse põdralehmaks, isast põdrapulliks. Põdrapullil on  uhked   sarved , mida iga 
sügis vaja läheb, sest ees  ootavad  lahingud teiste pullidega. Põdralehmal sarvi ei ole. Põdravasikad 
on sündides kaetud pruunika titekarvaga. 
Põder   on   hirvlaste    sugukonna    suurim   esindaja   ja   meie   metsade   suurim   loom.   Ta   on   pikkade 
jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on ka pikk ülamokk, ning kuni 40 cm  pikkune  habe 
lõua all. Õlakõrgus ületab pikimate meeste pikkuse ning täiskasvanud põdrapulli kaal võib olla 
võrdne 10 mehe kaaluga. Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead. 
Eesti metsades elab enam kui 10 000 põtra.  Jahimeeste   saagiks  langeb aastas keskmiselt 2000 põtra. 
Vanasti   ütlesid    jahimehed ,   et   kui   lähed   karujahile,   pane   säng   valmis,   aga   kui   põdrajahile,   siis 
puusärk. Tõsi, üks jalahoop võib olla juba  surmav . Kuid enne rünnakut lingutab põder kõrvu ning 
põtkib jalaga pinnast üles. See on kindel  signaal , et tuleb jooksu panna. Võib olla kindel, et põder ei 
viitsi vaenlast jälitama hakata. Ohtlikud võivad põdrad olla  pulmade  ajal augusti lõpul, septembri 
alguses. Sel ajal kostub metsast  põdarapulli mörisev soig. 
Põdraema  kannab vasikat  8 kuud ja toob aprilli lõpul või mai alguses  ilmale ühe,  harva kaks 
vasikat. Vastsündinult kaaluvad  vasikad  6-15 kg ja on kaetud heleda titekarvaga. Kuid nad kasvavad 
ruttu, võttes ööpäevaga kaalus juurde kuni 2 kg. Metsast leitud ja koju  viidud  põdravasika saatus on 
tavaliselt   kurb.   Nad   harjuvad   inimese   hoolitsusega   ega   ole   võimelised   vabas   looduses   elama. 
Vangistuses    aga   kipuvad   täiskasvanud   loomad   sarvede   või   sõralöögi   abil   inimesega   suhteid 
selgitada. Põdra vaenlasteks on hunt ja karu. Eluiga ületab looduses harva 15 aastat. Põdra  vanust  
loetakse aastaringide järgi hambast tehtud lihvil: talvel moodustunud lubisoolarõngad on kitsamad 
kui  suvised . Kohtumine  võimsa põdraga metsaserval on elamus igaühele. 
Pilt nr 1.
2
VALGEJÄNES
Valgejänese rahvapärased nimed on haavikuemand, haavikuisand, pikkkõrv, välejalg ja  kikkkõrv. 
Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni  kasuka  vahetab talveks valge vastu. Hästi  tunneme  
tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. 
Me võime teda näha jooksmas üle kogu Eesti. Elab ta metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle 
okaspuude lähedus. Väjaspool Eestit elab ta terves Põhja- Euraasias . Lastesaadetest võib näha, et 
jänes on hästi palju  jooksev  loom. Tegelikult liigub valgejänes väga vähe. Ta elab üksikult ilma 
sõpradeta oma vaikset elu oma pisikeses metsatukas. 
Toiduks on talle mitmesugused rohttaimed ja peenikesed puuoksad ning jämedamate okste ja tüvede 
koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta 
oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad 
kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel. 
Jooksuaeg  on jänestel  veebruarist   juunini . Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm  pesakonda  - 
igaühes   1-6    poega .   Kuu    ajaga    saavad   noored   jänkujussid   iseseisvateks.   Pojad   sünnivad   noorel 
valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3-4 aastat, aga 
mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, 
rebane ,  nugis ), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade 
elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda.
Pilt nr 2.
