Rebane (0)

Rebane
Sisukord:
Sisukord..........................................................................................................................2
Sissejuhatus, välimus......................................................................................................3
Käitumine.......................................................................................................................4
Elupaik, toitumine, paljunemine....................................................................................5
Koht ökosüsteemis, ohustatus ja kaitse.........................................................................6
Kultuur, kokkuvõte.........................................................................................................7
Pildid..............................................................................................................................8
Kasutatud kirjandus.......................................................................................................9
Sissejuhatus
Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) on loomaliik koerlaste (Canidae) sugukonna rebase (Vulpes) perekonnast, ta on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranžid. Eelistab elamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda ja tema urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge . Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks, millega on ka seotud mitmed muinasjutud . [1] Rebaseid on kümme liiki ja nende eluiga on 15 aastat[4]
Välimus
Rebase pikkus on ~110cm ja kaal ~5kg. Saba võib olla kuni 40cm.[2] Saba on rebasel kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise kommunikatsiooni vahendiks.[1]
Karvastiku seljapool on tavaliselt roostepunane kuni punakaskollane tumedamate karvadega selja keskosas, kõhupool on tuhkhall või valge. Käppade alaosa on tavaliselt must ja sabaots on tavaliselt must või valge (valge sabaots on punarebase iseloomulik tunnus). Tavalised värvivariandid on ristrebane (umbes 25% liigist) ja hõberebane (umbes 10%). Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla ja teine must või valge vööt risti üle õlgade. Hõberebase karv varieerub hõbedasest peaaegu mustani ning temalt saadakse kõige hinnatumat karusnahka. Karvaotsad on hõbedased, ülejäänud osa karvast on must. Metsikut hõberebast kohtab harva ja enne kui neid hakati farmides kasvatama, oli nende karusnahk väga kallis. Mustrebase karv on must, aluskarv hõbedane. Rebased on põhja pool tumedamad ja intensiivsema tooniga kui lõuna pool. See on vastuolus üldreegliga (Glogeri reegel). Silmad on täiskasvanud rebasel kollased. Silmade lõige on vertikaalne. Nina on tumepruun või must. Kõrvad on väljastpoolt pruunid või mustad. Koon on piklik ja kitsas . Hammasterida moodustab üle poole koljupikkusest. Eespurihambad on lihtsad ja terava otsaga, välja arvatud kontide järamiseks kasutatav ülemine neljas eespurihammas. Tagapurihambad muljumiseks sobiva ehitusega. Esikäpal on 5 küünist, tagakäpal 4 küünist. Esimene varvas on rudimentaarne, kuigi küünisega, ega puutu vastu maad. Saba on pikk ja kohev, sabaots on must või valge. Joostes hoiab rebane oma saba horisontaalselt.
Nagu enamikul koerlastel, on rebasel sabanääre. See asub tal 75 mm sabajuurest kõrgemal saba ülapinnal nahas ja nahaaluses koes. See nääre eritab skungi lõhna taolist lõhna, mis on seksuaalne peibutuslõhn.
Käitumine
