ABORT (0)

Abort
Mis on siis abort ? Suurem osa naisi, kes teevad aborti ei tea tegelikult, millega on tegu. Neile on jäetud mulje, et nende ihust lihtsalt eemaldatakse "midagi" ja sellega on nende probleem lahendatud .
Abort on embrüo või loote väljutamine emakast enne sündi. See võib toimuda iseeneslikult või tehislikult. Esimest nimetatakse spontaanseks, teist indutseeritud ehk esilekutsutud abordiks. Mõlemal juhul võib olla tegemist nii surnud kui elava embrüo või loote väljutamisega emakast. Esimesel juhul on embrüo või loode surnud kas iseeneslikult mingi geneetilise või füsioloogilise häire/haiguse tagajärjel, või on tema surm põhjustatud kas otseselt või kaudselt mingitest välisteguritest, nt kirurgilisest või medikamentoossest sekkumisest või traumast. Teisel juhul väljutatakse elav embrüo või loode, kes võib jääda elama, kui abort toimub suhteliselt hilja (üldiselt pärast 28. arvestuslikku rasedusnädalat, elualalhoiusüsteemi rakendamise korral ~22. rasedusnädalast) ning loode ei ole surmavalt kahjustatud. Kui tegemist on abordiga enne loote ellujäämisvõimelisuse saavutamist või on loode saanud surmavaid kahjustusi või ei anta talle emakast väljumise järel vajalikku ellujäämisabi, sureb loode pärast emakast väljumist.
Meditsiinilises terminoloogias nimetatakse iseeneslikuks abordiks embrüo või loote spontaanset väljumist emakast enne ellujäämisvõime saavutamist. Viimane sõltub suuresti elualalhoiutehnoloogiast ja on erinevates maades määratud erinevalt: Eestis 22. rasedusnädal, USA-s 20., Inglismaal 24. nädal.
Inimene võib oma raseduse katkestada juhul, kui :

rasedus ohustab raseda tervist;

sündival lapsel võib olla raske vaimne või kehaline tervisekahjustus ;

raseda haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist ;

rase on alla 15-aastane;

