Kõrbe loomad (0)

Õppematerjal 8. klassile
"Valik kõrbeloomi"
Paljude kõrbeloomade iseloomulikud tunnused on soomuseline
Paljude kõrbeloomade iseloomulikud tunnused on soomuseline
kehakate, varjevärvus, suur kuumusetaluvus, väike veevajadus
kehakate, varjevärvus, suur kuumusetaluvus, väike veevajadus
(õime omastada vett toidust või organismisse talletatud rasvast)
(õime omastada vett toidust või organismisse talletatud rasvast)
ning hea veesäilitusvõime. Paljud liiguvad kiiresti (eriti
ning hea veesäilitusvõime. Paljud liiguvad kiiresti (eriti
tuiskliivas) või kaevuvad ohu korral vilkalt liiva,nende hulgas on
tuiskliivas) või kaevuvad ohu korral vilkalt liiva,nende hulgas on
omapäraseid hüppurvorme. Enamik on eluviisilt urulised ja
omapäraseid hüppurvorme. Enamik on eluviisilt urulised ja
öised, teevad suveuinakut (paljud lisaks taliuinakule).
öised, teevad suveuinakut (paljud lisaks taliuinakule).
Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001
Õppematerjal 8. klassile
KILBIKUD Nende munad võivad liivas elustavat vett oodates kümme ja
rohkemgi aastat säilida. Pärast vihma peavad vähikesed kiiresti kasvama,
suguküpseks saama ning munema, enne kui nende kodulombike ära kuivab.
ROHEKÄRNKONN elab oaasides,kus leidub pidevalt vett, kuhu nad
saavad kudeda. Päeval poevad nad kivide alla varju, öösel ronivad
aga välja,et tiikide ääres palmivõsas putukaid jahtida.
MUSTKAEL KOBRA luurab IdaAafrika oaaside palmitihnikutes.Häirimise korral
üritab ta tavaliselt pageda, kui taed aga rahule ei jäeta, tõstab keha esikolmandiku
ning pritsib ohtlikku mürki ,tabades täpselt juba 2 m kauguselt.Silma sattunud mürk
põhjustab kohutavat valu ning ohver võib pimedaks jääda, kui ta õigeaegset abi ei
saa. Madu " tulistab" kahest mürgikanaliga hambast , mis paiknevad tema suu
esiosas.See kobra sööb sisalikke,kärnkonni,teisi madusid,linde ja väikesi imetajaid.
Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001
Õppematerjal 8. klassile
LABIDJALGKONNAD elavad USA edelaosa kõrbetes ja veedavad enamiku
oma elust maa sees.Vihmade alates ronivad nad välja ning suunduvad
ajutistesse lompidesse paarilisi otsima ja kudema.Munadest koorunud kullesed
arenevad väikesteks konnadeks vähem kui 10 päevaga.Enamasti toituvad
kullesed taimedest ja surnud loomakestest,vahel aga muutuvad mõned neist
lihasööjateks, kes võivad rünnata isegi väiksemaid suguvendi.Kiskjad kullesed
arenevad teistest kiiremini.
HIIDSAMETLESTAD on keskmise viinamarja mõõtu, 1,6 cm läbimõõduga.Nad ronivad
maapinnale pärast vihma, et jahtida termiite ,kes siis massiliselt liikvel on.Erepunane värvus
hoiatab , et need loomad ei maitse hästi , ning peletab eemale võimalikud vaenlased.
MEESIPELGAID leidub PõhjaAmeerikas ja LõunaAafrikas.Osal
meesipelgatest on tagakeha nii tihkelt nektari ja suhkrurikka nestega
täidetud, et nad ei suuda liikuda ning istuvad paigal pesa laes.Nende
tööliste hulka kuuluvate sipelgate ülesanne on pesa teiste liikmete
toitmine.
Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001
Õppematerjal 8. klassile
SIPELGALÕVIKS kutsutakse selle tiivulise putuka röövikut. Pärast munast
koorumist kaevab ta liiva sisse lehtri ja jääb ise sinna põhja, nii et ainult lõuad
välja paistavad. Ta passib putukaid, näiteks juhuslikult lehtrisse sattuvaid
sipelgaid. Kui mõni putukas lehtrisse vajub, loobib sipelgalõvi ohvrit liivaga, nii
et tal pind jalge alt kaob ning ta otse surmavate lõugade vahele libiseb.
DOOMINOMARDIKAS elab PõhjaAafrika ja LähisIda kuivadel lagendikel. Valged laigud mardika
seljal hoiatavad, et putukal on varuks keemiline relv. Ründajat pritsivad nad täpselt sihitud
happejoaga Pärast seda kogemust kaob vaenlasel tõenäoliselt huvi süüa valgete laikudega kirjatud
mardikaid. Päeval peidavad doominomardikad end kivide all ja teiste loomade kaevatud urgudes.
Nad ronivad välja öösel, et jahtida putukaid ja muud saaki.
SEEMNESIPELGAD korjavad seemnetagavara oma pessa. Kui mõni
sipelgas avastab rikkalikult seemneid, tähistab ta tagasitee pessa erilise
tagakehanõrega. Selle järgi ruttavad tema kaaslased saaki pessa tassima.
Sipelgad söövad nii seemneid kui ka pesaniiskuses tärkavaid toitvaid
idandeid. Seemneid laiali tassides aitavad nad kaasa taimede levikule.
Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001
Õppematerjal 8. klassile
SÜSIKLASED See mardikas elab Namibi kõrbes, kus toitub taimejäänustest ja seemnetest, mida
tuul mööda luiteid kannab. Teiste süsiklaste hulgas on ta ebatavaline selle poolest, et tema
kattetiivad on valged. Need peegeldavad päikesekiirgust ning seetõttu saab mardikas ka päeval
ringi kõndida ja kauem toitu otsida kui tema süsimustad suguvennad
SKORPIONID salvavad ainult siis, kui nad ei saa põgeneda või neile peale astutakse. Selle 7 cm
pikkuse skorpioni (elab Saharas) astlatorge võib tappa inimese. Tavaliselt kasutavad nad oma
astelt saagi, nagu putukate ja ämblike tapmiseks. Nad ei joo, sest hangivad kogu tarviliku
vedeliku ohvrite kehast. Päeval peituvad nad urgudesse või kivide alla.
KÕRBESORI Indias ja Pakistanis elav putukas suudab mõne sekundiga liiva alla
kaduda, kaevates jalgadega augu otse enda alla.Tiibade otsad on ülespoole rulli
keeratud, et nad kaevamisel jalgu ei segaks. Sori võib ka tiivad avada ning päris
hästi lennata.
Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001
Õppematerjal 8. klassile
VIBURÄMBLIKUD on ämblike ja skorpionide sugulased, kes on oma nime saanud viburitaoliste
jätkete järgi tagakeha tipus. Päeval peidavad viburämblikud end kivide all ja urgudes ning tulevad
välja jahile alles öösel. USA edelaosas ja Põhja ­Mehhikos elavad viburämblikud on kõige
aktiivsemad just vihmastel aastaaegadel.
TÄÄKLIILIAKOI tolmeldab PõhjaAmeerika tääkliiliate õisi. Õielt õiele
lennates kannavad nad edasi kehale kleepunud õietolmu. Samal ajal
munevad nad oma munad õie sügavuses asuvasse sigimikku, kus valmivad
tääkliilia seemned. Koorunud liblikaröövikud söövad küll seemneid, aga
jätavad piisavalt alles, et taim saaks normaalselt paljuneda.
KÕRBE JA RÄNDTIRTSUD elavad Aafrika ja Aasia kuivades steppides ning poolkõrbetes. Nad
võivad esineda parvedes elava vormina, kui ka tagasihoidlikumalt värvunud üksikelulise vormina.