Rebane on eraklik ega moodusta karju nagu hundid. Kuni poegimisajani elab ja kütib ta üksi. Täiskasvanud rebase territooriumi suurus sõltub elupaiga kvaliteedist. Heades piirkondades on territooriumi suurus 5–12 ruutkilomeetrit, linnas koguni 0,2 ruutkilomeetrit. Halbades piirkondades (mägedes) ulatub territoorium 20–50 ruutkilomeetrini. Mõnel aastaajal võivad külgnevad territooriumid pisut kattuda, kuigi selle tuumikut kaitstakse sissetungijatega võideldes. Mööda oma maa-ala ringi liikudes ja toitu otsides märgistab rebane juba läbivaadatud kohad uriiniga, et mitte hakata sealt uuesti otsima . Ühel territooriumil elab üks täiskasvanud isasloom koos ühe või kahe täiskasvanud emase ja kutsikatega. Täiskasvanud rebaseid saab ühel territooriumil olla rohkem kui kaks ainult juhul, kui neid taga ei kiusata ja toitu on külluses. Isenditel ja perekondadel on mullast põhiurud ja sageli ka tagavaraurud. Sageli võtavad rebased üle teiste loomade, näiteks mäkrade, küülikute, ümisejate ja vöölaste urge, mida nad kohandavad: teevad suuremaks ja lisavad uusi käike. Talvel ning poegimise ja poegade kasvatamise ajal võivad rebased kaevata ja kasutada suuremaid urge. Linnas sünnivad rebasekutsikad sageli kuuris. Ühte urgu kasutab sageli mitu põlvkonda. Urul on alati rohkem kui üks väljapääs (kuni viis), et vajaduse korral saaks kiiresti põgeneda. Peaurgu ühendavad teiste puhkepaikade, lemmikjahimaade ja toidupanipaikadega käigurajad. Tavaliselt viib rebane pojad uutesse urgudesse sedamööda, kuidas nad suuremaks kasvavad. Kui rebasel parajasti poegi ei ole, ei puhka ta urus, vaid lagedal maal rohus või võsas, et saaks märgata kiskja lähenemist. Rebase eluviis on öine või videvikuline. Jahti alustab tavaliselt õhtuhämarikus. Mõnikord peab ta siiski jahti ka päeval. Rebase kiirus on kuni 48 km/h ja ta võib üle hüpata 2 meetri kõrgustest takistustest. Käpad on pikamaajooksuks kohastunud nagu koeralgi: varvaste padjandid on kõvad ning küünised on pidevalt väljas ja lõikuvad maasse. Sündimisele järgneval sügisel lähevad kutsikad laiali oma territooriumidele. Need võivad olla nii 10 kui ka 400 kilomeetri kaugusel. Rebane jääb ühele territooriumile eluks ajaks. Rebase häälitsuste hulka kuuluvad klähviv haukumine (hoiatus) ja läbilõikav ulgumine ning kiunumine. Paaritumise ajal emasloom klähvib.
Rebane on uudishimulik. Mõnda ebatavalist objekti, näiteks maas kükitavat inimest nähes võib rebane seda kergesti uurima tulla. Sobiva tuule korral võib rebane üsna lähedale tulla, enne kui ta inimese ära tunneb.[1]
Elupaik ja –viis
Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Näiteks mets, tundra , taiga, stepp ja kultuurmaastik. Uru kraabib ise või võtab teistelt (näiteks mägralt või ümisejalt). Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil. Jahti peab rebane videvikus , kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel . Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.[3]
Toitumine
Rebane toitub enamasti väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest , jänestest, ondatratest, metskitsetalledest, lindudest , nende munadest (põhiliselt partide ja kanaliste) ning marjadest, puuviljadest . Üldse on rebase toidusedelis umbes kolmsada nimetust loomi. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvemini kui arvatakse. Tõeliseks nuhtluseks on rebased linnukaitsealadel, eriti meresaartel, kuhu nad lähevad talvel jääteega mügrisid püüdma ja sageli pärast jäälagunemist jäävadki. Kevadel, kui linnud pesitsema hakkavad, ei leia armu ei munad, pojad ega ka haudujad emad. 1964. aastal pesitses Vilsandi ligidal, Salava saarel 700 paari hahkasid. Järgmisel kevadel, kui inimesed sinna linde loendama läksid, leidsid nad eest ainult lõhutud pesad ja laialipuistatud hahasuled. Üksainuke rebane oli lindude pesitsemise sel aastal Salava saarel nurja ajanud.[3]
Paljunemine
