Okasmetsad (2)

OKASMETSAD

 
Vööndi üldiseloomustus
Okasmetsad on levinud parasvöötme jahedamas osas. Okasmetsade kliima on tundravööndi omast soojem ja niiskem, kuid siiski veel küllalt karm. Niiskust ja soojust on aga juba küllaldaselt selleks, et siin võiksid kasvada suuremad puud. Kui võtta arvesse okasmetsavööndi suurt ulatust, on selge, et siingi esineb vööndi piirides küllalt suuri kliimaerinevusi. Eristuvad parasvöötme kaks peamist kliimatüüpi:
1) parasvöötme mereline
2) parasvöötme mandriline .
Okasmetsades kujunenud happelised huumusained (okaspuude varis) põhjustavad mulla mineraalosa lagunemist lahustavaiks ühendeiks. Et sademeid langeb rohkem, kui maapinnalt ja mullast niiskust ära aurab, siis kantakse tekkinud ained muldades valitseva laskuva veevooluga sügavamale. Ülemised mulla horisondid vaesuvad taimedele vajalikest ainetest. Kõige rohkem väljauhtumise all kannatav mullahorisont omandab heleda värvuse ja seda nimetatakse leethorisondiks, vastavaid muldi aga leetmuldadeks.
Okasmetsade temperatuuri suurest kõikumisest tulenev kivimite murenemine mõjutab tugevasti pinnamoodi . Aastane sademetehulk ulatub 400-st 1000 millimeetrini. Rohked sademed soodustavad tiheda vetevõrgu tekkimist.
Okasmetsa iseloomustavad tunnused

•      kõige suurem loodusvöönd;
  
•      enim okasmetsi on Kanadas, Skandinaavias ja Venemaal;
  
•      6 kuud aastast on keskmine temperatuur alla 0 oC;
  
•      suved on soojad vihmased ja niisked;
  
• taimeliike ja loomaliike ei ole eriti palju, siiski enam kui tundras.
  

 
    
 
Taimed
Okaspuud ei karda talvekülma, tulevad toime lühikese suve ja vähese niiskusega. Kõige levinumad okaspuud on männid, kuused ja lehised. Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud. Lehtpuudest ja põõsastest kasvavad okasmetsade vööndis vaid kõige vähenõudlikumad - kased, lepad, haavad, pihlakad jt. Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid ( mustikas , pohl , sinikas jt.). Tüüpilisemad okasmetsade puud on kuusk , mänd, nulg , lehis, tsuuga, ebatsuuga , kadakas , jugapuu , seeder, sekvoia ja seedermänd.
 
