Rebane (2)

Referaat

8.klass
2005.05.02
Rebane

KES TA ON?

Rebane (liiginimi ladina keeles Vulpes vulpes) on loom, keda me tunneme reinuvaderina lugematutest muinasjuttudest ja muistenditest .Kes aga rebane tegelikult on?Rebane on imetaja.Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv , on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall.Tal on lüheldased jalad, terav koon, suured teravatipulised kikkis kõrvad ja püstovaalsed silmapupillid. Nad on monogaamsed, kuid paarid ei ole eluaegsed. Tüvepikkus on tal 50-90 cm, saba pikkus 40-60 cm ja kaal 4-10 kg. Tema keskmine eluaeg on viisteist aastat.
Rebasel on uhke saba. Miks? Ei tea. Ja ilus on see saba ju lõpuks ainult inimese arvates. Rebasele on see aga ükskõik. Vähemalt nii kaua, kui inimene ei taha rebase saba endale saada. Rebane ei roni puudel ega hüppa oksalt oksale nagu orav. Saba vajab rebane arvatavasti oma psüühilise seisundi väljendamiseks. Huntide puhul on tähele pandud, et saba erinevatel hoiakutel on kindel tähendus. Küllap on ka rebase sabal mingil määral ülesandeks edasi anda informatsiooni. Saba on suhtlemise vahend. Rebane on ka uudishimulik . Rebase uudishimu ei juhtu hoopiski mitte alati tühjast kõhust. Pigem iseloomustab uudishimu rebase väga aktiivset suhet oma ümbrusega. Uudishimu säilib rebasel ka vanemas eas ja on tema eluliselt vajalik iseloomuomadus. Rebane on levinud kogu Euraasias (v.a. Indo-Hiina) ja Põhja-Ameerikas.Rebaseid ei ole Madagaskaril, Austraalias ega Antarktises. Eestis on rebane arvukas liik (loendatud on 6000 isendit), kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väiksematel laidudel.Rebaseid on u. 10-11 liiki. Suurima levilaga ja Eestiski tavaline on punarebane e. rebane.Teda on peale Euraasia ja Põhja-Ameerika ka Põhja-Aafrikas.Talvekarvastik on tal tihe ja kohev (pealiskarva pikkus kuni 9 cm, aluskarva pikkus kuni 4,5 cm), suvekarvastik hõredam.Selg enamasti heleruuge või punakaspruun, kõhupool valge, mõningail must. Punarebase ameerika alamliigi ( Vulpes vulpes vulva) tume mutant on hõberebase eellane. Võõramaistest liikidest on tuntuimad korsak (Vulpes corsac), kes elab Euraasia poolkõrbeis ja steppides, väikesekasvuline afgaani rebane (Vulpus cana), kõrbealadel elav liivar (Vulpes rueppelli), kapi rebane (Vulpes chama ) ja kääbusrebane (Vulpes macrotis), hõberebane, fennekrebane (Vulpes zerdus). Petta koeri, hoida huntide ja ilveste teele sattumast ning vaadata, et kaljukotkas küüsi turja ei lööks, pidada jahti, käia kosjas, kakelda , kasvatada lapsi- see on vaba rebase mõned aastad vältav, aga selle eest tõeline elu, millele tavaliselt haavlilaeng, haigused, karmid talved ja nälg joone alla tõmbavad.

ELUPAIK JA –VIIS

Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Uru kraabib ise või võtab teistelt (näiteks mägralt või ümisejalt). Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil. Jahti peab rebane videvikus , kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.

TOITUMINE

Rebane toitub enamasti väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest , jänestest, ondatratest, metskitsetalledest, lindudest , nende munadest (põhiliselt partide ja kanaliste) ning marjadest, puuviljadest . Üldse on rebase toidusedelis umbes kolmsada nimetust loomi. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvemini kui arvatakse. Tõeliseks nuhtluseks on rebased linnukaitsealadel, eriti meresaartel, kuhu nad lähevad talvel jääteega mügrisid püüdma ja sageli pärast jäälagunemist jäävadki. Kevadel, kui linnud pesitsema hakkavad, ei leia armu ei munad, pojad ega ka haudujad emad. 1964. aastal pesitses Vilsandi ligidal, Salava saarel 700 paari hahkasid. Järgmisel kevadel, kui inimesed sinna linde loendama läksid, leidsid nad eest ainult lõhutud pesad ja laialipuistatud hahasuled. Üksainuke rebane oli lindude pesitsemise sel aastal
Salava saarel nurja ajanud.