Emasloom indleb kord aastas ja jooksuaeg vältab 1–6 päeva. Ovulatsioon on spontaanne ega nõua kopulatsiooni. Innaaeg ja poegimise täpne aeg varieeruvad areaali piires: lõunas detsember-jaanuar, keskpiirkondades jaanuar-veebruar, põhjas veebruar-aprill (Eestis enamasti aprill). Poegimisajal isased võitlevad. Isasloomadel on sigivustsükkel. Emased võivad paarituda mitme isasega, kuid partnerlus tekib ainult ühe isasega. Kopulatsioon kestab tavaliselt 15–20 minutit. Viljastatud munaraku kinnitumine toimub 10–14 päeva pärast edukat paaritumist. Eestis eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid. Kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Kuni kutsikad on abitud (kaks nädalat), on emasloom kogu aeg nende juures, toites neid piimaga ja hoides nad soojad ja puhtad. Isane varustab teda toiduga, kuid ei sisene urgu. Urge kasutavad rebased üldse ainult siis, kui neil on pesakond. Tiinus kestab tavaliselt 51–53 päeva, kuid varieerub vahemikus 49–56 päeva. Pesakonna suurus on 1–13, keskmiselt 5 kutsikat. Sünnikaal on 50–150 g. Kutsikatel on sündimise ajal pehmed pruunid karvad. Pojad sünnivad pimedana, kuid hakkavad nägema 9–14-päevaselt. Üle kahenädalased pojad saavad ka peenestatud toitu. Kutsikad hakkavad pesast väljas käima 4–6 nädalat. Sel ajal toob ema neile päris toitu, millel tihtilugu on veel elu sees. Nii saavad pojad õppida saaki murdma . Nad võitlevad omavahel, et välja selgitada, kes on kõige tugevam. Täielikult võõrutatakse kutsikad emapiimast 8–12-nädalaselt. Umbes kolmekuistele rebasekutsikatele toob ema urgu hiiri, et pojad saaksid õppida hiirte küttimist ja söömist. Ema ja poeg jäävad kokku kuni sünnile järgneva sügiseni. Tuleb ka ette, et tütar aitab emal järgmisel aastal uue pesakonna üles kasvatada. Üldse, kui emaseid on territooriumil rohkem kui üks, siis tavaliselt poegib ainult üks nendest . Suguküpsus saabub 10-kuuselt kuni aastaselt.[1]
Koht ökosüsteemis, ohustatus ja kaitse
Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija.Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste nagu marutaudi ja kärntõve levitajana. Samas ohustavad ka teda ennast kärntõbi ja marutaud . Ülimalt ebameeldivat sügelust ja nahakahjustusi, mille käes kärntõvest vaevatud kannatavad, tuleb karta kui ühte külgehakkavat haigust. Marutaud on aga endale teinud nii sünget reklaami,et seda pole mõtet siin kirjeldama hakatagi. Pigem on oluline teada, et haigete rebaste elukombed ei ole kooskõlas rebaste tavaliste käitumisnormidega. On teada mitmeid juhtumeid, kus tõbised rebased on tulnud majade juurde, õuedesse ja tikkunud isegi tuppa , kus siis lapsed ja täiskasvanud on teadmatuses nendega mänginud ja püüdnud uimaste loomade vastu kenad olla. Inimlik kaastunne on ju kena asi, aga õigel kohal. Rebane kuulub jahiulukite nimekirja. Urujaht ja ajujaht ning jaht koeraga on lubatud 1. oktoobrist kuni 28. veebruarini. Aastaringselt on lubatud peibutusjaht, varitsusjaht ja hiilimisjaht.[3]
Rebane on tähtis karusloom , keda kasvatatakse farmides rohkem kui ühtki teist tavaliselt metsikut karuslooma. Rebast ka kütitakse karusnaha pärast. Rebasejaht on meelelahutussport, eriti Suurbritannias, kus rebaste ratsa küttimine koertega on traditsiooniline. Rebane reguleerib väikeste näriliste ja kahjulike putukate arvukust.[1]
Kultuur
Lääne kultuuris omistatakse muinasjuttudest lähtuvalt rebasele kavalus , mida ta kasutab lindude, eriti kanade püüdmiseks ning täbaratest olukordadest pääsemiseks. Keskajal levisid allegoorilised loomamuinasjutud rebasest, kes oma kavalusega võidutseb tugevamate loomade üle (" Rebaseromaan "), ("Reinuvader Rebane"). Hiinas jutustatakse libarebastest nagu Eestis libahuntidest. Eesti folklooris nimetatakse rebast reinuvaderiks. Üliõpilasorganisatsioonide noorliikmeid ja ülikooli esimese kursuse üliõpilasi nimetatakse rebasteks.[1]
Kokkuvõte
Rebasega on tegu väga kavala ja omapärase loomaga , keda on alati huvitav looduses kohata. Eestis on ta väga populaarne , peamiselt sellest, et temast on väga palju erinevaid muinasjutte ja muid jutte.
Kasutatud kirjandus
[1] http://et.wikipedia.org/wiki/Rebane
[2] http://miksike.ee/en/glefos.html?spage=http%253A%252F%252Fwww.miksike.ee%252Fdocs%252Freferaadid%252Frebane_merlilill.ht m
[3] http://miksike.ee/en/glefos.html?spage=http%253A%252F%252Fwww.miksike.ee%252Fdocs%252Freferaadid%252Frebane.ht m
[4] ENE 8, 1995. LK 66. Tallinn.
10