Kuusk
Kuusk on kõigile tuntud kui pimedate laante puu. Sageli on Eesti kõige metsikumad paigad just kuusemetsad . See on tingitud mitmest asjaolust. Esiteks on kuusel väga tihe võra, mis teeb kogu metsaaluse hämaraks. Teiseks on kuused sageli aukartustäratavalt suured ja võimsad. Kolmandaks võib pinnapealse juurestiku tõttu metsast sageli leida tuule poolt juurtega mullast rebitud puid. Kõik see, pluss metsa vaikne kohin, annab kokku kuusemetsas viibijale iseloomuliku tunde.
Kuusel on siiski ka omad puudused. Nimelt ei suuda ta ei liiga niiskes ega liiga kuivas kasvukohas võistelda männiga, samuti ohustavad teda kevadised öökülmad. Kuusel on ka väga palju erinevaid parasiite, suurem osa neist söövad tema puitu. Nii võib sageli metsas näha murdunud kuusetüve, mis on seest täiesti mädanenud. Kui puu kasvab, siis võib juba välisel vaatlusel oletada, kas kuuusk on mäda või mitte. Kui hoolega vaadata, on osa puid tüve alusel paksuks läinud ning tüvele koputades on heli tuhm . Sellised puud ei kõlba ehitusmaterjaliks. Kui aga tüvi on murdunud või muul põhjusel maha vedelema jäänud, on seened vaid teretulnud. Vana puu tuleb ju lagundada, et uued puud saaksid kasvamiseks toitaineid. Omamoodi kahjurid on kooreüraskid, kelle väikesed valged vastsed uuristavad koore alla huvitavaid labürinte. Nad söövad ära puidu selle osa, mida inimene puitmaterjalina kasutada ei saa. Nii võib arvata, et neist polegi kahju. Tegelikult on küll, sest kui üraskite vastseid ja nende labürinte on liiga palju, võib kogu puu ära kuivada.
Kuusel on siiski ka mõned kasulikud kaaslased. Näiteks on juurte ümber põimunud seeneniidid , kes aitavad kuusel vett mullast kätte saada. Seepärast kohtabki oranžikirjut kuuseriisikat just kuuskede ümber. Kuusepuu tihedas võras pesitsevad paljud linnud , kes kõik toovad puule kasu kahjurputukate hävitamisega. Mõnel suurel kuuseoksal, tüve lähedal, võib asuda orava pesa.
Kuuski kasutatakse Eestis tarbepuiduks. Ehitusmaterjalina on ta viletsam kui männipuit, sest selles on rohkesti oksakohti. Kuusepuit on pehme ning kerge ja hea kõlaga. Vanematel aegadel tehti temast seetõttu krappe lehmadele kaela ning lokulaudu. Tänapäevalgi on kuusepuit hinnatud muusikariistade valmistamisel, neist tehakse kannelde ja viiulite kõlalaudu. Kuusepuidust valmistatakse uksi ja aknaid, põrandaid ja lagesid, aga ka majade puitseinad tehakse peaaegu alati kuusest. Samuti valmistatakse kuusepuust paberit. Kuusekäbidest saab meisterdada huvitavaid suveniire. Julgelt võib süüa helerohelisi noori kasvusid, mis on meeldiva hapuka maitsega vitamiin C allikad. Kuna kuusk on tihe ja laseb ennast hästi pügada, on ta levinud hekitaim . Oma tihedate längus okstega on kuusk parim puu, mille all vihmavarjus olla.
 
Loomad
Okasmetsades on levinud järgmised loomad ja linnud: karu, hunt, rebane , jänes, ilves, nugis, orav, põder, ahm, soobel , ondatra, saarmas , metssiga , metskits , kärp, grisli, kodiaki karu, hirv , skunk, merilõvi, hüljes, merisaarmas ; tihane, vint , laanepüü, käbilind, puukoristaja, kassikakk , metsis, teder , hani, part ;
Rebane
Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv , on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg. Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel.
Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus , kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Jooksuaeg on rebasel veebruaris . Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma . Pojad iseseisvuvad neljakuuselt ja hakkavad sigima järgmisel kevadel. Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana. Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti.
 
 
Inimtegevus
Inimesed tegelevad okasmetsades ehitus- ja paberpuidu tootmisega, jahindusega, kalapüügiga, tselluloosi tootmisega, maavarade kaevandamisega, puidu varumisega ja niiskes paraskliimas ka puuviljakasvatusega.
 Inimtegevuse tagajärg
Aegade jooksul on metsade pindala inimtegevuse tulemusena pidevalt vähenenud.
Metsaaladele on rajatud põlde ja asulaid. Eriti väheseks on jäänud leht- ja segametsi. Paremini on säilinud okasmetsad, mis suuresti asuvad raskesti ligipääsetavates kohtades.
Seal, kus inimene metsa hävitama ei pääse, teevad seda pahatihti aga suured metsatulekahjud, mis võivad haarata sadade ruutkilomeetrite suuruseid alasid.
Siberit läbiva raudteemagistraali ulatuses pole peaaegu kusagil enam näha taigat, kõikjal, kuhu on parem ligipääs, on see metsavarujate poolt maha võetud.
Metsi on laastatud ka parvetamiskõlblike jõgede ümbruses, sest maanteede ja raudteede puudumisel saab varutud metsa välja vedada ainult mööda jõgesid.
Palju metsa on hävinud ka torujuhtmete ja veehoidlate rajamisel. Halvasti mõjub metsadele suurte tööstuspiirkondade lähedus. Seda eriti õhusaaste tagajärjel. Probleemiks on ka veekogude reostamine ja veevarude ammendumine, seda eriti neis piirkondades, kus on suured kaevandused ja tselluloositööstused. Tiheda asustuse ja sõidukite heitgaaside tõttu on suurlinnade õhk sageli väga saastatud . Metsade säilitamiseks on praeguseks peaaegu kõikjale rajatud palju looduskaitsealasid ja rahvusparke.