Parveline vorm ilmub välja pärast seda, kui mitu aastat on korralikult sadanud. Suurtesse
karjadesse koonduvad juba maa sees munast koorunud lennuvõimetud vastsed, kes lähevad kohe
liikvele, et toitu leida. Kui neist on valmikud arenenud, jätkavad nad üheskoos uute söödamaade
otsinguid. Rändtirtse on vaos hoitud putukamürkide abil, parvede tekkimist ei õnnestu aga kuidagi
takistada, sest võimatu on hävitada kõiki üksi elavaid tirtse.
Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001
Õppematerjal 8. klassile
LÕGISMAOD hoiatavad vaenlasi, väristades kiiresti oma saba tipus
olevat õõnsate lülidega moodustist, lõgistit. Lõgistamine ei põhjusta
seesugust niiskusekulu nagu sisisemine. Kui vaenlane ei lahku,
järgneb rünnak. Lõgismadudel on mürgi haava pritsimisek pikad
mürgihambad, mis hammustamise ajal ette pöörduvad.
KÄRSSMADU elavad USA ja Mehhiko preeriates ning kõrbetes.Nad toituvad väikestest
imetajatest ja roomajatest ning nende munadest. Ärritatud kärssmadu lamendab valjult
sisisedes oma pead ja kaela. Kui vaenlane ei lahku, keerab madu kõhu ülespoole, ajab keele
välja ning teeskleb surnut, lootuses, et ta rahule jäetakse.
LIIVAIGUAAN elab Sahara kõrbes ja sibab mööda luidete lahtist liivapinda.Tema varbaid
ääristavad soomustest narmad, mis talitlevad nagu lumeräätsad ja jaotavad keha raskuse niiviisi, e
loomake liiva sisse ei vaju.Oma pead ja keha hoiab sisalik palavast liivapinnast kõrgemal , et need
üle ei kuumeneks. Ninasõõrmed saab ta eriliste klappidega sulgeda, et liivaterad hingamisteedesse
ei satuks.
Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001
Õppematerjal 8. klassile
OGASABA elab Saharas ja on üks vapramaid kõrbesisalikke.
Ta talub põrgupalavust ning talle jätkub veest, mida ta hangib
kastest, taimedest ja vähestest saagiks püütud putukatest. See sisalik
tegutseb päeval ning poeb oma sügavasse urtgu peitu ainult keskpäevase päikeselõõsa eest.
Jälitajatest vabanemiseks lipsab sisalik mõnda kaljuprakku ning suleb sissepääsu oma ogalise
sabaga. Sabasse kogutud rasvavaru aitab tal üle elada põuaaegu, mil napib toidutaimi.
KRAEAGAAM elab Austraalia poolkõrbetes.Ta ajab laiali
kaela ümbritseva krae, et suurem näida ning vaenlasi
minema peletada. Kui see kallalekippujat ei heiduta, sisalik
ründab ja hammustab.
MOOLOK elab Austraalia kõrbetes ning tema sipelgajahimehe eluviis
sarnaneb kärniguaani omaga. Moolokid hangivad niiskust õhust. Udu
kondenseerub nende seljarüül ning kogunenud veetilgad voolavad mööda
erilisi kanaleid sisaliku suhu.
Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001
Õppematerjal 8. klassile
KÄRNIGUAAN ehk SARVIKIGUAAN elab PõhjaAmeerika kõrbetes ja sööb sipelgaid. Tema
hele värvus sulab ümbritseva kõrbega ühte ning looma on raske märgata.Ka suruvad nad end
tihedalt vastu maad, et vari neid juhuslikult ei reedaks.Teine oluline kaitsevahend on ogaline
nahk. Ründava
vaenlase peletamiseks suudavad sarvikiguaanid silmadest ja
ninast verd pritsida.
ZILATJEE on üks maailma kahest mürgise hammustusega
sisalikuliigist. Inimese jaoks pole see hammustus surmav,
tekitab aga teravat valu. Zilatjeeelab Mojave ja Sonora kõrbe
kuivades põõsastikes. Jahil käib ta öösiti ning püüab väikesi
imetajaid, madusid ja teisi sisalikke.
