REBANE (1)

Tallinna Mustamäe Gümnaasium
REBANE
Referaat
Juhendaja:
Teostaja :
Klass:
Tallinn 2011
Sissejuhatus
Foto: Terje Strazdinš
Valisin just rebase teema, kuna olen ka ise selle imetaja vastu huvi tundnud ning metsas teda piilumas ja pildistamas käinud. Nii palju kui olen lugenud ja kuulnud muinasjuttudest on see loom äärmiselt kaval ja uhke. Rebane on ka minu lemmik looma ja seega refereerin temast.
Rebane on maailma levinuim ja arvukaim kiskja. Rebane on ka kuulus selle poolest, et kui ta satub olukorda kus saakloomadel(lindudel) puudub põgenemis võimalus, siis murrab ta maha kõik loomad( linnud ) kelle kätte saab. Selle käitumise tulemusena arvatekse, et rebane on kuri ja kättemaksuhimuline, kuid tegelikult on murdmise põhjuseks rebase jaoks ebaloomulik olukord, kus saakloomad ei suuda eest ära joosta (sellist olukorda looduses ei juhtu ja seetõttu pole rebane kohastunud vastavalt käituma).
Rebase uru võib ära tunda järgmiste tunnuste järgi: talvel võib olla uru ees mulla ja pesamaterjali hunnikud , sest talviti ta puhastab oma pesa, millel on ka kindlasti rebase lõhn e. uriinihais . Samuti võib olla uru ümbruses ka toidu jäänuseid (linnutiibasi, jänesekaibi, murtud hiiri ja ka mutte). Kui urus on pojad siis tuleb urust roiskuva liha lõhna ja kindlasti on ka porikärbseid.
2
Rebase eluviis
Rebane on öö ja hämariku loom, kuid häirimise puudumisel rohkem päevase eluviisiga. Kodupiirkond võib rebasel olla kuni 600ha. Rebane elutseb ühest isasest ja mitmest emasest koosnevates rühmades. Suhtlevad rebased häälitsuste teel. Eristatud on vähemalt 28 erinevat häält, mida nad suhtlemise käigus teevad. Nendest levinumad on iseloomulik ‘’auh-auh-auh’’ klähvimine, samuti ka läbilõikav kiljumine nn. rebasekisa. Lähikontaktis aga väljendab kõristi helile sarnanev tärisev hääl agresiivsust ja kaeblik vingumine alistumist. Ka kehakeel on omal kohal. Suhtluseks kasutatakse nii kõrvu, suud , saba kui ka kogu keha. Ägeda konflikti puhul võivad rebased ka tagakäppadele tõusta ja tõugelda teineteisele vastu õlgu. Territooriumi märgistatkse uriini ja väljaheidetega, mis jäetakse nähtavatele kohtadele.
Rebase elupaik
Rebane on väga kohanemisvõimeline ja võib elada põhimõtteliselt kus tahes, kuid siiski eelistab ta põõsastikke, metsade ja põldudega mosaiikseid maastikke. Suured okaspuu noorendikud on rebasele heaks elupaigaks , kuni seal alustiamestikku on. Pesa asub tal urus, mille ta ise kraabib või laiendab küüliku- või mägraurust. Urud on tavaliselt künka nõlvades või kividevahelistes õõnsustes, kraavipervedes või aedades leiduvates varjualustes. Urul on sageli mitu sissepääsu. Urge rebased väga tihti ei kasuta v.a. poegivad emased .
Rebaste pereelu
Looduses elavad rebased kuni 9. aastaseks. Rebased paarituvad detsembrist veebruarini. Sellel ajal isaslooma munandite suurus kuuekordistub. Järglased sünnivad märtsist maini. Poegi võib sündida 4-5 aga see kui palju järglasi sünnib oleneb toidu kättesaadavusest. Pojad on sündides 100g raskused, karvkate on tumepruun ja sametine ning nad on pimedad ja kurdid. Esimese 2-3 nädala jooksul vajavad nad ka ema kehasoojust . Silmad avanevad 11.-14. elupäeval. Emapiimast võõrduvad kutsikad kusagil 6-kuuselt. Kutsikad lahkuvad urust 4-nadalaselt, 7-8 nädalaselt näevad nad välja nagu minirebased. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad ning kuni sügiseni jäävad kutsikad ema juurde.
3
Rebaste toitumine
Rebane toitub närilistest, jäneselistest, lindudest, munadest, putukatest ja vihmaussidest. Karihiirt ja mutti ta enamjaolt põlgab, kuid siile ta sööb. Otsib ka jäänuseid. Suvel ja sügisel sööb ka puuvilju ja marju (eriti murakaid). Ülejääke võib ta ka koguda, et siis hiljem süüa.
Rebaste vaenlased
Rebane ei ole Eestis looduskaitse alla seega on rebasel vandlasi ka peale loomade. Rebaste vaendlasteks Eestis on marutaud ja inimene. Inimesed peavad metsas rebastele jahti ning harrastavad kauneid rebase naha kasukaid ja aksessuaare.
4
Kasutatud kirjandus

Eesti elusloodus , Tallinn, Varrak , 2005, lk 281-282

www.looduspilt.ee
5