3
KARU 
Karu on kõigile hästi tuntud loom. Ta on suur, massiivne, hele- kuni  tumepruuni  karvaga. Saba on 
tal lühike ja karvade sisse peitunud. Poegadel on kaela ümber valge  krae , mis  vahetevahel  on 
säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib  talla  peal. Selle poolest sarnaneb 
ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on 
Eesti   mandriosal   küllaltki   tavaline   loom,   kelle   arvukus   on  käesoleva   sajandi   jooksul   tunduvalt 
suurenenud, ulatudes  kaasajal  rohkem kui viiesaja isendini. 
Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub 
rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt  videvikus  ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt 
magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei 
ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et 
inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna. 
Talve   veedavad   karud   taliuinakus.   See   kestab   novembrist   märtsi   või   aprillini.   Sel   ajal   on   neil 
kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka  ainevahetus  aeglustub. 
Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka 
putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele 
lihale kergelt roiskunut. Hea meelega söövad karud mett. 
Innaaeg   on   pruunkarudel   aprillist   juulini.   Pojad   sünnivad    emaslooma    taliuinaku   ajal   jaanuaris. 
Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega. Pojad on algul täiesti abitud ja 
suudavad ennast vaid nisadeni vedada ning piima imema hakata. Silmad  avanevad  poegadel kuu aja 
vanuselt ning neid imetatakse neli - viis kuud. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, 
peale   mida   nad   saavad   iseseisvaks.   Karud   elavad   kuni   viiekümne   aasta   vanuseks.   Ainsaks 
vaenlaseks on karule inimene. Ka Eestis on lubatud erilubade alusel karudele jahti pidada. 
Pilt nr 3. 
4
REBANE
Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti 
seljapoolt  punakaspruun  ja kõhupoolt valge või hall.  Kehapikkus  on tal 50...90 cm, saba pikkus 40-
60 cm ja kaal 4-10 kg. 
Rebane   on   levinud   kogu   Euraasias   ja   Põhja-Ameerikas.   Eestis   on   rebane   arvukas   liik,   kes   on 
levinud nii  mandril  kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel. 
Kõige   sobivamaks    elupaigaks    on   talle   avamaastikud,   mis   vahelduvad   metsatukkadega.   Lisaks 
sellele võib teda leida ka  soodes  ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane 
on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib 
seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid 
oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse 
sümbol rahvajuttudes. 
Meeltest   on   rebasel   enam   arenenud    haistmine    ja   kuulmine.   Jooksuajal   ja   erutusseisundis    laseb  
rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. 
Rebane   toitub   enamasti   väiksematest   selgroogsetest:   konnadest,   roomajatest,   hiirtest,   jänestest, 
lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab 
rebane üldiselt harvem kui arvatakse. 
Jooksuaeg on rebasel  veebruaris . Ühe rebasepaari poolt hõivatud  territoorium  on nii suur, et sellelt 
on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane 
ise   või   hõivab   mägra   oma,   kohandades   seda   vastavalt   oma   vajadustele.   Urul   on   alati   mitu 
sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti  aprillis  ja neid on 3...10. Sündides on pojad tumepruuni pehme 
karvastikuga   kaetud.   Kahenädalaselt   hakkavad   nad   nägema   ja   kuulma.   Pojad   iseseisvuvad 
neljakuuselt ja hakkavad sigima järgmisel kevadel. 
Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta 
mitmesuguste haiguste, nagu  marutaudi  ja kärntõve, levitajana.Eestis ei kuulu rebane kaitstavate 
liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti.
Pilt nr 4.
5
Kokkuvõte
Referaadi tegemisel sain ma rohkem infot nende loomade kohta näiteks, põder: Ta on Eesti suurim 
metsloom, et emast  põtra nimetatakse põdralehmaks, isast põdrapulliks, põdrapulli kaal võib olla 
võrdne 10 mehe kaaluga.Valgejänese kohta: Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus,  väjaspool 
Eestit elab ta terves Põhja-Euraasias, ta sööb oma toitu kaks korda. Karu kohta: Karud liiguvad 
ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval, päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge 
heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata, karud elavad kuni viiekümne aasta 
vanuseks.    Rebase    kohta   :   Elupaigaks   on   talle   avamaastikud,   mis   vahelduvad   metsatukkadega. 
Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest, 
ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu 
ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks.Väga hvitav oli referaati teha.
6

Document Outline

• Sisukord