KÄBISABASKINK elab Austraalia kõrbetes ning tal on priske ja tömp, kuju poolest pead meenutav
saba, mis ajab kiskjad segadusse. Kumba poolt rünnata? Kui vaenlane ründabki kaitsetu pea
asemel saba, käänab käbisabaskink end ringi ja hammustab vastast. Käbisabaskingid söövad väga
mitmesugust toitu,
sealhulgas tigusid, putukaid ja taimede vilju.
Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001
Õppematerjal 8. klassile
LIIVAHIIRED on kõrbehiirte sugulased ning koos nendega ühed
arvukamad Aafrika ja Aasia kuivade piirkondade pisiimetajad. See kogukas
, ligemale 20 cm pikk liivahiir elab Marokos, Alzeerias , Tuneesias ja
Egiptuses.
OKASHIIRE kasukas leidub tavaliste karvade seas teravaid okaskarvu. Jäigad ogad muudavad
selle loomakese kiskjatele vähem suupäraseks,
samuti võivad nad karvu turri ajades ennast
suuremaks teha. Veelgi kindlamat kaitset pakub
neile aga võime saba maha jätta. Okashiired
tegutsevad vilkalt koidu ja loojangu ajal. Nad elavad kivistes kõrbepiirkondades.
TAVAKEKSIKUD on üksikelulised loomad, väljaarvatud jooksuajal.Päeval topivad nad oma urusuu
kinni , et väljahingatavas õhus sisalduv niiskus urgu jääks . Nõnda on urus niiskem õhk kui väljas ja
aurumine keha pinnalt ning ninast ja suust on väiksem.Nad elavad Mojave kõrbes.
Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001
Õppematerjal 8. klassile
LIIVAREBANE elab PõhjaAafrika ja Araabia poolsaare liiva ­ ja kivikõrbetes, kuhu
kaevavad urgusid. Mõnikord on nad liikvel päeval, enamasti käivad väikesi loomi jahtimas
öösiti. Nende käppadel on karvapadjad, mis kergendavad liival kõndimist.
LÕVISID leidub tänaseni LõunaAafrika kõrbetes, kus nad
elavad kuiva aastaaja üle, hankides niiskust ohvrite verest.
Minevikus oli lõvide levila palju suurem ning nad asustasid ka
Saharat. Saharas elab aga tänaseni gepardeid, kes on seal
paraku väga haruldased.
GEPARDID Kalahari kõrbes peavad tihti jahti hoopiski
ööjaheduses, mitte päeval nagu teised suguvennad.
Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001
Õppematerjal 8. klassile
SIPELGASIIL elab Austraalias paljudes erinevates elupaikades, sealhulgas ka kõrbetes ning
Tasmaanial, samuti UusGuineas. Tal on pikk kleepuv keel, millega ta termiite ja sipelgaid
suhu roobitseb. Ta on üks kolmest munevast imetajast.
KÕRVUKSIIL elab PõhjaAafrika, Araabia poolsaare ja
Iraagi kuivadel aladel. Ohu korral tõmbabta end kerra.
Kõrvuksiilid kaevavad urgusid, kuhu nad päeval varjuvad.
Emasloom hoolitseb järglaste eest ning imetab poegi urus 2
kuud. Nad söövad linnupoegi ja mune, skorpione ning teisi
väikesi loomi.
KULAAN elab Turkmeenia kõrbealadel (Karakumis ja Kõzõlkumis) KeskAasias.
Talvel kasvatab ta tiheda kasuka, mis kaitseb pakase eest. Tema lähedane
sugulane, khur, elab Indias Thari kuumadel kõrbealadel. Eeslikute sugulaste,
ulukeeslite karju võib kohata mõnes paigas Saharas, ent need võivad olla ka
metsistunud kodueeslid.
Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001
Õppematerjal 8. klassile
PRZEVALSKI HOBUNE, kes elas karjadena Mongoolia steppides, on
praeguseks looduses välja surnud. Õnneks on järel veel vangistuses
peetud loomi, keda paljundatakse ja lastakse tagasi vabadusse.
TUMESELGSAAKALID elavad Ida ja Lõunaaafrika kõrbetes ning rohtlates. Kalahari kõrbes
söövad nad väga mitmesugust toitu, sealhulgas väikesi loomi, linde, marju ja metsikuid meloneid,
mis on tähtis veeallikas kuivaperioodil. Saakalid on osavad hüäänide, lõvide ja teiste kiskjate
tagant lihajäänuseid varastama.
SURIKAADID elavad kolooniatena Kalahari ja Namibi kõrbes ning mujal Lõuna
Aafrika kuivadel avamaastikel. Et lagedal kõrbemaastikul on toitu otsiv surikaat
kerge saak röövlindudele, peab alati üks koloonia liige puu või põõsa otsas vahti.
Surikaatidel on ka lapsehoidjad, kes valvavad poegade järele, siis kui ema on koos
teistega toitu otsimas.
Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001
Õppematerjal 8. klassile
VALGEORÜKS on suurepäraselt kohastunud kõrbeeluga. Ta on keskmise suurusega antiloop
(õlakõrgus umbes 1 m), kes saab varju pugeda ka väikeste sagsis puude alla ning vajab suhteliselt
vähe toitu. Uute karjamaade otsinguil suudab orüks läbida tohutuid vahemaid, ka kraabib ta toiduks
mullast välja taimede mugulaid ja juuri. Ta tuleb toime joogiveeta, rahuldudes taimedele langenud
kastega. Liigse küttimise tagajärjel kadus ta loodusest 1979. aastal, kuid hiljem on teda õnnestunud
taas sisse tuua Araabia poolsaarele.
DROMEDAR kodustati Araabias 4000 aasta eest ning viidi sealt Põhja ­Aafrikasse, Indiasse,
Pakistani ja hiljem ka Austraaliasse. Liivatormi ajal hoiavad kaamelid silmad kinni, nähes siiski läbi
oma õhukeste silmalaugude piisavalt hästi, et edasi liikuda. Nad saavad sulgeda ka ninasõõrmeid,
et vältida liiva sattumist hingamisteedesse. Dromedarid taluvad kuni kuuekraadiseid
kehatemperatuuri kõikumisi ning võivad kaotada kuni kolmandiku kehas sisalduvast veest, mis
inimesele oleks saatuslik. Kudede veesisalduse taastamiseks võib dromedar korraga juua kuni 100
liitrit.Kaameli küür pole veevarude vaid rasvatagavarade säilitamiseks. Seda kasutatakse kui toitu
napib.
Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001
Õppematerjal 8. klassile
BAKTRIANIDEL ehk kaksküürkaamelitel on kaks küüru ja tihe
kasukas, mis kaitseb SiseAasia kõrbetes paukuva talvepakase
eest. Kevadel vahetavad nad paksu kasuka hõredama vastu.
Samuti nagu dromedar ühte küüru kogub baktrian rasvavarusid
oma kahte küüru. Kui varud otsa saavad, jäävab dromedari
küür püsti, baktriani küürud aga vajuvad longu. Kaamelitel pole
sõrgu ega kapju, nende kahevarbalistel jalgadel on nürid
küünised. Mõhnad taldade all kaitsevad jalgu kõrvetava liiva
eest. Nad kuuluvad mõhnjalaliste hulka. Kodustatud baktrianid
on levinud Kesk ja SiseAasias. Gobi kõrbes elab tänaseni ka
tuhatkond metsikut kaksküürkaamelit.
KÄPIKHAMSTRIKUD elavad SiseAasia külmades kõrbetes ja
steppides. Kehasoojuse säilitamiseks vajavad nad paksu kasukat.
Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001