rase on üle 45-aastane.
On olemas ka Medikamentoosne abort, see on raseduse katkestamine ravimite abil. Medikamentoosne abort loetakse toimunuks, kui rasedus lõpeb ilma kirurgilise sekkumiseta. Mifepristooni ja misoprostooli kombinatsioon on väga efektiivne kuni 63-päevase raseduse katkestamisel – erinevate uuringute andmetel ( erineval annustamisel) on meetodi efektiivsus keskmiselt 95% (83-98%).
Eestis on naistel abordiõigus aastast 1955. Eesti Vabariigis on raseduse katkestamine naise soovil ja ilma meditsiiniliste näidustusteta lubatud kuni 12. rasedusnädalani (3 kuud). 1993. aastast reguleeris abordi tegemist Sotsiaalministeeriumi 25. juuni 1993. a käskkirjaga nr 116 kinnitatud "Raseduse kunsttehisliku katkestamise juhend" (trükis avaldamata). 1998. aastal asendas selle "Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus," mille kohaselt võib rasedust katkestada üksnes naise soovil.
Nõukogude ajal oli abort naisele täiesti tasuta. Mais 2006 maksis haigekassa 70 protsenti tehisabordi maksumusest, sellest üle jääva 544 krooni pidi tasuma inimene.
Abordiregistri andmetel oli 2004. aastal registreeritud abielus olevaid naisi raseduse katkestajate hulgas 29,4 protsenti, vabaabielus naisi 25,2 protsenti ja üksikuid ligikaudu 39 protsenti. Tartu Ülikooli kliinikumi naistekliiniku juhataja Helle Karro sõnul ei kasuta naised siiski aborti pereplaneerimise vahendina, vaid põhjusteks on suhted, tervis ning rasestumisvastaste vahendite alt vedamine .
Abordi tegemise viisid.
Menstruatsiooni esilekutsumine
Väga varane väljaimemise teel tehtav abort, mida tehakse sageli enne, kui rasedustest on positiivne.
Väljaimemine
Esmalt halvab abordiarst emakakaela. Siis paigutab ta emakasse noataolise otsaga õõnsa plastiktoru. Toru ühendatakse võimsa pumbaga , mille imamisvõimsus on 29 korda suurem kui tolmuimejal. See protseduur rebib beebi keha tükkideks ning voolik hakkab jõnksuma, kui beebi tükid sellest läbi imetakse. Siis lõigatakse platsenta emaka siseseinalt lahti ning selle jäänused imetakse pudelisse.
Laiendamine ja väljakraapimine
See pole tänapäeval enam tavaline ning seda kasutatakse raseduse esimese 10 nädala jooksul. See sarnaneb väljaimemisprotsessile, välja arvatud see, et abordiarst sisestab emakasse kaapenoa - silmusekujulise terasnoa. Seejärel lõikab ta platsenta ja beebi tükkideks ja kraabib need kausi sisse välja. Tavaliselt tuleb ohtralt verd.
Laiendamine ja tühjendamine
Seda tehakse raseduse 4.-6. kuul. See meetod on enamasti asendanud füsioloogiliste lahuste abil tehtavad ning keemilised abordid, mille tulemus oli liiga sageli see, et laps sündis elusalt, mis muidugi oli abordiarsti seisukohast komplikatsioon! Kasutatakse tangitaolisi instrumente, sest beebi luud ning kolju on juba kaltsiumiga küllastatud. Beebile ei tehta mingit tuimestust. Abordiarst paneb instrumendi emakasse, haarab kinni jalast või mõnest teisest kehaosast ning väänab selle beebil otsast. Seda korratakse veel ja veel. Selgroog tuleb pooleks murda ning kolju lömastada, et neid eemaldada. Haiglaõe ülesanne on kehaosad kokku koguda ning vaadata, kas kõik on eemaldatud .
Osaline sünnitus
Sedagi kasutatakse raseduse hilisemates järkudes. Emakakaela laiendatakse, et võimaldada rõngakujulistel sünnitustangidel emakasse mahtuda. Tehakse kindlaks labajala või sääre asukoht ning tõmmatakse see vagiinasse. Beebi tõmmatakse jalad ees välja, kuni pea on emakakaelas. Beebi jalad ulatuvad ema kehast välja. Beebi keeratakse nägu allapoole ning beebi kuklaosas torgatakse tema kaela sisse käärid ning tõmmatakse need laiali, et haava suurendada. Imamisvooliku ots sisestatakse beebi pähe ning eemaldatakse aju. Kolju vajub kokku ning beebi tuleb välja. Vaata fotot. Lõikumine ning väljaimemine jätkub, kuni emaka seinad on puhtad.
Emakaeemaldus
Seda meetodit kasutatakse tavaliselt raseduse hilisemas staadiumis ning see sarnaneb “varase” keisrilõikega. Ema kõht ning emakas avatakse kirurgiliselt ning beebi tõstetakse välja. Kahjuks on paljud need beebidest vägagi elus, kui nad eemaldatakse. Et beebit tappa, on mõned abordiarstid teadaolevalt uputanud nad veeämbrisse või lämmatanud nad platsentaga. Siiski lõikavad mõned nabaväädi läbi, kui beebi on veel emakas ning see ei võimalda beebil enam hapnikku saada.
Soolamürgitus e. "Suhkruõuna beebid :"
Kõige sagedamini kasutatakse seda peale 3 kuu möödumist. Abordiarst süstib tugevat soolalahust otse lootevette (beebit ümbritsev vedelik). Beebi hingab seda sisse ning neelab seda alla ning saab mürgituse, rabeleb ning mõnikord tekivad tal krambid . Beebi tapmiseks kulub rohkem kui tund. Ema toob surnud beebi päeva või kahe pärast ilmale (mõnikord elusana!). Miks “suhkruõuna” beebid? Soolalahuse söövitav toime põletab ära ning koorib maha beebi naha väliskihi. See paljastab toore, punase, klaasja nahaaluse koe. Beebi pea näeb mõnikord välja nagu suhkruõun. Vaata fotot. Mõnede meelest on see meetod sarnane napalmi viskamisega süütutele sõjaohvritele. See tehnika töötati algselt välja Natsi-Saksamaa koonduslaagrites. (allikas: Abortion and Social Justice, NY: Sheed & Ward, 1972)
Prostaglandiinabordid
Kolm vormi, kaks neist süstitavad ning üks vaginaalselt paigaldatav. Selle esimene tunnustatud kasutusviis oli “nurisünnituse esilekutsumine 4.-6. raseduskuul.” Hormoon põhjustab ükskõik kui suure beebi esilekutsutud sünnitust. Kui beebi on piisavalt suur, et sünnitustraumat üle elada, siis sünnib ta elusalt, aga on tavaliselt liiga väike, et ellu jääda. Ühes artiklis oli see komplikatsioonide seas kirjas kui “elussünnitus!”
RU-486
Tablett , mis põhjustab nurisünnitust, kui seda võetakse peale esimese menstruatsiooni vahelejäämist. Selle toimel blokeerub värskelt emaka sisekestale paigaldunud beebi esmaste hormonaalsete toitainete saamine, beebi sureb ning langeb välja. Pange tähele, et RU-486 ei ole rasestusvastane vahend, sest ta ei hoia ära viljastumist või emaka sisekestale paigaldumist. Seda kasutatakse vaid siis, kui emal on päevad vahele jäänud ning beebi on vähemalt kahe või kolme nädala vanune, tema süda lööb (loote süda hakkab lööma, kui ema päevad hilinevad neljandat päeva). See ei mõju enam peale kuut või kaheksat nädalat.
Abordi mõju psüühikale
Kättesaadavad andmed vestlustest aborti teinud naistega võimaldavad jõuda vastakatele järeldustele abordijärgse depressiooni, tundeelu ebastabiilsuse kohta. Mõningatel andmetel ilmneb vestlustest naistega, kes on lasknud endale aborti teha, et nad kahetsevad seda. Tüüpilised kahetsejate väited on:
"ma ei suuda elada teadmisega, et olen oma lapse tapnud "
" tunnen sügavat kurbust aborditud lapse oletataval sünnipäeval"
"näen aborditud last unes ".
On hämmastav, kuidas inimesi on hoitud teadmatuses sellest, mis toimub. Isegi mina sain palju uut teada oma tulevikuks eluks.