REBASE MEELED

Meeltest on rebasel kõige enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis isasloomad klähvivad. See sünnib öösel ja on üle ris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra omlagedate põldude küladesse hästi kuulda. Rebase pulmahüüd väljendab igatsust ja rahutust- ärev kile kutse, hoopiski mitte koera haukumise sarnane. Omamoodi ilusanagi kõlab see hääl veebruaris ja märtsis, mil loodus ööhäältega ju muidu nii kitsi on.

JOOKSUAEG, POJAD

Jooksuaeg on rebasel veebruaa, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Mõnikord pesitsevad nad hoopiski mõnes looduslikus peidikus-kivivares, kaljulõhes või siis hüljatud kaevanduse käigus. Urul on alati mitu sissekäiku. Tiinus kestab 55-65 päeva, mille järel sünnivad pimedad ja tumepruuni pehme karvastikuga kaetud pojad. Poegi 3-10, Eestis keskmiselt 4-7. Silmad avanevad kahenädalaselt. Imetamine kestab kuu aega, üle kahenädalastele poegadele annab ema ka peenestatud toitu. Lapsi kasvatavad mõlemad vanemad ja saavad nende pärast tublisti vaeva näha. Kõigepealt sellepärast, et kasvavad rebasekutsikad vajavad palju toitu ja siis veel sellepärast, et nad sirgudes seiklushimulisteks muutuvad ja ei taha enam urus püsida. Urust hakkavad pojad väljas käima ühekuusena, iseseisvuvad nelja kuu vanuselt. Suguküpseks saavad rebased ühe aasta vanuselt.
 

KOHT ÖKOSÜSTEEMIS, OHUSTATUS ja KAITSE

 Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija.Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste nagu marutaudi ja kärntõve levitajana. Samas ohustavad ka teda ennast kärntõbi ja marutaud . Ülimalt ebameeldivat sügelust ja nahakahjustusi, mille käes kärntõvest vaevatud kannatavad, tuleb karta kui ühte külgehakkavat haigust. Marutaud on aga endale teinud nii sünget reklaami,et seda pole mõtet siin kirjeldama hakatagi. Pigem on oluline teada, et haigete rebaste elukombed ei ole kooskõlas rebaste tavaliste käitumisnormidega. On teada mitmeid juhtumeid, kus tõbised rebased on tulnud majade juurde, õuedesse ja tikkunud isegi tuppa , kus siis lapsed ja täiskasvanud on teadmatuses nendega mänginud ja püüdnud uimaste loomade vastu kenad olla. Inimlik kaastunne on ju kena asi, aga õigel kohal. Rebane kuulub jahiulukite nimekirja. Urujaht ja ajujaht ning jaht koeraga on lubatud 1. oktoobrist kuni 28. veebruarini. Aastaringselt on lubatud peibutusjaht, varitsusjaht ja hiilimisjaht.
 

 LÕPETUSEKS

Rebane on ettevaatlik, uudishimulik ja osav kiskja. Temast ei ole sugugi lihtne lahti saada. Rebasele pannakse välja raudu , teda kiusatakse taga suitsu, tule ja tinaga, aga ometi ilmub ta jälle kuskilt välja ja kui ära kaob, siis viib kaasa kuke või kõige parema kana . Rebane on kaval ja leidlik loom. Rebase leidlikkus hoiab tal hinge sees. Kui meil ei õnnestu rebast näha looduses, siis kindlasti võime me teda näha loomaaias.
Kasutatud kirjandus:
Eesti entsüklopeedia 5.raamat
Eesti entsüklopeedia 8.raamat
Fred Jüssi "Rebasetund"
Internet